Kuidas sina pattu suhtud?
„MIKS ta muudkui palves meie pattude eest andestust palub?” kaebas koduperenaine, kes Jehoova tunnistajaga Piiblit uuris. „See kõlab, nagu oleksin ma mingi kurjategija.” Nagu see naine, pole paljud tänapäeval teadlikud oma pattudest, kui nad pole just kuritegu sooritanud.
Eriti peab see paika Idas, kus inimestel pole traditsioonilist päritud patu käsitust, nagu seda juudi-kristlikes religioonides õpetatakse. (1. Moosese 3:1—5, 16—19; Roomlastele 5:12) Näiteks samastavad šintoistid patu mustusega, mille võib hõlpsasti ära pühkida üks viibutus preestri kepikesega, mille otsa on kinnitatud paber või linakiud. Selle protsessi puhul pole tarvis mingit kahetsust seoses sooritatuga. Miks? „Tsumiks [patuks] nimetati mitte ainult kurje tegusid, vaid ka mittejuhitavaid looduskatastroofe,” selgitab väljaanne Kodansha Encyclopedia of Japan. Loodusõnnetusi, tsumisid, mille eest inimene ei vastuta, peeti pattudeks, mis puhastusriituste tõttu lakkasid olemast.
See viis arusaamiseni, et iga pattu, isegi tahtlikult sooritatud kurje tegusid (välja arvatud seadusega karistatavaid kuritegusid), võib puhastusriituste abil ära pühkida. Pealkirja all „Poliitilised puhastusrituaalid Jaapanis” viitas ajaleht The New York Times taolisele mentaliteedile ja selgitas, et Jaapani poliitikud, kes on skandaalidesse segatud, peavad endid „puhastatuks”, kui valijad neid uuesti valivad. Seega pole tegelikult midagi paranenud ja taolised skandaalid võivad uuesti tekkida.
Budistid, kes usuvad samsarat ehk uuestisündi, ja karma õpetust, vaatavad asjale teisiti. Teos The New Encyclopædia Britannica selgitab: „Vastavalt karma õpetusele toob hea käitumine kaasa meeldiva ja õnneliku tagajärje ning loob kalduvuse taolisi häid tegusid sooritada, samal ajal kui halb käitumine toob kaasa kurja tagajärje ning loob kalduvuse taoliste kurjade tegude korduvaks sooritamiseks.” Teiste sõnadega, patune käitumine kannab halba vilja. Karma õpetus on seotud uuestisünni õpetusega, kuna väidetavasti kannavad mõned karmad vilja tulevases elus, mis on paljude aastate kaugusel elust, milles tegu sooritati.
Kuidas see õpetus sellesse uskujaile mõjub? Budistist naine, kes siiralt karmasse uskus, ütles: „Arvasin, et pole mingit mõtet kannatada millegi pärast, mis mulle kaasa on sündinud, kuid millest ma midagi ei tea. Olin sunnitud seda kui oma saatust vastu võtma. Sutrate kordamine ja hoolsad püüdlused head elu elada ei lahendanud mu probleeme. Muutusin pahuraks ja rahulolematuks ning kaeblesin alailma.” Budistlik õpetus kurja käitumise tagajärgedest andis talle väärtusetuse tunde.
Konfutsianism, teine Ida religioon, õpetas inimkurjusega teisel viisil toimetulemist. Nagu ütles Hsün-tzu, üks kolmest suurest konfutsianismi filosoofist, on inimloomus kuri ja isekusele kalduv. Et patuste kalduvustega inimeste keskel ühiskondlikku korda säilitada, rõhutas ta li tähtsust, mis tähendab kombelisust, viisakust ja asjadekorraldust. Teine konfutsianismi filosoof Meng-tzu väljendas vastandlikku vaadet inimloomusele, kuid tunnustas siiski ühiskondlike probleemide olemasolu ja toetus lahenduses inimese eneseparandamisele, lootes, et inimloomus on hea. Teiste sõnadega, konfutsianismi filosoofid õpetasid, et maailma patu võitmiseks on tähtis haridus ja väljaõpe. Kuigi nende õpetused on ühel meelel li vajalikkuse suhtes, on nende patu ja kurjuse käsitus väga ähmane. — Võrdle Laul 14:3; 51:7.
Lääne hääbuv patu käsitus
Läänes on seisukohad patu suhtes traditsiooniliselt olnud selgepiirilised, ja enamik inimesi on olnud nõus sellega, et patt on olemas ja et sellest tuleks hoiduda. Ent Lääne suhtumine patusse on muutumas. Mõned hülgavad kogu teadlikkuse patust ja nimetavad südametunnistuse häält „süümekaks”, millekski, mida tuleb vältida. Rohkem kui 40 aastat tagasi kurtis paavst Pius XII: „Selle sajandi patt on kogu patuteadlikkuse kadumine.” Nagu näitab katoliku nädalalehes Le Pèlerin avaldatud uurimus, on hämmastav, et pattu ei usu enam 90 protsenti Prantsusmaa elanikkonnast, kellest enamik peab end roomakatoliiklaseks.
Paistab tõepoolest, et praegu elab enamik inimesi nii Idas kui Läänes mõnusas enesega rahulolus, ilma et neid vaevaks patuteadlikkus. Ent kas see tähendab, et pattu pole olemas? Kas me võime seda julgesti ignoreerida? Kas patt kunagi kaob?