Olen kasvanud koos Jehoova organisatsiooniga Lõuna-Aafrikas
Jutustanud Frans Muller
KUI tahtsin oma venna Davidiga minna õhtusele rongile, millega me tavaliselt Kaplinna keskjaamast välja sõitsime, olime üllatunud, kui nägime silti „Ainult valgetele”. Natsionalistlik partei oli võitnud 1948. aasta valimised ja viinud sisse apartheidipoliitika.
Muidugi oli rassieraldust Lõuna-Aafrikas kaua rakendatud, nagu enamikus Aafrika maades koloniaalaegadel oli tehtud. Kuid nüüd oli see seaduse poolt maksma pandud ning meil ei lubatud enam tumedanahaliste lõuna-aafriklastega samas vagunis olla. Nelikümmend viis aastat hiljem ollakse neid apartheidi piiranguid kõrvaldamas.
Kogu seadusliku apartheidi perioodi jooksul, mis esitas väljakutseid meie teenimise läbiviimisele selliselt, nagu meie oleksime soovinud, teenisin ma Jehoova tunnistajate täisaegse teenijana. Käesoleval ajal, 65-aastasena, võin vaadata tagasi Jehoova organisatsiooni imelisele kasvule Aafrika lõunaosas ja ma olen tänulik eesõiguse eest, et sain koos sellega kasvada.
Kristlik pärand
Kui mu isa oli nooruk, pidi ta igal varahommikul mu vanaisale Piiblit valjusti ette lugema. Aja jooksul arenes mu isal Jumala Sõna vastu sügav armastus. Kui ma 1928. aastal sündisin, teenis isa Potgietersrustis hollandi reformikiriku kirikunõukogus. Sellel aastal andis mu onu talle raamatu Jumala kannel.
Kuid isa käskis emal raamatu ära põletada, öeldes, et see on mingi sekti raamat. Aga ema hoidis selle alles ja kui isa ühel päeval selle kätte võttis, sattus talle ette pealkiri „Kas Jumal piinab kedagi?” Kuigi ta oli kindel, et piibliuurijatel, nagu Jehoova tunnistajaid tollal kutsuti, pole õigus, sai uudishimu temast võitu ja ta hakkas lugema. Ta ei suutnud raamatut käest panna. Kui ta varasel hommikutunnil voodisse läks, ütles ta: „Ema, ma kardan, et neil on tõde.”
Järgmisel päeval sõitis ta jalgrattaga 50 kilomeetrit, et lähimalt piibliuurijalt rohkem raamatuid saada. Ta luges neid tihti hilisööni. Ta püüdis nendes Piibli tõdedes, mida ta õppis, veenda isegi hollandi reformikiriku õpetajat, lootes, et kirik parandusi sisse viiks. Tema jõupingutused jäid tulemusetuks, ja nii ütles ta end kirikust lahti ning hakkas innukalt kuulutama. Piibli tõest sai kõige tähtsam asi tema elus ja meie kodus. Sellises keskkonnas kasvasin ma üles.
Hiljem hakkas isa pioneeriks ehk täisaegseks teenijaks. Ta reisis vanal T-Fordil kaugetesse paikadesse kuulutama. Mõne aasta pärast sundisid meie kasvava perekonna vajadused teda pioneeritööd lõpetama, kuid ta jäi kuulutustöös ikka väga aktiivseks. Mõnel pühapäeval reisisime kuni 90 kilomeetrit, et temaga Pietersburgi linnas kuulutada.
Edukas äritegevus
Lõpuks avas isa väikse pudukaupluse. Peagi kasvas see kaks korda suuremaks ja ta avas teise poe. Mõned rikkad farmerid hakkasid isa äripartneriteks ning aja möödudes juhtisid nad koos hulgimüügikauplust ja kuut laial maa-alal paiknevat pudukauplust.
Mõned mu vanemad vennad liitusid selle äriettevõtmisega ja neile avanes väljavaade saada rikkaks. Kuid meie vaimsus hakkas selle all kannatama. Ilmalikud sõbrad ja naabrid hakkasid meid üha enam soosima ning kutsusid meid oma pidudele. Nähes ohtu, kutsus isa kokku perenõupidamise ning otsustas äri maha müüa ja kolida Pretoriasse, et võiksime Jehoova teenistuses rohkem teha. Ta jättis endale ainult ühe poe, mille eest kandsid hoolt palgatud töölised.
Minu vennad Koos ja David alustasid pioneeritööd, ühinedes nii mu vanema õe Linaga. Ühe 1942. aasta kuu jooksul tegi kogu meie kümneliikmeline perekond kokku 1000 tundi kuulutustööd. Sellel aastal sümboliseerisin veeristimisega oma elu pühendamist Jehoovale.
Miks ma koolist varakult lahkusin
Aastal 1944, kui Teine maailmasõda oli haripunktis, küsis minult Gert Nel, Jehoova tunnistajate reisiv ülevaataja, kas ma kavatsen astuda pioneeride ridadesse. „Jah,” vastasin mina, „kahe aasta pärast, kui lõpetan keskkooli.”
Peegeldades paljude tolleaegsete Jehoova tunnistajate arvamust, hoiatas ta: „Vaata ette, et Harmagedoon sind koolipingist ei tabaks.” Kuna ma ei soovinud, et see juhtuks, lahkusin koolist ja alustasin 1945. aasta 1. jaanuarist pioneeritööd.
Mu esimene määratud ülesanne oli teenida Johannesburgi lähedal asuvas Vereenigingis ja mu kaaslasteks olid Piet Wentzel ja Danie Otto. Kasutasin kuulutamiseks ühes kuus tihti üle 200 tunni. Aja möödudes määrati Piet ümber Pretoria linna, ja Danie pidi pioneeritöö lõpetama, et toetada talus elavat eakat isa. See jättis mind ainsaks tunnistajaks, kes Vereenigingis läbiviidava 23 koduse piibliuurimise eest hoolt kannaks.
Peagi pärast seda sain ma harubüroolt kirja, milles mind määrati Pretoriasse. Kuigi ma ei mõistnud siis, miks mulle uus ülesanne anti, sain hiljem aru, et kogenematu 17-aastase inimese omapead jätmine ei oleks olnud tark. Vajasin ikka veel palju väljaõpet ja oleksin võinud kaotada julguse.
Pärast Pretorias teenimist ja vajamineva kogemuse saamist esitati mulle kutse hakata eripioneeriks. Korraldasime sel ajal Piet Wentzeliga praktilise teenimisväljaõppe andmist noortele, kes Pretoriasse pioneeritööd tegema tulid. Selleks ajaks oli Piet määratud tolle ala reisivaks ülevaatajaks. Hiljem abiellus ta mu õe Linaga ja praegu teenivad nad koos Lõuna-Aafrika harubüroos.
Nende hulgas, kes Pretoriasse pioneeritööd tegema tulid, oli Martie Vos, veetlev noor naine, kes oli üles kasvatatud tunnistajate perekonnas. Tundsime teineteise vastu romantilist külgetõmmet, kuid olime alles murdeealised ning abiellumiseks liiga noored. Kui meid teistesse paikadesse määrati, jäime siiski kirja teel ühendust pidama.
Beeteli teenistus ja Gileadi kool
Aastal 1948 kutsuti mind teenima Vahitorni Ühingu Kaplinna harubüroosse. Meid oli 17 inimest, kes töötasid kolmes üüritud büroos ning väikses lähedalasuvas trükikojas, ning sel ajal polnud meil ühtset elupaika. Mõned meist olid majutatud peredesse, teised elasid pansionaatides.
Igal tööpäeval kogunesid Beeteli pere 17 liiget hommikuseks kummardamiseks selle väikse trükikoja riideruumi. Paljud meist pidid ise lõunasöögi eest hoolitsema. Seejärel, pärast täispikka tööpäeva, sõitsime oma elukorteritesse, mis paiknesid Kaplinna erinevates osades. Ühel sellisel sõidul nägimegi Davidiga üllatavat silti, mida alguses mainisin ja mis teatas „Ainult valgetele”.
Kui ma esimest korda Kaplinna harubüroosse saabusin, mõistsin, et mul tuleb veel palju õppida, ja nii küsisin vend Phillipsilt, meie harubüroo ülevaatajalt: „Mida ma pean tegema, et teadmistes järele jõuda?”
„Frans,” vastas ta, „ära muretse teadmistes järelejõudmise pärast. Pea lihtsalt asjaga sammu!” Olen alati püüdnud seda teha ning olen õppinud, et kui inimene peab sammu sellega, mida Jehoova organisatsioon vaimse toidu ja juhatuse näol pakub, kasvab ta jätkuvalt koos sellega.
Aastal 1950 kutsuti mind Vahitorni Gileadi Piiblikooli 16. kursusele, et saada väljaõpet misjonitööks. Kool asus tollal New Yorgi osariigis Lõuna-Lansingis, New Yorgist Brooklynist umbes 400 kilomeetrit põhja pool. Ajal, mil töötasin ajutiselt Jehoova tunnistajate ülemaailmses keskuses Brooklynis, sain otseselt jälgida Jehoova nähtava organisatsiooni vahetut keskust. Sealset tööd juhtivate kristlaste täie hingega andumine täitis mind sügava hindamisega Jehoova organisatsiooni vastu.
Minu teenimine jätkub
Pärast Lõuna-Aafrikasse tagasipöördumist määrati mind reisivaks ülevaatajaks Põhja-Transvaalis, kus olin üles kasvanud. Pärast kuueaastast kirja teel suhtlemist abiellusime Martiega 1952. aasta detsembris ning ta tuli minuga reisivale tööle kaasa. Oli väga südantsoojendav, kuidas kristlikud vennad meie külastusi hindasid.
Näiteks ükskord, kui teenisime üht põllumajanduspiirkonnas asuvat kogudust, peatusime perekonna juures, kes vabandas, et neil pole tee või kohvi jaoks piima. Hiljem saime teada, et nad olid oma ainsa piimalehma ära müünud, et saada piisavalt raha bensiini ostmiseks, et sõidutada meid külastama nende territooriumi kaugeid paiku ja andma põllumeestele tunnistust. Kuidas me küll selliseid vendi armastasime!
Aeg-ajalt tundsin end ringkonnatöö jaoks küündimatuna, eriti siis, kui tegelesin vanemaid inimesi puudutavate probleemidega. Kord tundsin end emotsionaalselt nii kurnatuna, et ütlesin Martiele, et ta ei peaks üllatuma, kui meid minu väheste kogemuste tõttu pioneeritööle tagasi määratakse. Ta ütles, et ta oleks õnnelik ükskõik millisel määral teenimise üle, niikaua kui võime täisaegsesse teenimisse jääda.
Kujutle meie üllatust, kui saabusime järgmisse kogudusse ja meile tulnud posti hulgas oli ka kiri, milles meid määrati teenima piirkonnaülevaatajana! Reisisime ligi kaks aastat läbi kogu Lõuna-Aafrika ja Namibia, mida siis Kagu-Aafrikaks nimetati. Kuid apartheidisüsteemi tõttu oli meie töö tihti raske. Sageli keelduti andmast meile luba mustanahaliste maakondadesse minemiseks ning mõnikord ei antud luba kokkutulekute pidamiseks.
Näiteks 1960. aastal saime loa pidada Sowetos piirkonnakonvent. Kaugelasuvate koguduste mustanahalised vennad olid juba sinnatulemiseks rongi- ja bussipiletid ostnud, kuid valitsus kuulis meie plaanidest ja tühistas loa. Läksime taktitundeliselt ühe 20 kilomeetrit Johannesburgist teisel pool asuva linna sõbraliku järelevalveametniku jutule. Ta võimaldas meile lahkelt veel paremad hooned ja meil oli imeline konvent, millest tundis rõõmu üle 12000 inimese!
Kuidas on olukord viimastel aastatel küll muutunud! Nüüd, mil apartheidi piiranguid kõrvaldatakse, võime vabalt tulla kokku ükskõik kus mustanahaliste, valgete, mulattide või Indiast tulnute aladel. Kõik võivad rassist sõltumata istuda koos ja nautida vendlust. Seda, kus keegi soovib istuda, mõjutavad ainult keelelised erinevused.
Valuline õppetund
Aastal 1947 tegi mu isa suure vea. Tema kauplus, mis asus 200 kilomeetri kaugusel kohast, kus ta emaga elas, ei toonud ebaausa juhtimise tõttu enam kasu ja nii läks ta üksinda sinna tagasi, et seda ise juhtida. Pikaaegse emast lahusoleku tulemusena langes ta kiusatusse. Lõpptulemusena ta eemaldati.
See tegi mulle valulisel, isiklikul viisil selgeks, et ei piisa ainult sellest, kui olla Piibli tões innukas. Meil kõigil tuleb Piibli põhimõtetest kinni hoida. (1. Korintlastele 7:5) Paljude aastate pärast võeti isa kristlikku kogudusse tagasi ja ta teenis ustavalt oma surmani 1970. aastal. Mu kallis ema jäi ustavaks kuni oma surmani 1991. aastal.
Lisaõnnistused
Aastal 1958 olime Martiega suurimal Jehoova tunnistajate poolt kunagi peetud konvendil, mis toimus New Yorgis Yankee staadionil ja Polo väljakul. Olime lihtsalt ülevoolavalt rõõmsad selle üle, et saame olla Jehoova imepärase organisatsiooni osa. Olla pühapäeva pärastlõunal koos rohkem kui 253000 inimesest koosneva suure rahvahulgaga oli kogemus, mida me iialgi ei unusta. Siin sai rahus kokku kogunenud ’suur hulk rahvast kõigist rahvastest’ meile reaalsuseks. (Ilmutuse 7:9, 10) Martie jäi New Yorki, et käia Gileadi koolis, ja mina pöördusin tagasi piirkonnatööle Lõuna-Aafrikas.
Aastal 1959, kui Martie Gileadi kooli 32. kursuselt tagasi tuli, kutsuti meid teenima Lõuna-Aafrika harubüroosse, mis tollal asus Elandsfonteini lähistel, Johannesburgist ida pool. Aastate jooksul olen näinud organisatsiooni edenemist nii paljudes asjades, eriti selle kasvamist armastuses ja empaatias. Olen õppinud, et Jehoova juhib oma organisatsiooni Jeesus Kristuse kaudu ning kasutab neid, kes end kättesaadavaks teevad.
Aastal 1962 pöördusin tagasi Brooklyni New Yorki, et käia kümnekuulistel harubüroo töö väljaõppe kursustel. See osutus kasulikuks, kui mind 1967. aastal Lõuna-Aafrika harubüroo ülevaatajaks määrati. Aastal 1976 määrati harubürookomiteed, nii et nüüd lasub Lõuna-Aafrikas tähtsate otsuste tegemise vastutus viie kogenud kristliku vanema õlgadel.
Elu apartheidi all
Apartheidi seadused mõjutasid meie harubüroo tegevust. Kui 1952. aastal Elandsfonteini Beeteli kodu ehitati, nõudis seadus, et selle taha tehtaks lisaehitus, kuhu majutada mustanahalised ja mulattidest vennad. Samuti nõudis seadus, et nad sööksid valgetest eraldi, niinimetatud aafrika eluruumides. Hiljem korraldati nii, et nad said süüa Beeteli köögis. Kui me 1959. aastal Beetelisse saabusime, oli söömise korraldus just selline. Minus tõstis kõik mässu selle rassi alusel eraldamise vastu.
Mõne aja pärast võttis valitsus tagasi loa, et meie mustanahalised vennad võiksid elada Beeteli kodu taga olevas hoones. Need vennad pidid elama umbes 20 kilomeetrit eemal asuvas mustanahaliste maakonnas. Mõned elasid üüritud majades ja teised üksikutele meestele mõeldud ühiselamutes. See vastumeelne olukord jätkus paljude aastate vältel.
Beeteli laiendamine
Vahepeal tekkis vajadus Elandsfonteini Beeteli laiendamiseks. Kui seda kolm korda laiendatud oli, jõudsime oma valduste piirini. Juhtiv Kogu suunas meid otsima uusi valdusi mõnda kohta, kus kohalikud võimud loodetavasti lubaksid meil ehitada sellise Beeteli kompleksi, kus ka meie mustanahalised vennad elada võiksid. Igal hommikul palus Beeteli pere Jehoovalt, et ta meile selle jaoks kuidagi tee avaks.
Milline rõõmupäev see oli, kui me lõpuks Johannesburgist lääne pool oleva Krugersdorpi äärelinnast sobiva maatüki leidsime! Kuid jälle nõuti, et me oma mustanahaliste vendade jaoks eraldi hoone ehitaksime. Täitsime selle soovi, kuid ei saanud luba majutada seal rohkem kui 20 mustanahalist inimest. Õnneks hakkasid asjad 1980-ndate aastate keskel muutuma. Valitsus laskis oma rangeid apartheidiseadusi lõdvemaks ja Beetelisse kutsuti koos meiega teenima rohkem mustanahalisi, mulatte ja India päritoluga vendi.
Nüüd on meil õnnelik ja ühtne Beeteli pere, kus iga inimene võib rassile või nahavärvile vaatamata elada, millises hoones tahab. Samuti anti meile pärast aastaid kestnud võitlemist lõpuks seaduslik tunnustus religioonina. On moodustatud kohalik seaduslik ühing, mis registreeriti „Lõuna-Aafrika Jehoova Tunnistajatena”. Nüüd on meil vennad, kellel on luba sõlmida abielusid, ja mustanahaliste elamispiirkondades kerkib kuningriigisaale nagu seeni pärast vihma.
Kuidas Jehoova organisatsioon on küll edenenud alates algaastatest, mil ma Kaplinna harubüroos teenisin! Väike, ilma Beeteli koduta 17-liikmeline pere on nüüd kasvanud üle 460-liikmeliseks Beeteli pereks, kellel on kaasaegne Beeteli kompleks koos keerukate kompuutrite, rotatsioontrükimasinate ja kauni Beeteli koduga! Jah, mul on olnud eesõigus kasvada koos Jehoova organisatsiooniga Lõuna-Aafrikas. Oleme kasvanud ligikaudu 400-st Kuningriigi kuulutajast ajal, mil ma umbes 50 aastat tagasi teenimist alustasin, peaaegu 55000 inimeseni tänapäeval!
Ma tänan Jehoovat, et mu kõrval on viimase 40 aasta jooksul olnud selline toetav abikaasa. „Mu karikas on üleni täis!” (Laul 23:5) Oleme Martiega tänulikud, et saame olla Jehoova vaimust juhatatud organisatsiooni osa, ning oleme täis otsustavust jätkata Jehoova teenimist tema kojas Beetelis ning pidada sammu tema kiiresti edasiliikuva organisatsiooniga.
[Kaardid lk 19]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
ANGOLA
SAIR
SAMBIA
ZIMBABWE
BOTSWANA
NAMIBIA
SVAASIMAA
LESOTHO
LÕUNA-AAFRIKA
Pretoria
Johannesburg
Kaplinn
Port Elizabeth
LÕUNA-ATLANDI OOKEAN
INDIA OOKEAN
MOSAMBIIGI VÄIN
[Pilt lk 20]
Piet Wentzel ja Franz Muller (vasakul) 1945. aastal pioneeritööl
[Pilt lk 23]
Franz ja Martie Muller