Lootus — eluliselt tähtis kaitse sünges maailmas
Noor Korea poiss tahtis aidata oma emal ühele kolledžiõpilasele veenvalt selgitada, kui tähtis on, et meil oleks tulevikulootus. Talle tuli meelde üks piltlik näide, mida ta kristlikul koosolekul kuulnud oli, ja ta küsis õpilaselt, kas see aitaks tal üht mõistatust lahendada. Õpilane oli nõus. Poiss ütles: „Oli kaks perekonda. Mõlemad olid väga vaesed. Sadas kõvasti vihma ning mõlema maja katus laskis läbi. Üks perekond oli väga õnnetu ning muudkui kaebles selle lekkimise pärast. Kuid teine perekond parandas õnnelikult ja rõõmsalt oma katust. Miks oli nende kahe perekonna vahel nii suur erinevus?” Noor naine vastas huvitatult, et ta ei tea. Poiss ütles: „Teine perekond oli õnnelik sellepärast, et nad olid linnavalitsuselt just teate saanud, et neile antakse uus maja. Seega oli neil lootus. See oligi erinevus!”
POISI mõistatus selgitab piltlikult lihtsat tõde: lootus muudab meie ellusuhtumist, seda tihti meie oludele vaatamata. Nagu neil kahel perekonnalgi, keda ta kirjeldas, tuleb enamikul meist oma elus taluda torme — terviseprobleeme, rahamuresid, perekondlikke pingeid, kuritegevust ja lugematuid muid katsumusi ning raskusi. Tihti ei suuda me neid probleeme rohkem ära ajada, kui oma kodukandist äiksetormi minema käsutada. Nii võime tunda frustratsiooni, üksildust — lühidalt öeldes abitust. Asi tundub veel halvemana, kui meile on ehk kirikus õpetatud, et enamiku patustajate jaoks on tulevik tume ja et see võib kaasa tuua igavese karistamise.
On öeldud, et depressiooni langemise retsept on abitus pluss lootusetus. Kuid ühe nendest koostisosadest suudame kindlasti ära kõrvaldada; mitte keegi meist ei pea tundma lootusetust. Ja lootus ise võib olla parim relv teise koostisosa, abituse tunnete väljatõrjumiseks. Kui meil on lootust, võime elutormid piisavalt rahulikult ja leplikult üle elada, selle asemel et hädas ja viletsuses heidelda. Lootus on tõesti eluliselt tähtis kaitse.
Kas selline väide kutsub sinus esile skeptitsismi? Kas on lootus tõesti nii võimas, et see asjasse nii suure vahe teeb? Ja kas on meil igaühel võimalik saada usaldusväärset lootust?
Kiivri sarnane
Meditsiini vallas on hakatud tunnustama lootuse märkimisväärset jõudu. Stressiasjatundja dr. Shlomo Breznitz, kes on üle elanud natslikud tapatalgud, ütles, et suurema osa eluprobleemide puhul „tekib stress sellest, kuidas me probleemide keerukust tõlgendame, mitte probleemidest enestest. Lootus kergendab nende raskust”. Artikkel ajakirjas The Journal of the American Medical Association kinnitas, et lootus on „võimas ravim”. Ajakiri American Health teatas: „On olemas palju näiteid patsientidest, eriti vähipatsientidest, kelle seisukord võtab äkilise pöörde halvemuse poole, kui miski neid lootust kaotama paneb — või kes äkitselt paranevad, kui nad leiavad midagi uut, mille nimel elada.” — Võrdle Õpetussõnad 17:22.
Need, kes uurivad Piiblit, on lootuse tähtsusest ammu teadlikud olnud. Esimene Tessalooniklastele 5:8 ergutas apostel Paulus kristlasi: „Olgem kained ja varustatud . . . päästelootuse kiivriga.” Mis mõttes on „päästelootus” kiivri sarnane?
Mõtle sellele, mis on kiivri otstarve. Piibli aegadel kandis sõdur vasest või rauast kiivrit, mis pandi vildist, villast või nahast mütsi peale. See kiiver kaitses tema pead sõjas lendavate noolte, vehkivate nuiade ning raiuvate mõõkade eest. Seega pani enamik sõdureid kiivri tõenäoliselt pikemalt mõtlemata pähe, kui see neil olemas oli. Kuid siiski ei tähendanud kiivri kandmine seda, et sõdur oleks olnud võitmatu või et ta ei tundnud midagi, kui talle pähe löödi; kiiver tagas lihtsalt selle, et enamik lööke saatuslikult tabamise asemel eemale põrkas.
Nagu kiiver kaitseb pead, nii kaitseb lootus mõistust. Lootus ei võimalda meil ehk igat kriisi või ebaedu õlgadelt maha raputada, otsekui ei olekski see midagi. Kuid lootus pehmendab selliseid lööke ja aitab tagada seda, et nad ei saa meie psüühilisele, emotsionaalsele või vaimsele tervisele saatuslikuks.
Nähtavasti kandis ustav mees Aabraham seda piltlikku kiivrit. Jehoova palus tal oma armastatud poja Iisaki ohvriks tuua. (1. Moosese 22:1, 2) Kui kerge oleks Aabrahamil olnud meeleheitesse vajuda, mis oleks võinud teda hõlpsasti Jumalale mitte kuuletumiseni viia. Mis tema mõistust selliste tunnete eest kaitses? Määrava tähtsusega osa oli lootusel. Nagu ütleb Heebrealastele 11:19, „mõtles [ta], et Jumal on võimeline [Iisaki] ka surnuist üles äratama”. Samamoodi aitas ülestõusmislootus Hiiobil kaitsta oma mõistust kibestumise vastu, mis oleks võinud ta Jumala needmiseni viia. (Iiob 2:9, 10; 14:13—15) Jeesus Kristus leidis piinava surmaga silmitsi seistes oma rõõmsast tulevikulootusest jõudu ja lohutust. (Heebrealastele 12:2, NW) Veendumus, et Jumal kunagi midagi valesti ei tee, oma sõna kunagi täitmata ei jäta, on tõelise lootuse vundament. — Heebrealastele 11:1.
Ehtsa lootuse alus
Ehtne lootus, nagu ka usk, rajaneb tõsiasjadel, tegelikkusel ja tõel. See võib mõningaid üllatada. Nagu üks kirjanik seda väljedas, „tundub enamik inimesi mõtlevat, et lootus on lihtsalt tõe eitamise tobe vorm”. Kuid tõeline lootus ei ole pelgalt ebamäärane optimism, tuim uskumine, et me saame kõike, mida me vähegi tahame, või et iga pisiasi läheb alati hästi korda. Elul on oma viis sellistest lennukatest pettekujutelmadest otsekui külma tegelikkuse dušiga ülesäratamiseks. — Koguja 9:11.
Tõeline lootus ei ole selline. See tuleneb teadmistest, mitte soovidest. Mõtle alguses toodud mõistatuse teisele perekonnale. Milline oleks olnud nende lootus, kui sellel valitsusel oleks oma lubadustest taganemise poolest halb kuulsus? Sellele perekonnale oleks kindlaks lootuseks alust andnud hoopis lubadus koos tõenditega selle usaldusväärsusest.
Samamoodi on Jehoova tunnistajatel tänapäeval lootus, mis on tihedalt seotud ühe valitsusega — Jumala Kuningriigiga. See Kuningriik ongi Piibli sõnumi tuum. Aastatuhandete jooksul on see olnud naistele ja meestele, nagu näiteks Aabrahamile, lootuse allikaks. (Heebrealastele 11:10) Jumal tõotab, et oma Kuningriigi kaudu toob ta lõpu sellele laostunud vanale maailmasüsteemile ning juhatab sisse uue maailmasüsteemi. (Roomlastele 8:20—22; 2. Peetruse 3:13) See Kuningriigi lootus on reaalsus, mitte unistus. Võib liialdamata öelda, et selle allikale — Jehoova Jumalale, universumi Suveräänsele Issandale — ei saa midagi ette heita. Meil tuleb vaid uurida Jumala füüsilist loomistööd, nägemaks, et ta eksisteerib ning et tal on kõikide oma tõotuste täitmiseks rohkesti jõudu. (Roomlastele 1:20) Meil tuleb vaid vaadelda põhjalikult seda, kuidas ta on inimkonnaga läbi aegade tegelnud, nägemaks, et tema sõna ei jää kunagi täitumata. — Jesaja 55:11.
Kuid kahjuks on enamik neist, kes end kristlasteks tunnistavad, tõelise lootuse silmist kaotanud. Ühes teoloog Paul Tillichi hiljuti välja antud jutluses on tema ütlus: „[Alg]kristlased õppisid lõppu ootama. Kuid tasapisi lakkasid nad ootamast. . . . Ootus maa peale loodava uue asjadekorralduse järele muutus nõrgaks, kuigi seda paluti igas Meie Isa palves: ’Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!’ ”
Milline tragöödia! Miljonitel, isegi miljarditel inimestel, kellel on lootuse järele kohutav vajadus, ei ole seda, ometi on see neile otse nende endi Piiblites kergesti kättesaadaval. Vaata seda kurba tulemust! Kas on siis mingi ime, et kui kindel lootus inimeste meeli ei kaitse, on nii paljud hakanud meeleheite ja „hoolimatu meele” tõttu maailma ohjeldamatu ebamoraalsuse ja vägivallaga reostama? (Roomlastele 1:28) On väga tähtis, et me kunagi samasse lõksu ei langeks. Lootusekiivri kõrvaleheitmise asemel tuleb meil seda alati tugevdada.
Kuidas oma lootust üles ehitada
Parim viis lootuse ülesehitamiseks on panna tähele selle allikat, Jehoova Jumalat. Uuri hoolega tema Sõna Piiblit. Roomlastele 15:4 ütleb: „Mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust.”
Lisaks tuleks meil veenduda, et meie tulevikulootus pole ainult mingi ähmane abstraktsioon. Me peame selle oma meeltes reaalseks tegema. Kas sa loodad elada igavesti Paradiisis maa peal? Kas sa tahaksid kohtuda oma armsate kadunud omastega, kui nad maa peale üles äratatakse? Kui tahad, siis kas sa kujutled end sellel ajal elamas? Näiteks Jesaja 65:21, 22 räägib, et igaüks ehitab endale oma maja ning elab siis selles. Kas sa võid sulgeda oma silmad ning kujutleda end oma uue maja katusel töötamas ja viimast katuselaastu kinni naelutamas? Mõtle vaid, mis tunne on vaadata enda ümber kogu oma planeerimise ja töö tulemusi. Ehitamise reipad hääled vaibuvad; sa silmitsed maastikku, mille üle laotuvad õhtuvarjud. Kerge tuul paneb puud õrnalt õõtsuma ja jahutab sind töötamise palavusest. Sinu kõrvu kandub laste naeru ja linnulaulu. Altpoolt majast kostab su armastatud omaste juttu.
Sellise õnneliku hetke ettekujutamine pole tühine teoretiseerimine; see on hoopis kindlasti täituva prohvetiennustuse üle mõtisklemine. (2. Korintlastele 4:18) Mida reaalsem see väljavaade sulle on, seda tugevam on su lootus, et sa oled seal. Selline kindel, käegakatsutav lootus kaitseb sind ’häbenemast head sõnumit’, mis paneks sind ehk hiilima kõrvale ülesandest seda teistega jagada. (Roomlastele 1:16, NW) Vastupidi, siis sa tahad ’kiidelda lootuses’, nagu apostel Paulus seda teistega veendunult jagades tegi. — Heebrealastele 3:6.
Peale igavese tuleviku on veel midagi, mis lootust pakub. Ka praegusel ajal on asju, mis võivad lootust pakkuda. Kuidas nii? Meie ajaarvamise järgi viienda sajandi Rooma riigimees Cassiodorus ütles: „Tulevasest kasust saab lootust see, kes tunnustab juba saadud kasu.” Targad sõnad! Mis lohutust me leiame tulevaste õnnistuste tõotustest, kui me praegusi õnnistusi hinnata ei oska?
Ka palve tugevdab praegusel ajal lootust. Peale kauge tuleviku pärast palvetamise peaksime palvetama ka oma praeguste vajaduste eest. Võime loota ja paluda perekonnaliikmete ja kaaskristlastega suhete paranemise eest, oma järgmise vaimse söömaaja eest, isegi oma materiaalsete vajaduste täitmise eest. (Laul 25:4; Matteuse 6:11) Selliste lootuste jätmine Jehoova hoolde aitab meil päev päeva järel vastu pidada. (Laul 55:23) Kui me vastu peame, tugevdab ka meie vastupidavus ise lootusekiivrit. — Roomlastele 5:3—5.
Suhtuda inimestesse lootusrikkalt
Negatiivne mõtlemine on nagu rooste lootusekiivril. See söövitab ning võib kiivri aegamööda kasutuks muuta. Kas sa oled õppinud negatiivset mõtlemist ära tundma ning selle vastu võitlema? Ära lase end petta ekslikul arusaamal, et küüniline, kriitiline ja pessimistlik suhtumine on sama mis intelligentsus. Tegelikult ei lähe negatiivseks mõtlemiseks eriti palju intelligentsust vaja.
Oma kaasinimestesse on nii lihtne lootusetult suhtuda. Mõned kaotavad valusate minevikukogemuste tõttu lootuse inimestelt üldse kunagi abi või lohutust saada. „Ühe reha otsa mitu korda ei astu,” on nende juhtlause. Nad kõhklevad ehk oma probleemidele abi saamiseks isegi kristlike kogudusevanemate juurde minna.
Piibel aitab meil inimestesse tasakaalukamalt suhtuda. On tõsi, et meil pole arukas kõiki oma lootusi inimeste peale panna. (Laul 146:3, 4) Kuid kristlikus koguduses teenivad kogudusevanemad kui Jehoova antud ’annid inimeste näol’. (Efeslastele 4:8, 11, NW) Nad on kohusetundlikud kogenud kristlased, kes soovivad siiralt olla „otsekui redupaik tuule või ulualune vihmahoo eest”. — Jesaja 32:2.
Ka paljud teised kristliku koguduse liikmed kannavad tõsist hoolt, et nad võiksid olla lootuse allikad. Mõtle vaid, kui paljud tuhanded neist on juba praegu nagu emad, isad, õed, vennad ja lapsed neile, kes enda perekonna on kaotanud; mõtle, kui palju enam inimesi on hädasolijatele nagu sõbrad, kes on ’ustavamad kui vennad’. — Õpetussõnad 18:24; Markuse 10:30.
Kui sa oled abi saamiseks palves Jehoova poole pöördunud, ära loobu lootusest. Võib-olla on ta juba sulle vastanud; ehk on kogudusevanem või mõni teine küps kristlane valmis sind aitama niipea, kui sa oma probleemist talle räägid. Tasakaalukas inimestele lootmine kaitseb meid teistest eemaldumise ja iseenda eraldamise eest, mis võib viia iseka, kangekaelse käitumiseni. — Õpetussõnad 18:1.
Ja veel, kui meil on kaaskristlasega mõni probleem, ei tohiks me läheneda sellele lootusetu, negatiivse suhtumisega. Eelkõige „armastus . . . loodab kõik”. (1. Korintlastele 13:4—7) Püüa vaadata kristlikele vendadele ja õdedele nii, nagu Jehoova seda teeb — lootusega. Keskendu nende headele omadustele, ära kahtle nendes ja püüa alati probleemide lahendamist taotleda. Selline lootus kaitseb meid vaenutsemise ja tülide eest, mis kellelegi kasu ei too.
Ära kunagi anna selle sureva vana maailma lootusetusele järele. On olemas lootus nii meie igavesele tulevikule kui ka paljude meie praeguste probleemide lahendumisele. Kas sa haarad lootusest kinni? Päästelootust nagu kaitsvat kiivrit kandes pole ükski Jehoova sulane tegelikult abitu — kui rasked olukorrad ka poleks. Kui me sellest ise ei loobu, ei suuda miski, mis on taevas või maa peal, meilt Jehoova antud lootust ära kiskuda. — Võrdle Roomlastele 8:38, 39.