„Siin ma olen, läkita mind!”

JUTUSTANUD WILFRED JOHN

Birma relvastatud valvesõdurid ründasid meid jõe mõlemalt kaldalt. Käes meile suunatud täägid ning vintpüssid, sumasid nad läbi vööni ulatuva vee edasi ning piirasid meid maanteesilla all sisse.

MINU kaaslane ja mina tundsime suurt hirmu. Milles oli asi? Kuigi me ei mõistnud keelt, saime asjast peagi aru — oleme arreteeritud. Meil oli ümber puusade vaid käterätik ja nii viidi meid ilma erilise pidulikkuseta lähimasse politseijaoskonda, kus üks inglise keelt rääkiv ohvitser meid üle kuulas.

See oli aastal 1941, Teise maailmasõja ajal, ning meid kahtlustati saboteerimises. Pärast seda kui olime selgitanud oma kristlikku kuulutustööd, mille peale ohvitser rahule jäi, ütles ta meile, et meil vedas, et me sellest konfrontatsioonist eluga välja tulime. Ta ütles, et enamik kahtlaseid isikuid lastakse ilma midagi küsimata maha. Tänasime Jehoovat ning võtsime kuulda ohvitseri soovitust tulevikus sildade ümbruses mitte enam luusida.

Kuidas ma sattusin Birmas (praegune Myanmar) sellisesse olukorda? Lubage ma selgitan ning räägin natuke oma taustast.

Varakult elus tehtud valik

Sündisin 1917. aastal Walesis ning kui ma olin kuueaastane, kolisid mu vanemad koos minu ja mu noorema vennaga Uus-Meremaale, kus ma isa piimatalus üles kasvasin. Ühel päeval tõi ta koju kompsukese vanade raamatutega, mille ta tarvitatud raamatute kauplusest oli ostnud. Nende hulgas olid ka kaks Kirjauurimuste köidet, mille on välja andnud Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Neist sai mu ema kallisvara ning nagu tegi ka Euniike, Timoteose ema, juurutas ta minus soovi kasutada oma noorust Jehoova Kuningriigi huvide teenimiseks. — 2. Timoteosele 1:5.

Aastal 1937 seisis minu ees valik: kas võtta üle isa piimatalu või öelda Jehoovale, nagu tegi Jumala prohvet Jesaja: „Siin ma olen, läkita mind!” (Jesaja 6:8) Ma olin noor ja terve ning mul ei olnud muid koormaid. Olin maitsnud taluelu ning see meeldis mulle. Teisest küljest ei olnud mul kogemusi täisaegse teenijana ehk pioneerina. Mida teha — töötada talus või teenida pioneerina?

Kõnepidajad Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroost olid julgustuse allikaks. Nad külastasid meie paikkonda Uus-Meremaal ning ergutasid mind kasutama oma elu hinnalist noorust Jumala teenimiseks. (Koguja 12:1) Arutasin seda asja oma vanematega ning nad olid nõus, et Jumala tahte esikohale seadmine on tark. Mõtisklesin ka Jeesus Kristuse sõnade üle tema Mäejutluses: „Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” — Matteuse 6:33.

Tegin oma valiku! Kuna Uus-Meremaal Jehoova tunnistajate harubürood siis veel ei olnud, kutsuti mind teenima Austraalia harubüroosse Sidneys. Nii astusin ma 1937. aastal Austraaliasse mineva laeva pardale, et saada Jehoova Jumala täisaegseks teenijaks.

„Ei tea millise ülesande ma saan?” mõtlesin omaette. Kuid mis tähtsust sel üldse on? Ütlesin ju tegelikult Jehoovale: „Siin ma olen. Kasuta mind, kus iganes soovid.” Kahe aasta jooksul olin abis fonograafide tegemisel, mida Jehoova tunnistajad tollal korterivaldajatele salvestatud piibliliste kõnede ettemängimiseks kasutasid. Kuid põhiliselt õpetati mind harubüroos välja tööks kirjanduselaos.

Edasi Singapuri

Aastal 1939 määrati mind Kaug-Itta — teenima Singapuris Ühingu laos. Ladu kasutati Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast ja Britanniast tuleva kirjanduse vastuvõtmise ning paljudesse Aasia maadesse edasisaatmise keskusena.

Singapur oli paljukeelne linn, kus olid segunenud idamaa ja euroopa kultuurid. Üldiseks suhtlemiskeeleks oli malai keel ning ukselt uksele kuulutamiseks pidime meie, välismaalased, selle ära õppima. Paljudes keeltes olid meil tunnistuskaartideks nimetatud trükised. Neile oli trükitud lühike esitlus Kuningriigi sõnumist.

Kõigepealt õppisin ma pähe malaikeelse tunnistuskaardi ning seejärel suurendasin vähehaaval oma sõnavara selles keeles. Kuid meil oli kaasas Piibli kirjandust ka paljudes teistes keeltes. Näiteks oli meil India elanikkonna jaoks väljaandeid bengali, gudžarati, hindi, malajalami, tamili ja urdu keeles. Nii paljudest keelerühmadest pärit inimeste kohtamine oli minu jaoks uus kogemus.

Mäletan hästi hirmuäratavat teadaannet 1939. aasta septembris, kui Euroopas sõda välja kuulutati. Küsisime endalt ootusärevuses, kas see laieneb järk-järgult ning haarab kaasa ka Kaug-Ida. Mulle tundus, et see on Harmagedooni eelmäng — ja minu arvates õigel ajal! Tundsin rahuldust, et ma oma noorust täiel määral ja õigesti kasutan.

Laotöö kõrval osalesin täiel määral ka koguduse koosolekutel ning põlluteenistuses. Viisime läbi piibliuurimisi ning mõned inimesed osutasid soodsat vastukaja ja esitasid end veeristimiseks. Nad viidi lähedalasuvasse randa ning kasteti Singapuri sadama soojas vees vee alla. Otsustasime pidada isegi ühe kokkutuleku ja levitasime huvitatute seas vaikselt kutseid. Meie rõõmuks tuli umbes 25 inimest kokkutulekule, mis oli meie arvates viimane enne Harmagedooni.

Sõda piiras tõsiselt Ühingu harubüroode vahelist ühendusepidamist. Näiteks sai meie Singapuri ladu lühikese teate, et kunagi pidid ühe laevaga, mille nime ei mainitud, jõudma Singapuri kolm saksa pioneeri, kes on teel määratud territooriumile, mille nime ei öeldud. Mõne nädala pärast jõudsid nad pärale ning veetsid koos meiega kümme põnevat tundi. Kuigi meil oli keelega probleeme, suutsime aru saada, et nendele määratud sihtpunkt oli Šanghai.

Minu määratud ülesanne Šanghais

Aasta pärast määrati ka mind Šanghaisse teenima. Mul ei olnud täpset aadressi, vaid ainult postkastinumber postkontoris. Pärast seda, kui mulle postkontoris põhjalik ristküsitlus oli korraldatud, suutsin ma oma isiku sedavõrd tõendada, et mulle anti Ühingu maja aadress. Kuid üks hiinlasest majaelanik teatas mulle, et harubüroo oli ära kolinud ning seda aadressi, kuhu nad läksid, polnud jäetud.

„Mida ma nüüd teen?” mõtlesin omaette. Esitasin vaikselt juhatuse saamiseks palve. Kui tõstsin pea, jäid mulle silma kolm meest, kes olid üldises inimestevoolus teistest natuke pikemad ning välimuselt kuidagi erinevad. Nad nägid välja täpselt nagu kolm sakslast, kes olid nendeks mõneks üürikeseks tunniks Singapuris peatunud. Astusin kiiresti neile tee peale ette.

„Vabandage palun,” kogelesin erutunult. Nad peatusid ning vaatasid mind ootusest pinevate ja uurivate silmadega. „Singapur. Jehoova tunnistajad. Mäletate mind?” küsisin ma.

Mõne hetke pärast vastasid nad saksa keeles: „Ja! Ja! Ja!” Lausa iseenesest kallistasime üksteist ning mööda mu nägu voolasid rõõmupisarad. Kuidas see küll juhtus, et miljonite inimeste seast sattusid need kolm meest just sel hetkel sellest kohast mööda minema? Ütlesin lihtsalt: „Tänan sind, Jehoova.” Kolm hiina perekonda, kolm sakslast ja mina olime tollal ainsad tunnistajad Šanghais.

Hongkong ja seejärel Birma

Pärast mõnekuist Šanghais teenimist määrati mind Hongkongi. Kui minu tulevasel pioneeritöökaaslasel ei õnnestunud Austraaliast sinna jõuda, leidsin end olevat üksinda, ainukese tunnistajana koloonias. Taas pidin endale meelde tuletama, et olin öelnud Jehoovale: „Siin ma olen, läkita mind!”

Minu tegevus oli suunatud peamiselt inglise keelt kõnelevatele hiina inimestele, kuid ma leidsin, et kuna elamute väravatesse pandud teenijad rääkisid ainult hiina keelt, oli sealt raske läbi pääseda. Nii õppisin ma kahes kõige enam kasutatud dialektis natuke hiina keelt. See aitas! Läksin valveteenistujate juurde, esitasin oma tegevuskaardi, rääkisin oma hiina keelt, niipalju kui oskasin, ning seejärel juhatati mind tavaliselt sisse.

Kord, kui külastasin üht kooli ning püüdsin direktori jutule pääseda, tegin sedasama. Sain fuajees kokku ühe noore õpetajaga. Läksin tema järel läbi paari klassiruumi, vastasin lastele, kes lugupidavalt käega viipasid, ning valmistusin selleks, et mind tutvustatakse direktorile. Õpetaja koputas, avas ukse, astus kõrvale ja andis mulle märku edasiminekuks. Minu nördimuseks ja üllatuseks oli ta mind viisakalt tualetti juhatanud! Minu hiina keelest oli vist valesti aru saadud ning nagu direktor mulle hiljem ütles, oli mind ekslikult kanalisatsioonitorustiku ja reovee inspektoriks peetud.

Pärast neljakuist tegutsemist teatas Hongkongi politsei mulle, et meie töö keelati ära ning ma pean kas lõpetama kuulutamise või mind saadetakse välja. Valisin väljasaatmise, sest mujal oli uks kuulutamise jätkamiseks veel avatud. Hongkongis olles olin levitanud 462 raamatut ning aidanud kahel teisel inimesel hakata teenimises osalema.

Hongkongist määrati mind Birmasse. Seal ma tegin pioneeritööd ning olin abiks laotöös Ranguunis (nüüdne Yangon). Üks kõige huvitavamaid kogemusi oli kuulutamine linnades ja külades, millest läks läbi Ranguunist Mandalaysse ja sealt veel edasi Hiina piiri äärsesse Lashiosse kulgev peatee. Keskendusime pioneeritöökaaslasega ingliskeelsele elanikkonnale ning saime mitusada tellimust ajakirjale Consolation (Lohutus, praegune Awake! [Ärgake!]). Muide, see Ranguunist Mandalaysse viiv peatee sai tuntuks Birma maanteena, mida mööda saadeti Hiinasse Ameerika sõjavarustust.

Luupekseteni ulatuvas tolmus kõmpimise tõttu tekkis meil tihti vajadus end korralikult pesta. Seetõttu leidiski aset alguses mainitud vahejuhtum, kui meid jões silla all suplemise ajal arreteeriti. Varsti pärast seda sundisid sõjategevus ja haigus meid Ranguuni tagasi pöörduma. Mul oli võimalik jääda Birmasse kuni 1943. aastani, mil hoogustuv sõjategevus sundis mind Austraaliasse tagasi pöörduma.

Tagasi Austraalias

Vahepeal oli Jehoova tunnistajate tegevus Austraalias keelustatud. Kuid peagi keeld kõrvaldati ning lõpuks kutsuti mind jälle harubüroosse tööle. Hiljem, 1947. aastal, abiellusin ma Betty Mossiga, kes töötas Ühingu Austraalia harubüroos. Betty isa ja ema olid pioneerid ning nad julgustasid nii teda kui ka tema venda Billi tegema pioneeritööd oma elukutseks. Betty alustas pioneeritööd samal päeval, mil ta lõpetas kooli, olles 14-aastane. Ma arvasin, et me saame koos hästi hakkama, sest ka tema oli tegelikult Jehoovale öelnud: „Siin ma olen, läkita mind!”

Pärast seda kui olime ühe aasta abielus olnud, kutsuti mind ringkonnaülevaataja tööle, külastama Jehoova tunnistajate kogudusi. Austraalia sisemaal töötamine oli tõeline väljakutse. Äkilised kohalikud üleujutused tegid reisimise sageli raskeks, seda eriti libedatel saviteedel. Suvel tõusis temperatuur varjus 43 kraadini Celsiuse järgi. Elades presenttelkides, leidsime, et kõrvetavad suved olid peaaegu väljakannatamatult kuumad ning talved karmilt külmad.

Oli rõõm teenida piirkonnaülevaatajana ajal, mil Austraalias oli ainult kaks piirkonda. Donald MacLean teenis üht piirkonda ja mina teist. Seejärel vahetasime piirkondi. On suur rõõm lugeda teateid nendest kogudustest, mis on nüüd seal, kus meie kord teenisime. Piibli tõe seemned on ilmselgelt tärganud ja vilja kandnud!

Tagasi sinna, kus kõik algas

Aastal 1961 oli mul eesõigus käia Gileadi misjonikooli esimesel kursusel, mis peeti pärast kooli üleviimist New Yorgi osariiki Brooklyni. Mind oli kooli ka varem kutsutud, kuid tervislikel põhjustel ei saanud ma kutset vastu võtta. Kümnekuise kursuse lõppedes paluti mul määratud territooriumina vastu võtta Uus-Meremaa.

Nii oleme Betty ja mina alates 1962. aasta jaanuarist olnud siin Uus-Meremaal. Sellele on tihti viidatud kui Vaikse ookeani pärlile. Teokraatlikus mõttes on olnud rõõm teenida nii ringkonna- kui piirkonnaülevaatajana. Viimase 14 aasta jooksul, alates 1979. aasta aprillist, oleme töötanud Uus-Meremaa harubüroos.

Betty ja mina oleme nüüd mõlemad üle 70-aastased ning kokku on meil 116 aastat vahetpidamatut täisaegset Kuningriigi teenistust. Betty alustas pioneeritööd 1933. aasta jaanuaris ja mina 1937. aasta aprillis. Oleme tundnud palju rõõmu, nähes oma vaimseid lapsi ja lapselapsi tegemas sama, mida meie noorena tegime, nimelt järgimas Koguja 12:1 nõuannet: „Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil.”

Milline eesõigus on meil küll olnud veeta praktiliselt kogu oma elu Jumala Kuningriigi head sõnumit kuulutades ning tehes inimesi jüngriteks, nagu meie Issand Jeesus Kristus käskis! (Matteuse 24:14; 28:19, 20) Oleme nii õnnelikud, et vastasime Jumala kutsele samamoodi, nagu prohvet Jesaja kaua aega tagasi vastas: „Siin ma olen, läkita mind!”