Põrgu — kas igavene piinamine või üldine haud?

KAS sulle on räägitud, et varased kirikuisad, keskaja teoloogid ja reformaatorid väitsid, et põrgupiinad kestavad igavesti? Kui on, siis oled ehk üllatunud, kui saad teada, et nüüd seavad mõned väga lugupeetud piibliõpetlased selle vaate vaidluse alla. Üks neist, Briti õpetlane John R. W. Stott, kirjutab, et „Pühakiri viitab ärahävitamisele ning ’igavene teadvuse juures piinamine’ on pärimus, mis peab Pühakirja kõrgeimale autoriteedile alla andma”. — Essentials—A Liberal-Evangelical Dialogue.

Mille alusel ta järeldas, et õpetus igavesti kestvast piinast ei rajane Piiblil?

Keeletund

Tema esimene argument on seotud keelega. Ta selgitab, et kui Piibel viitab äraneedmise lõppseisundile („Gehenna”; vaata kasti 8. leheküljel), kasutab see tihti sõnu, mis on seotud „hävinguga”: kreeka „verbi apollumi (hävitama) ja nimisõna apòleia (häving)”. Kas need sõnad vihjavad piinamisele? Stott juhib tähelepanu sellele, et kui see verb on aktiivne ja sihiline, on „apollumi” tähenduses „tapma”. (Matteuse 2:13; 12:14; 21:41) Seega tekstis Matteuse 10:28, kus eestikeelses Piiblis mainitakse, et Jumal hukutab ’nii hinge kui ka ihu põrgus’, seisneb algne mõte surma kaudu hävitamises, mitte igaveses kannatamises. Matteuse 7:13, 14 vastandab Jeesus ’kitsast . . . teed, mis viib ellu,’ ’laia . . . teega, mis viib hukatusse [„hävingusse”, NW]’. Stott kommenteerib: „Tunduks seetõttu imelik, kui inimesi, kellele öeldakse, et nad hävitatakse, tegelikult ei hävitata.” Ta jõuab põhjendatult sellisele järeldusele: „Kui tapmine tähendab kehast elu äravõtmist, siis tundub, et põrgu tähendab nii füüsilise kui ka vaimse elu äravõtmist, see tähendab olevuse ärakaotamist.” — Essentials, leheküljed 315—316.

Põrgu tulekujundite tõlgendamine

Siiski nõustuvad paljud religioossed inimesed Baptisti Lõunakogukonna presidendi Morris H. Chapmaniga, kes ütles: „Ma kuulutan sõnasõnalist põrgut.” Ta lisas: „Piibel nimetab seda ’tulejärveks’ ja ma ei arva, et seda definitsiooni võib täiendada.”

Muidugi võiks Piiblis kasutatud tulekujund tekitada kujutluspildi piinast. Kuid raamat Essentials (lehekülg 316) märgib: „See, et meie meeltes seostub tuli ’teadvuse juures piinamisega’, tuleneb kahtlemata sellest, et meil kõigil on olnud kogemusi kõrvetuse teravast valust. Kuid tule peamine toime pole valu tekitamine, vaid ärahävitamise saavutamine, nagu kõik maailma tuhastusahjud seda tunnistavad.” Selle tähtsa vahe meelespidamine aitab sul vältida Pühakirjast millegi sellise väljalugemist, mida seal tegelikult ei ole. Mõned näited:

Jeesus ütles nende kohta, kes Gehennasse visatakse, et „nende uss ei sure ja tuli ei kustu”. (Markuse 9:47, 48) Mõned piiblikommentaarid, mis on mõjutatud apokrüüfilise Juuditi raamatu sõnadest („Ta annab tuld ja usse nende liha sisse; ja nemad nutavad valu tundes igavesti.” [Juuditi 16:17, Suur Piibel]), väidavad, et Jeesuse sõnad viitavad igavesele piinale. Kuid vaevalt on apokrüüfiline Juuditi raamat, mis ei ole Jumala poolt inspireeritud, mõõdupuu selle määramiseks, mida Markuse kirjutised tähendavad. Jesaja 66:24, piiblitekst, millele Jeesus nähtavasti vihjas, ütleb, et tuli ja uss hävitavad Jumala vaenlaste surnukehi („laipu”, ütleb Jesaja). Ei Jesaja ega Jeesuse sõnades pole viidet teadvuse juures igavesti kestvale piinamisele. Tulekujund sümboliseerib täielikku ärahävitamist.

Ilmutuse 14:9—11 räägib mõnedest, keda „peab vaevatama [„piinatakse”, NW] tules ja väävlis . . . Ja nende valu suits tõuseb üles ajastute ajastuteni”.a Kas see tõestab igavest teadvuse juures põrgutules piinamist? Tegelikult ütleb see tekstilõik vaid seda, et kurje inimesi piinatakse, mitte et neid piinatakse igavesti. Tekst ütleb, et see, mis igavesti kestab, on suits — tõend, et tuli on oma hävitustöö teinud —, mitte tules piinamine.

Ilmutuse 20:10—15 ütleb, et ’tule ja väävli järves . . . neid vaevatakse [„piinatakse”, NW] päevad ja ööd ajastute ajastuteni’. Esmapilgul võiks see kõlada tõestusena igavesele teadvuse juures tulega piinamisele, kuid nii see kindlasti ei ole. Miks? Muuhulgas võib näha, et paika, mida siin „tulejärveks” nimetatakse, satuvad lõpuks ka „metsaline ja valeprohvet” ning „surm ja surmavald”. Nagu sa võid hõlpsasti järeldada, pole metsaline, valeprohvet, surm ega surmavald sõnasõnalised isikud; seetõttu ei saa nad kogeda teadvuse juures piinamist. G. B. Caird kirjutab raamatus A Commentary on the Revelation of St. John the Divine, et selle asemel tähendab „tulejärv” „ärakaotamist ja täielikku unustussevajumist”. Sellisele arusaamisele peaks olema lihtne tulla, sest Piibel ise ütleb selle tulejärve kohta: „See on teine surm, tulejärv.” — Ilmutuse 20:14.

Teoloogiliste kaksikute eraldamine teineteisest

Nendele argumentidele vaatamata kinnitavad paljud usklikud veendunult, et sõnaga „häving” ei mõelda seda, mida see sõna ütleb, vaid et see tähendab igavest piinamist. Miks? Nende mõtlemist mõjutab põrgutule religioosne kaksikvend — inimhinge surematuse õpetus. Ja kuna nende kirik on ehk sajandite jooksul nendele kaksikutele emaks olnud, võib neile tunduda, et tekstid, mis räägivad hävitamisest, tähendavad tegelikult igavest piinamist. Lõppude lõpuks ei saa ju surematu inimhing olemasolust kaduda — või vähemalt nii põhjendavad paljud seda.

Kuid pane tähele, millise mõtte esitas anglikaani vaimulik Philip E. Hughes: „Väita, et üksnes inimhing on sünnipäraselt surematu, tähendab jääda seisukohale, mida Pühakirja õpetuses kusagil ei kinnitata, sest Piiblis kujutatakse inimese olemust alati vaimu ja keha poolest lahutamatult kokkuliidetuna. . . . Hoiatus, mille Jumal alguses seoses keelatud puuga andis: ’Päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!’, suunati inimesele kui kehalis-vaimsele loodolevusele — ja kui ta peaks sellest sööma, siis sellisena ta surekski. Pole mingit viidet, et osa temast oli surematu ning seetõttu sureks ainult osa temast.” — The True Image—The Origin and Destiny of Man in Christ.

Samamoodi märgib teoloog Clark Pinnock: „See käsitlus [et inimhing on surematu] on teoloogiat pikka-pikka aega mõjutanud, kuid see ei põhine Piiblil. Piibel ei õpeta hinge sünnipärast surematust.” Hesekiel 18:4, 20 ja Matteuse 10:28 kinnitavad seda. Lisaks rääkis Jeesus ise, et ta surnud sõber Laatsarus „magab”. Jeesus ütles, et ta peab „teda unest äratama”. (Johannese 11:11—14) Nii oli inimolevus ehk inimhing Laatsarus surnud, kuid teda oli võimalik isegi pärast mõne aja möödumist üles äratada, jälle ellu tagasi tuua. Seda tõestavad tõsiasjad. Jeesus äratas Laatsaruse surnuist üles. — Johannese 11:17—44.

Kuidas need mõtted igavese piina õpetust mõjutavad? Esseist William Temple märkis 17. sajandil: „On [pühakirjatekste], mis räägivad kustumatusse tulle viskamisest. Aga kui me ei lähene neile eeldusega, et see, mida niimoodi tulle visatakse, on hävitamatu, siis saab meile selgeks, et see hävib ära, mitte ei põle igavesti.” See õige analüüs peab ikka veel paika, sest seda Piibel tegelikult õpetabki.

Vaieldamatult on sul mõjuvaid põhjuseid, et seda teadvuse juures põrgus igavese piinamise ideed küsimuse alla seada. Või ehk soovid sa lihtsalt küsimuse alla seadmisest kaugemale minna ning järgida teoloogiaprofessor Pinnocki nõuannet, kes ütles: „Terve põrgut ümbritsev uskumustekogu, kaasa arvatud lõputu piinamine, . . . tuleks uskumistvääriva õpetuse nimel minema visata.” Jah, moraalsus, õiglus ja — mis kõige tähtsam — Jumala Sõna Piibel ütlevad, et just seda peaksid sa tegema.

Kui sa seda teed, siis näed, et põrgu tegelik olemus on tõesti uskumistvääriv. Kasulikku informatsiooni sellel teemal võid leida raamatust Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal.b Kui sa kohtad Jehoova tunnistajaid, palun küsi neilt seda. Loe peatükke „Mis juhtub siis, kui inimene sureb?”, „Missugune paik on põrgu?” ja „Ülestõusmine — kellele ja kus?”. Sa leiad, et põrgu tegelik olemus pole mitte ainult uskumistvääriv, vaid ka tõotusrikas.

[Allmärkused]

[Kast lk 8]

TERMINITE MÄÄRATLEMINE

Selles artiklis viitavad sõnad „põrgu” ja „põrgutuli”, nagu ristiusumaailma teoloogid neid kasutavad, kreeka sõnale geʹen·na, mis esineb „Uues Testamendis” 12 korda. (Matteuse 5:22, 29, 30; 10:28; 18:9; 23:15, 33; Markuse 9:43, 45, 47; Luuka 12:5; Jakoobuse 3:6) Kuigi mitmed piiblitõlked selle kreeka sõna „põrguks” tõlgivad, annavad teised tõlked selle edasi „Gehennana”. See vastab ’teisele surmale, tulejärvele’, mis on igavesti kestva hävingu sümbol, nagu Piibli viimases raamatus mainitakse. — Ilmutuse 20:14.

Seoses kahe teise sõnaga, mida vahetevahel „põrguks” tõlgitakse, märgib William Smithi poolt toimetatud A Dictionary of the Bible (1914): „Põrgu . . . on sõna, mida meie tõlkijad kahjuks heebrea sõna Šeol tõlkimiseks üldiselt kasutavad. Oleks olnud ehk parem heebrea sõna Šeol alles jätta või siis see alati ’hauaks’ või ’auguks’ tõlkida. . . . U[ues] T[estamendis] tähendab sõna Hades nagu Šeolgi mõnikord lihtsalt ’hauda’ . . . Selles tähenduses ütlevadki usutunnistused meie Issanda kohta, et ’Ta läks alla põrgusse’, mille all mõeldakse surnute üldist olukorda.”

Vastupidiselt Gehennale, mis sümboliseerib lõplikku hävingut, viitavad Šeol ja Hades surmale inimkonna üldises hauas väljavaatega saada uuesti ellu äratatud. — Ilmutuse 20:13.

[Pilt lk 9]

Jeesus äratas Laatsaruse surmaunest üles