Teenida Jehoovat ennastohverdava vaimuga
„Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist [„piinapost”, NW] enese peale ja järgigu mind [„pidevalt”, NW].” — MATTEUSE 16:24.
1. Kuidas Jeesus oma jüngritele oma lähenevast surmast teada andis?
JEESUS Kristus jõuab lumise tipuga Hermoni mäe läheduses ühe suure hetkeni oma elus. Tal pole enam aastatki elada jäänud. Tema teab seda, aga ta jüngrid ei tea. Nüüd on saabunud aeg seda neile teada anda. Tõsi, Jeesus on oma lähenevale surmale varem küll viidanud, kuid nüüd räägib ta esimest korda sellest üksikasjalikult. (Matteuse 9:15; 12:40) Matteuse aruandes on kirjas: „Sellest ajast hakkas Jeesus Kristus teatama oma jüngritele, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja et ta tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles.” — Matteuse 16:21; Markuse 8:31, 32.
2. Kuidas reageeris Peetrus Jeesuse sõnadele, et Jeesus peab varsti kannatama, ja milline oli Jeesuse vastus?
2 Jeesuse päevad on peagi loetud. Kuid Peetrus reageerib sellele näiliselt jubedale mõttele nördimusega. Ta ei suuda nõustuda mõttega, et Messias tõesti tapetakse. Seetõttu julgeb Peetrus oma Isandale etteheite teha. Ajendatuna parimatest kavatsustest, õhutab ta ägedalt: „Ole iseenda vastu lahke, Issand; see saatus ei taba sind üldse.” Kuid Jeesus lükkab Peetruse kohatu lahkuse kohe tagasi, ja seda nii kindlalt nagu purustataks mürgise mao pea. „Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks [„komistuskiviks”, NW]; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!” — Matteuse 16:22, NW; 16:23.
3. a) Kuidas tegi Peetrus end teadmatult Saatana käsilaseks? b) Kuidas oli Peetrus ennastohverdavale teguviisile komistuskiviks?
3 Peetrus on ennast teadmatult Saatana käsilaseks teinud. Jeesuse vastus on sama otsustav nagu siis, kui ta kõrbes Saatanale vastas. Seal püüdis Kurat ahvatleda Jeesust kerge eluga ja kannatustest vaba kuningavõimuga. (Matteuse 4:1—10) Nüüd ergutab Peetrus teda olema iseenda vastu leebe. Jeesus teab, et see ei ole tema Isa tahe. Tema elu peab olema enese ohverdamine, mitte enesele rahulduse otsimine. (Matteuse 20:28) Peetrus saab sellisele teguviisile komistuskiviks; tema heade kavatsustega osavõtlikkusest saab lõks.a Kuid Jeesus mõistab selgesti, et kui ta hellitaks vähimatki mõtet elust, milles pole vaja tuua ohvreid, satuks ta saatanliku lõksu surmavasse haardesse ning jääks seega Jumala soosingust ilma.
4. Miks ei olnud elu, mis seisneb ennasthellitavas mõnulemises, Jeesuse ja tema järelkäijate jaoks?
4 Seetõttu vajas Peetruse mõtlemine parandamist. Tema sõnad, mis ta Jeesusele ütles, väljendasid inimeste mõtteid, mitte Jumala mõtteid. Elu, mis seisneks ennasthellitavas mõnulemises, mis oleks lihtne viis kannatustest pääsemiseks, ei olnud Jeesuse jaoks; samuti ei pidanud selline elu saama osaks tema järelkäijatele, sest järgmisena ütleb Jeesus Peetrusele ja teistele jüngritele: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist [„piinapost”, NW] enese peale ja järgigu mind [„pidevalt”, NW].” — Matteuse 16:24.
5. a) Milles seisneb kristliku elu elamise väljakutse? b) Milliseks kolmeks vajalikuks asjaks peab kristlane valmis olema?
5 Ikka ja jälle pöördub Jeesus tagasi selle peamise teema juurde: kristliku elu elamine on väljakutse. Et olla Jeesuse järelkäijad, peavad kristlased nagu nende Juhtki teenima Jehoovat ennastohverdava vaimuga. (Matteuse 10:37—39) Niisiis loetleb ta kolm vajalikku asja, mille tegemiseks kristlane peab valmis olema: 1) salata iseennast, 2) võtta oma piinapost enese peale ja 3) järgida teda pidevalt.
„Kui keegi tahab minu järele tulla”
6. a) Kuidas keegi iseennast salgab? b) Kellele me peame iseendast rohkem meelepärased olema?
6 Mida iseenda salgamine tähendab? See tähendab, et inimene peab iseendast täielikult loobuma, otsekui surema iseenda suhtes. Sõnaks „salgama” tõlgitud kreeka verbi peamine tähendus on „ei ütlema”; see tähendab ka „täielikult eitama”. Niisiis, kui sa võtad vastu kristliku elu väljakutse, loobud sa vabatahtlikult oma isiklikest ambitsioonidest, mugavustest, soovidest, õnnest ja lõbudest. Põhimõtteliselt annad sa kogu oma elu ja kõik, mis sellega kaasas käib, igaveseks ajaks Jehoova Jumalale. Enda salgamine tähendab rohkemat kui endale vaid aeg-ajalt teatud lõbude keelamist. See tähendab hoopis, et inimene peab loovutama iseenda Jehoovale. (1. Korintlastele 6:19, 20) Inimene, kes on ennast salanud, ei ela mitte endale, vaid Jumalale meelepäraselt. (Roomlastele 14:8; 15:3) See tähendab, et oma elu igal hetkel ütleb ta „ei” omakasupüüdlikele soovidele ning „jah” Jehoovale.
7. Mis on kristlase piinapost ja kuidas ta seda kannab?
7 Seetõttu on oma piinaposti enese peale võtmisel tõsine tähendus. Posti kandmine on koorem ja surma sümbol. Kristlane on valmis kannatama, kui selleks on vajadust, või taluma häbistamist, piinamist või isegi surma selle pärast, et ta on Jeesus Kristuse järelkäija. Jeesus ütles: „Kes ei võta oma risti [„piinaposti”, NW] enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt.” (Matteuse 10:38) Mitte kõik, kes kannatavad, ei kanna piinaposti. Õelatel on palju „valu”, kuid neil ei ole piinaposti. (Laul 32:10) Kuid kristlase elu on elu, milles tuleb kanda Jehoova ohvrimeelse teenimise piinaposti.
8. Millise eeskuju Jeesus oma eluga oma järelkäijatele jättis?
8 Viimane tingimus, mida Jeesus mainis, on see, et me järgime teda pidevalt. Jeesus ei nõua mitte ainult seda, et me tunnustame ja usume seda, mida ta õpetas, vaid et me ka kogu oma elu jooksul järgime pidevalt eeskuju, mille ta jättis. Millised on siis mõned põhijooned eeskujus, mille ta oma eluga andis? Kui ta oma järelkäijatele viimase volituse andis, ütles ta: „Minge siis ja tehke jüngriteks [inimesi] . . . neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud.” (Matteuse 28:19, 20) Jeesus kuulutas ja õpetas head sõnumit Kuningriigist. Seda tegid ka tema lähimad jüngrid ja tegelikult kogu algkristlik kogudus. See innukas tegevus lisaks sellele, et nad ei olnud maailma osa, tõi nende peale maailma viha ja vastupanu, mille tulemusel nende piinaposti kandmine veelgi raskemaks muutus. — Johannese 15:19, 20; Apostlite teod 8:4.
9. Kuidas Jeesus kohtles teisi inimesi?
9 Teine tähelepanuväärne eeskuju Jeesuse elus on see, kuidas ta teisi inimesi kohtles. Ta oli lahke ning „tasane ja südamelt alandlik”. See värskendas tema kuulajate vaimu ning tema juuresolek julgustas neid. (Matteuse 11:29) Ta ei pannud neid ähvardamisega ennast järgima ega kehtestanud lõputuid reegleid selle kohta, kuidas nad pidid teda järgima; samuti ei äratanud ta neis süütundeid, et sundida neid oma jüngriteks saama. Vaatamata sellele et nende elu tähendas enese ohverdamist, kiirgas neist ehtsat rõõmu. Milline terav kontrast nendega, kellel on ilmalik enesehellitamise vaim, mis neid „viimseid päevi” tähistab! — 2. Timoteosele 3:1—4.
Arenda ja säilita Jeesuse ennastohverdavat vaimu
10. a) Kuidas Kristus vastavalt Filiplastele 2:5—8 iseennast salgas? b) Kui me oleme Kristuse järelkäijad, siis millist meelsust me peame ilmutama?
10 Jeesus jättis enese salgamises eeskuju. Ta võttis enese peale oma piinaposti ja kandis seda pidevalt, täites oma Isa tahet. Paulus kirjutas Filipi kristlastele: „Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel, kes, kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena; ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani [„surmani piinapostil”, NW].” (Filiplastele 2:5—8) Kes võiks end veel täielikumalt salata, kui tema seda tegi? Kui sa kuulud Kristus Jeesusele ja oled üks tema järelkäijatest, peab sul olema samasugune meelsus.
11. Kelle tahte järgi elamist ennastohverdava elu elamine tähendab?
11 Üks teine apostel, Peetrus, ütleb meile, et kuna Jeesus kannatas ja suri meie eest, peavad kristlased relvastama endid nagu hästi ettevalmistatud sõdurid sama vaimuga, mis oli Kristusel. Ta kirjutab: „Et nüüd Kristus on kannatanud lihas, siis relvastuge teiegi sama meelega; sest kes lihas on kannatanud, see on lakanud pattu tegemast, nõnda et ta aega, mis tal veel on elada lihas, enam ei ela inimeste himude järgi, vaid Jumala tahtmise järgi.” (1. Peetruse 3:18; 4:1, 2) Jeesuse ennastohverdav elu näitas selgesti, kuidas ta Jumala tahte täitmisse suhtus. Ta oli oma andumises sihikindel, seades oma Isa tahte alati enda tahtest kõrgemale, ja seda isegi häbiväärse surmani. — Matteuse 6:10; Luuka 22:42.
12. Kas ennastohverdav elu oli Jeesusele vastumeelne? Selgita.
12 Kuigi Jeesuse jaoks oli mööda ennastohverdavat eluteed käimine vaevarikas ja väljakutsuv, ei pidanud ta seda vastumeelseks. Selle asemel leidis Jeesus rõõmu sellest, et ta allutas end Jumala tahtele. Tema jaoks oli oma Isa tahte täitmine nagu toit. Ta sai sellest tõelist rahuldust, nagu saadakse heast söömaajast. (Matteuse 4:4; Johannese 4:34) Niisiis kui sa tahad, et su elu oleks tõeliselt täisväärtuslik, siis pole midagi paremat, mida selleks teha, kui järgida Jeesuse eeskuju, arendades tema meelsust.
13. Kuidas on armastus ennastohverdavat vaimu ajendav jõud?
13 Mis on siis ennastohverdavat vaimu ajendav jõud? Lühidalt öeldes — armastus. Jeesus ütles: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast.” (Matteuse 22:37—39) Kristlane ei saa otsida omakasu ja samal ajal kuuletuda nendele sõnadele. Tema isiklikku õnne ja huve peavad valitsema esmalt ja peamiselt tema armastus Jehoova vastu ja seejärel tema armastus ligimese vastu. Selliselt elas oma elu Jeesus ja seda ootab ta ka oma järelkäijatelt.
14. a) Milliseid kohustusi selgitatakse Heebrealastele 13:15, 16? b) Mis ergutab meid head sõnumit innukalt kuulutama?
14 Apostel Paulus mõistis seda armastuse seadust. Ta kirjutas: „Viigem siis nüüd tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime. Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi.” (Heebrealastele 13:15, 16) Kristlased ei too Jehoovale loomohvreid või muud sellesarnast, seetõttu ei ole neil vaja inimpreestreid, kes materiaalses templis nende jumalateenimist läbi viiksid. Me toome oma kiitusohvreid Kristus Jeesuse kaudu. Ja me näitame oma armastust Jumala vastu peamiselt sellesama kiitusohvri kaudu, tema nimest avaliku tunnistuse andmise kaudu. Eriti ergutab meie omakasupüüdmatuse vaim, mis tuleneb armastusest, meid innukalt head sõnumit kuulutama ja püüdma alati olla valmis Jumalale oma huulte vilja tooma. Nii me näitame üles ka ligimesearmastust.
Ennastohverdavus toob rikkalikke õnnistusi
15. Milliseid uurivaid küsimusi me võime endale seoses ennastohverdavusega esitada?
15 Peatu hetkeks ja mõtiskle järgnevate küsimuste üle: „Kas minu praeguses eluviisis on näha ennastohverdavust? Kas viitavad minu eesmärgid sellisele elule? Kas saavad minu perekonnaliikmed minu eeskujust vaimset kasu? (Võrdle 1. Timoteosele 5:8.) Kuidas on lugu orbude ja leskedega? Kas toob minu ennastohverdav vaim ka neile kasu? (Jakoobuse 1:27) Kas ma saan suurendada aega, mida ma kulutan avaliku kiitusohvri toomiseks? Kas on mul võimalik püüelda pioneerina, Beetelis või misjonärina teenimise eesõiguse poole või kas saan ma kolida teenima paikkonda, kus Kuningriigi kuulutajate järele on suurem vajadus?”
16. Kuidas võib leidlikkus aidata meil elada ennastohverdavat elu?
16 Mõnikord on selleks, et teenida Jehoovat ennastohverdava vaimuga nii palju, kui meil on võimalik, vaja ainult natuke leidlikkust. Näiteks tegi Janet, Ecuadoris elav üldpioneer, täisaegset ilmalikku tööd. Peagi muutus tal oma ajakava tõttu üldpioneeri tundide normiga rõõmsalt toimetulemine raskeks. Ta otsustas sellest probleemist oma tööandjale rääkida ning palus töötundide vähendamist. Kuna see ei tahtnud Janeti tööaega lühendada, võttis Janet järgmisel korral kaasa Maria, kes otsis poole kohaga tööd, et ta saaks pioneerina teenida. Nad pakkusid välja, et nad mõlemad töötavad pool päeva, jagades omavahel terve päeva töö. Tööandja oli selle ettepanekuga nõus. Nüüd on mõlemad õed üldpioneerid. Kaffa, kes tundis samuti end kurnatuna, kuna ta töötas samas firmas täiskohaga ja püüdis samal ajal oma pioneeritundidega hakkama saada, võttis seda suurepärast tulemust nähes kaasa Magali ja tegi sama pakkumise. Ka see võeti vastu. Nii saavad pioneeritööd teha hoopis neli õde, selle asemel et kaks õde oleksid täisaegse teenistuse peaaegu maha jätnud. Leidlikkus ja initsiatiiv tasusid end ära.
17—21. Kuidas hindas üks abielupaar ümber oma elu eesmärgid, ja mis oli selle tulemus?
17 Vaatle ka seda, millist ennastohverdavat teed on Evonne viimase kümne aasta jooksul käinud. Ta kirjutas 1991. aasta mais Vahitorni Ühingule järgmist:
18 „Oktoobris 1982 külastasin ma oma perekonnaga Brooklyni Beetelit. Selle nägemine tekitas minus soovi seal vabatahtlikult tööd teha. Ma lugesin avaldust ja selles oli üks tähelepanuväärne küsimus: ’Mis on sinu põlluteenistustundide viimase kuue kuu keskmine? Kui tundide keskmine on alla kümne, selgita põhjus.’ Ma ei suutnud leida ühtki mõjuvat põhjust, ja nii püstitasin endale eesmärgi ning täitsin seda viie kuu jooksul.
19 Kuigi ma oleksin võinud leida mõned ettekäänded sellele, miks ma ei ole pioneer, veendusin ma väljaannet 1983 Yearbook of Jehovah’s Witnesses (Jehoova tunnistajate aastaraamat 1983) lugedes, et teised on ületanud pioneeritöö tegemiseks suuremaid takistusi kui need, mis on minul. Nii loobusin ma 1983. aasta 1. aprillil oma hästitasuvast täisaegsest tööst ja sain abipioneeriks ning 1983. aasta 1. septembril astusin üldpioneeride ridadesse.
20 Aprillis 1985 oli mul rõõm abielluda ühe suurepärase teenistusabilisega. Kolm aastat hiljem pani piirkonnakonvendil üks pioneerteenistuse teemaline kõne mu abikaasa mulle sosistama: ’Kas sa oskad öelda ühtki põhjust, miks ma ei peaks 1. septembrist pioneeriks hakkama?’ Järgmise kahe aasta jooksul tegi ka tema seda tööd.
21 Samuti läks mu abikaasa vabatahtlikult kaheks nädalaks Brooklyni Beetelisse ehitustööd tegema ja andis avalduse rahvusvahelistel ehitustöödel osalemiseks. Nii läksime 1989. aasta mais üheks kuuks Nigeeriasse, et olla abiks harubüroo ehitamisel. Homme sõidame Saksamaale, kus meile vormistatakse Poola viisad. Oleme erutatud, et saame osaleda selles tähtsas ja meeldejäävas ehitusettevõtmises ning saada osa sellest uuest täisaegse teenistuse vormist.”
22. a) Kuidas me võiksime nagu Peetruski teadmatult komistuskiviks saada? b) Millest ei ole Jehoova ennastohverdava vaimuga teenimine sõltuv?
22 Kui sul endal pole võimalik pioneer olla, siis kas sa võid julgustada täisaegses teenistuses osalejaid hoidma oma eesõigusest pidevalt kinni ja ehk saad sa neid selles isegi aidata? Või oled sa mõningate heade kavatsustega perekonnaliikmete või sõprade sarnane, kes nagu Peetruski võivad öelda täisaegsele teenijale, et ta võtaks elu rahulikult, oleks enda vastu lahke, ning kes ei mõista, kuidas see võib komistuskiviks saada? Tõsi küll, kui pioneeri tervis on tõsises ohus või kui ta kristlikud kohustused unarusse jätab, peab ta ehk täisaegsest teenistusest mõneks ajaks loobuma. Jehoova teenimine ennastohverdava vaimuga ei sõltu nimetusest, nagu näiteks Beeteli tööline, pioneer või mõnest muust nimetusest. See sõltub hoopis sellest, millised me oleme inimestena — kuidas me mõtleme, mida me teeme, kuidas me teisi kohtleme ja kuidas me oma elu elame.
23. a) Kuidas me võime sellest, et me oleme Jumala kaastöölised, pidevalt rõõmu saada? b) Milles me võime Heebrealastele 6:10—12 põhjal kindlad olla?
23 Kui meil on tõepoolest ennastohverdav vaim, siis me saame rõõmuga olla Jumala kaastöölised. (1. Korintlastele 3:9) Me tunneme rahuldust teadmisest, et me rõõmustame Jehoova südant. (Õpetussõnad 27:11) Ja me oleme kindlad, et nii kaua kui me Jehoovale ustavaks jääme, ei unusta ega hülga ta meid kunagi. — Heebrealastele 6:10—12.
[Allmärkus]
a Algselt nimetati kreeka keeles „komistuskiviks” (σκάνδαλον, skanʹda·lon) seda „lõksu osa, millele kinnitati sööt, ehk seega lõksu või püünist ennast”. — Vine’s Expository Dictionary of Old and New Testament Words.
Millised on sinu mõtted?
◻ Kuidas sai Peetrus ennastohverdavale elule teadmatult komistuskiviks?
◻ Mida iseenda salgamine tähendab?
◻ Kuidas kannab kristlane oma piinaposti?
◻ Kuidas me arendame ja säilitame ennastohverdavat vaimu?
◻ Mis on ennastohverdavat vaimu ajendav jõud?
[Pilt lk 10]
Kas sa oled valmis salgama iseennast, võtma oma piinaposti enese peale ja järgima Jeesust pidevalt?