Miks on nii kerge valetada?
KEEGI ei taha, et talle valetataks. Kuid siiski inimesed kogu maailmas valetavad üksteisele mitmesugustel põhjustel. Uurimusest, mis ilmus James Pattersoni ja Peter Kimi raamatus The Day America Told the Truth, ilmnes, et 91 protsenti ameeriklastest valetab korrapäraselt. Autorid ütlevad: „Enamik meist leiab, et on raske olla kas või üks nädal ilma valetamata. Iga viies ei suuda seda isegi ühte päeva — ja kõne all on teadlikud, ettekavatsetud valed.”
Valetamine on üldine harjumus peaaegu kõigil igapäevaelu aladel. Poliitilised juhid valetavad oma rahvale ja üksteisele. Ikka ja jälle esinevad nad televisioonis, salates mistahes sidet skandaalsete salasepitsustega, millega nad on tegelikult sügavalt seotud. Sissela Bok märgib oma raamatus Lying—Moral Choice in Public and Private Life: „Õigusteaduses ja ajakirjanduses, valitsuses ja sotsiaalteadustes peetakse petmist endastmõistetavaks, kui see on vabandatav valetajate endi meelest, kes ka sageli reegleid kehtestavad.”
Viidates poliitilisele valetamisele Ameerika Ühendriikides, märkis ajakiri Common Cause Magazine (mai/juuni 1989): „Iraani-vastane skandaal suutis kindlasti valitsusepoolsete petmiste ja avaliku usaldamatuse poolest võistelda Watergate’i ja Vietnamiga. Mis siis tegi Reagani aastad selliseks pöördepunktiks? Paljud valetasid, kuid vähesed kahetsesid.” Seepärast on lihtrahval piisavalt põhjust mitte usaldada oma poliitilisi juhte.
Rahvusvahelistes suhetes on taolistel juhtidel raske üksteist usaldada. Kreeka filosoof Platon märkis: „Riigi valitsejatel . . . võib lubada valetada Riigi heaks.” Rahvusvahelistes suhetes on nii, nagu Piibli prohvetiennustus ütleb Taaniel 11:27: „Ühes lauas istudeski nad räägivad valet.”
Ärimaailmas on valetamine seoses toodete ja teenustega üldlevinud komme. Ostjad peavad sõlmima lepinguid ettevaatlikult ja lugema kindlasti ka peenes kirjas teksti. Mõnedes riikides on valitsuse juures järelevalveagentuurid, et kaitsta inimesi võltsreklaami ja kahjuliku kauba eest, mida pakutakse kasuliku või kahjutu kauba nime all, ja pettuse eest. Nendele pingutustele vaatamata kannavad inimesed jätkuvalt rahalist kahju valetavate kaupmeeste tõttu.
Mõningatel inimestel on nii kerge valetada, et see saab harjumuseks. Teised räägivad küll üldiselt tõtt, kuid kitsikusse sattudes nad valetavad. Vähe on neid, kes keelduvad valetamast mistahes olukorras.
Vale definitsioon on: „1. Väärteade või -tegu, eriti selline, mis on tehtud kavatsusega petta . . . 2. Kõik, mis jätab väära mulje või püüab seda jätta.” Eesmärgiks on panna teisi uskuma midagi, mille kohta valetaja teab, et see pole tõde. Valede või pooltõdede abil püüab ta petta neid, kellel on õigus teada tõtt.
Valetamise põhjused
Inimesed valetavad mitmesugustel põhjustel. Mõned arvavad, et nad on kohustatud valetama oma võimete kohta, et selles võistlushimulises maailmas edasi jõuda. Teised püüavad valega varjata oma vigu või süüd. Kolmandad võltsivad aruandeid, et jätta muljet, justkui oleksid nad teinud tööd, mida nad pole teinud. Siis on veel need, kes valetavad, et kahjustada teise inimese mainet, et vältida kimbatusse sattumist, õigustada eelmisi valesid või petta inimestelt välja nende raha.
Üldiselt õigustatakse valet sellega, et see kaitseb mõnda teist inimest. Mõned peavad seda hädavaleks, sest nad arvavad, et see ei tee kellelegi kahju. Kuid kas neil niinimetatud hädavaledel ei ole tõepoolest mingeid halbu tagajärgi?
Mõtle tagajärgedele
Hädavaled võivad saada kombeks, mis viib harjumusliku valetamiseni palju tõsisemates asjades. Sissela Bok kommenteerib: „Kõiki valesid, mida kaitstakse kui ’hädavalesid’, ei saa nii kergesti kõrvale heita. Esiteks on väide, et need valed on kahjutud, üldtuntud kui väga kahtlane. See, mida valetaja peab kahjutuks või isegi kasulikuks, ei tarvitse seda olla petetu silmis.”
Valed, ükskõik kui süütud nad ka ei tundu olevat, hävitavad häid inimsuhteid. Valetaja usaldatavus on purunenud ja usaldus võib alatiseks kaduda. Kuulus esseist Ralph Waldo Emerson kirjutas: „Igasugune vägivald tõe kallal ei ole mitte ainult valetaja teatav enesetapp, vaid ka noahoop inimühiskonna tervisele.”
Valetajal on kerge teise inimese kohta midagi väära öelda. Kuigi ta ei esita tõendeid, tekitab tema vale kahtlusi, ja paljud usuvad teda, uurimata tema väidet. Nõnda on süütu inimese maine rikutud ja tal tuleb kanda oma süütuse tõestamise koormat. Seetõttu valmistab frustratsiooni, kui inimesed usuvad pigem valetajat kui süütut inimest, ja see hävitab süütu inimese suhted valetajaga.
Valetajale võib valetamine kergesti harjumuseks saada. Üks vale viib tavaliselt teise valeni. Thomas Jefferson, üks esimesi Ameerika riigimehi, märkis: „Ei ole pahet, mis oleks nii alatu, nii armetu, nii põlastusväärne; ja see, kes lubab endale valetamist ühe korra, peab seda palju kergemaks teisel ja kolmandal korral, kuni sellest pikapeale harjumus saab.” See on moraalse kokkuvarisemise tee.
Miks on nii kerge valetada
Valetamine sai alguse siis, kui mässuline ingel valetas esimesele naisele, et ta ei sure, kui ta on oma Loojale sõnakuulmatu. Selle tulemuseks oli äraarvamatu kahju kogu inimsoole, ja see tõi kõigile ebatäiuslikkuse, haigused ja surma. — 1. Moosese 3:1—4; Roomlastele 5:12.
Sellest ajast peale, kui Aadam ja Eeva olid sõnakuulmatud, on selle valede isa kurikaval mõju loonud inimmaailmas õhkkonna, mis soodustab valetamist. (Johannese 8:44) Selles mandunud maailmas on tõde ainult suhteline. Ajakirja The Saturday Evening Post 1986. aasta septembrinumber märkis, et valetamise probleem „puudutab äritegevust, valitsust, haridust, meelelahutust ja lihtsaid igapäevasuhteid kaasmaalaste ning naabrite vahel. . . . Me oleme vastu võtnud relativismiteooria, ühe suure vale, mis ütleb, et absoluutseid tõdesid pole olemas”.
Nii suhtuvad asjasse harjumuslikud valetajad, kellel puudub igasugune empaatia nende suhtes, keda nad petavad. Valetamine käib neil kergelt. See on nende eluviis. Kuid teised, kes ei ole harjumuslikud valetajad, võivad kõhklemata valetada kartusest — kartusest paljastamise, karistuse ja muu sellise ees. See on ebatäiusliku liha nõrkus. Kuidas võiks selle kalduvuse asendada otsustavusega rääkida tõtt?
Milleks rääkida tõtt?
Tõde on meie suure Looja mõõdupuu, mille ta on seadnud kõikide jaoks. Tema kirjapandud Sõna Piibel ütleb Heebrealastele 6:18, et „Jumalal on võimatu valetada”. Samast mõõdupuust pidas kinni ka tema Poeg Jeesus Kristus, kes oli Jumala isiklik esindaja maa peal. Jeesus ütles juudi religioonijuhtidele, kes püüdsid teda tappa: „Aga nüüd te püüate tappa mind, inimest, kes olen rääkinud teile tõtt, mida ma olen kuulnud Jumalalt. . . . Ja kui ma ütleksin, et ma teda ei tunne, siis ma oleksin teie sarnane valelik.” (Johannese 8:40, 55) Ta andis meile eeskuju, kuna ta „ei teinud pattu ja tema suust ei leitud pettust”. — 1. Peetruse 2:21, 22.
Meie Looja, kelle nimi on Jehoova, vihkab valetamist, nagu Õpetussõnad 6:16—19 selgesti ütleb: „Neid kuut asja vihkab Jehoova, jah, seitse on tema hingele jäledad: ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd, süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi, jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole, valetunnistaja, kes väidab valet, ja see, kes tõstab riidu vendade vahel!”
See tõemeelne Jumal nõuab meilt, et me elaksime tema normide järgi, selleks et saada tema heakskiitu. Tema inspireeritud Sõna käsib meid: „Ärge rääkige valet üksteisest, sest te olete endid lahti riietanud vanast inimesest tema tegudega.” (Koloslastele 3:9) Inimesed, kes keelduvad maha jätmast harjumuslikku valetamist, ei ole temale vastuvõetavad; nad ei saa temalt eluandi. Tegelikult ütleb Laul 5:7 otseselt, et Jumal ’hukkab vale rääkijad’. Ilmutuse 21:8 ütleb veel, et „kõigi valelike” osa on „teine surm”, igavene häving. Niisiis, kui me võtame omaks Jumala seisukoha valetamise suhtes, saame kindla põhjuse rääkida tõtt.
Aga mida tuleks teha olukorras, kus tõde võib tekitada piinliku olukorra või kutsuda esile pahameelt? Valetamine ei ole kunagi lahendus, kuid vahel on seda vaikimine. Milleks rääkida valet, mis võib ainult hävitada sinu usaldatavuse ja teha sind Jumala ebasoosingu osaliseks?
Kartusest ja inimlikust nõrkusest võib inimesel olla kiusatus otsida varjupaika vale juurest. See on kergema vastupanu tee või ebaõige lahkus. Apostel Peetrus andis järele sellisele kiusatusele, kui ta kolm korda salgas Jeesus Kristuse tundmist. Pärast lõikas talle südamesse see, et ta oli valetanud. (Luuka 22:54—62) Tema siira kahetsuse tõttu Jumal andestas talle, nagu ilmneb sellest, et ta teda hiljem mitmete teenistuseesõigustega õnnistas. Kahetsus koos kindla otsusega lõpetada valetamine, mida Jumal vihkab, on käitumisviis, mis toob jumaliku andeksanni.
Kuid selle asemel, et valetamise eest andeks paluda, hoia oma Loojaga alal häid suhteid ning säilita oma usaldatavus teistega, rääkides tõtt. Pea meeles, mida Laul 15:1, 2 ütleb: „Jehoova! Kes võib tulla külaliseks su telki? Kes tohib elada su pühal mäel? See, kes elab laitmatult, teeb õigust ja räägib tõtt oma südamest.”