Põrgutuli — kas see lööb lõkkele või hakkab vaibuma?
PROTESTANDI jutlustajal Jonathan Edwardsil oli kombeks tekitada 18. sajandi Ameerika kolooniaelanike südameis hirmu oma üksikasjalike põrgu kujutluspiltidega. Kord kirjeldas ta vaatepilti, milles Jumal kõlgutab patustajaid otsekui jälke ämblikke leekide kohal. Edwards manitses oma kogudust: „Oo patustaja, sa ripud peenikese niidi otsas, mille ümber sähvivad Jumala viha leegid ning on iga hetk valmis seda kõrvetama ja läbi põletama.”
Kuid varsti pärast seda, kui Edwards selle kuulsa jutluse pidas, hakkasid põrguleegid niiöelda värelema ja vaibuma.a D. P. Walkeri raamat The Decline of Hell (Põrgu langus) märgib, et „18. sajandi neljandaks aastakümneks seati õpetus äraneetute igavesest piinast avalikult vaidluse alla”. Üheksateistkümnenda sajandi jooksul jätkasid põrguleegid vaibumist, ja 20. sajandi keskpaigaks polnud Edwardsi vaade põrgule kui „tuleahjule, kus selle ohvrite meeli ja keha igavesti julmalt piinatakse”, enam kõneaineks. Ajakirjanik Jeffery Sheler märgib: „Sattudes kaasaegse intellektualismi rünnakute alla ning lüües kahvatuma Hiroshima leekide ja natslike tapatalgute kõrval, kaotas põrgu hirmuäratav kujutelm suure osa oma ägedusest.”
Ka paljud jutlustajad ei pidanud tulest ja väävlist enam lugu. Ristiusumaailma suuremate kirikute kõnekantslitest kadusid jõulised jutlused põrgu õudustest. Enamikule teoloogidest sai põrgust tõsise õpetuse jaoks liiga aegunud teema. Mõned aastad tagasi tegi üks kirikuajaloolane ülikooli põrguteemalise loengu jaoks uurimustööd ning vaatas selleks läbi mitmete õpetlasajakirjade registrid. Ta ei leidnud selle kohta ühtki märksõna. Vastavalt ajakirjale Newsweek järeldas see ajaloolane: „Põrgu on kadunud. Ja keegi ei märganudki seda.”
Põrgu tagasitulek
Kadunud? Tegelikult mitte. On üllatav, kuidas põrguõpetus on viimastel aastatel mõnedes kohtades uuesti lõkkele löönud. Ameerikas tehtud küsitlused näitavad, et nende inimeste hulk, kes ütlevad end põrgusse uskuvat, on kasvanud 53 protsendilt 1981. aastal 60 protsendini 1990. aastal. Kui lisada sellele kogu maailmas kiiresti siginevad evangeelsed liikumised, kes põrgut kuulutavad, siis ilmneb, et põrgu tõsine tagasitulek ristiusumaailma mõtlemisse on tõesti ülemaailmne nähtus.
Kuid kas see taaselustumine mõjutab ainult kirikupingil istujaid või on see ka kantslitesse jõudnud? Tegelikult pole põrgutuli sellisena, nagu Jonathan Edwards seda 250 aastat tagasi kuulutas, mõnedest ristiusumaailma konservatiivsetest kantslitest üldse kadunudki. Väljaanne U.S.News & World Report märkis 1991. aastal: „Isegi mõnede liberaalsete suuremate sektide seas on märke, et teoloogid hakkavad põrgu ideele mõtlema tõsisemalt, kui nad seda aastakümnete jooksul on teinud.” On selge, et pärast aastatepikkust unarussejäetust on põrgutuli ülemaailmsel religioossel kaardil tagasi. Kuid kas on see veel sama tuline nagu enne?
Üleskerkinud küsimused
Teoloog W. F. Wolbrechtil polnud kahtlusi: „Põrgu on põrgu ja mitte mingi inimese soov või mõte ei muuda igavest needust väiksemaks.” Paljud kirikuskäijad pole selles nii kindlad. Kuigi nad ei kahtle põrgu olemasolus, on neil põrgu olemuse kohta küll küsimusi. Üks teine teoloog nendib: „Ka minu jaoks on põrgu vaieldamatu reaalsus, mis on piiblilises tunnistuses selgelt kuulutatud, kuid selle täpne olemus on problemaatiline.” Jah, kasvav hulk teolooge ja ilmikuid ei küsi tänapäeval enam: „Kas põrgu on olemas?”, vaid nad küsivad: „Milline on põrgu?”
Kuidas sina nendele küsimustele vastaksid? Kas sulle on põrgu olemust selgitatud? Ja miks tunnevad siirad kristlased selle õpetuse pärast muret?
[Allmärkus]
a Edwards pidas 1741. aasta 8. juulil jutluse „Patustajad vihase Jumala kätes”.
[Pildi allikaviide lk 2]
Kaanepilt: Doré illustratsioon Rahutusest ja Pääsemisest Dante Jumalikus komöödias
[Pildi allikaviide lk 3]
Doré illustratsioon kuraditest ja Vergiliusest Dante Jumalikus komöödias