Headus ja kurjus vastamisi. Igipõline võitlus

MÖÖDUNUD aja filmides võitis „hea mees” alati kurjuse jõud. Kuid tõsielus pole see kunagi nii lihtne olnud. Tegelikus maailmas tundub vägagi sageli, et ülemvõim on kurjuse käes.

Kurjusetont kummitab õhtustes uudistesaadetes. Ühendriikide põhjaosas mõrvab Milwaukeest pärit mees 11 inimest ja säilitab nende köndistatud surnukehasid oma sügavkülmikus. Kaugel lõunaosas tungib tundmatu mees ühte Texase toidubaari ja avab kümneks minutiks laustule, surmates nõnda 23 inimest, sealhulgas ka iseenda. Koreas süütab rahulolematu vastane Jehoova tunnistajate kuningriigisaali, tappes 14 jumalakummardajat.

Maailma pole tabanud mitte üksnes taolised kohatised kurjusepursked, vaid ka üks teine kohutav kurjuse väljendus — genotsiid. Arvatakse, et ainuüksi sel sajandil on rassilistes ja poliitilistes puhastusaktsioonides hävitatud miljon armeenlast, kuus miljonit juuti ja üle miljoni kambodžalase. Niinimetatud etniline puhastus on tabanud paljusid inimesi endises Jugoslaavias. Keegi ei tea, kui mitut miljonit süütut inimest on kogu maakeral julmalt piinatud.

Taolised tragöödiad sunnivad meid seisma silmitsi rahutukstegeva küsimusega: „Miks inimesed nõnda toimivad?” Me ei saa neid hirmutöid kõrvale heita, mõeldes, et neid teevad vaid üksikud hullumeelsed inimesed. Meie sajandil korda saadetud kurjuse kõikehõlmav tegevusulatus tunnistab sellise selgituse valeks.

Kurja tegu defineeritakse kui tegu, mis on kõlbeliselt väär. Selle teo on sooritanud inimene, kellel on võimalus valida hea ja kurja tegemise vahel. Millegipärast ta kõlbeline arusaamine moondub ja kurjus võidab. Aga mispärast ja kuidas see sünnib?

Kurjuse kohta käivad religioossed selgitused ei anna sageli rahuldavat vastust. Katoliku filosoof Thomas Aquinost väitis, et „kui Jumal keelaks igasuguse kurjuse olemasolu, poleks paljusid häid asju”. Paljud protestandi filosoofid on samal arvamusel. Näiteks teatmeteoses The Encyclopædia Britannica öeldakse, et Gottfried Leibniz pidas kurjust „vaid maailmas valitseva headuse taustdekoratsiooniks, mis headusele kontrastiks olles seda suurendab”. Teiste sõnadega, ta uskus, et me vajame kurjust selleks, et võiksime hinnata headust. Taoline mõtlemine sarnaneb sellega, kui vähihaigele öeldaks, et ta haigust on vaja just selleks, et keegi teine võiks end tõeliselt elusa ja tervena tunda.

Kurjad kavatsused peavad kuskilt alguse saama. Kas selles on kaudselt süüdi Jumal? Piibel vastab: „Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: ’Mind kiusab Jumal!’ Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja tema ise ei kiusa kedagi.” Kui Jumal ei ole süüdi, kes siis on? Järgmised salmid annavad vastuse: „Igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb; pärast, kui himu on rasestunud, toob ta patu ilmale.” (Jakoobuse 1:13—15) Seega sünnib kuri tegu siis, kui kurja himu kasvatatakse, selle asemel et seda hüljata. Kuid see selgitus ei anna asjast veel täit pilti.

Pühakiri selgitab, et kurjad himud tulevad esile inimloomuse ühe põhilise puuduse — päritud ebatäiuslikkuse — tõttu. Apostel Paulus kirjutas: „Otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.” (Roomlastele 5:12) Päritud patu tõttu võib omakasupüüdlikkus lahkuse kergesti meie mõtlemises kõrvale tõrjuda ja halastamatus võib kaastunde kõrvale suruda.

Muidugi teab enamik inimesi vaistlikult, et teatud käitumine on väär. Nende südametunnistus — ehk ’nende südamesse kirjutatud seadus’, nagu Paulus seda nimetab — keelab neid kurja tegu sooritamast. (Roomlastele 2:15, NW) Ometi võib julm keskkond sellised tundmused maha suruda ja südametunnistus võib muutuda tundetuks, kui seda korduvalt eiratakse.a — Võrdle 1. Timoteosele 4:2.

Kas meie päevil äärmuseni jõudnud kurjus on seletatav üksnes inimliku ebatäiuslikkusega? Ajaloolane Jeffrey Burton Russell märkis: „On tõsi, et igaühes meist on kurjust, kuid isegi paljude üksikisikute kurjuse liitmine ei selgita Auschwitzi . . . Paistab, et sellistes mõõtmetes kurjus on teistsugune nii oma omaduste kui mahu poolest.” Jeesus Kristus oli ainus, kes selle teistsuguste omadustega kurjuseallika täpselt ära näitas.

Natuke aega enne oma surma selgitas Jeesus, et inimesed, kes teda tappa kavatsevad, ei tegutse täiesti omal tahtel. Üks nähtamatu jõud juhtis neid. Jeesus ütles neile: „Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järgi te tahate teha! Tema on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse.” (Johannese 8:44) Kuradil, keda Jeesus nimetas „selle maailma valitsejaks”, on kahtlemata silmapaistev osa kurjusele õhutamisel. — Johannese 16:11, NW; 1. Johannese 5:19.

Nii inimlik ebatäiuslikkus kui saatanlik mõju on tuhandeid aastaid oma osa nõudnud. Ja pole mingit märki sellest, et nad oma haaret inimkonna suhtes lõdvendaksid. Kas kurjus jääbki püsima? Või juurivad headuse jõud lõpuks kurjuse välja?

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 2]

Kaanepilt: U.S. Army foto

[Pildi allikaviide lk 3]

U.S. Army foto