Olen tänulik Jehoova lakkamatu toetuse eest

JUTUSTANUD SHARON GASKINS

PARADIIS maa peal! Nägin end aasal hullamas, liblikate järel jooksmas ja lõvipoegadega mängimas! See kõlas nii ilusalt! Kuid mul olid kahtlused. Kui sageli küll lõppes mu lootus meeleheitega!

Nii palju kui ma mäletan, on ratastool olnud mu alaline kaaslane. Sünnist saadik on mul olnud peaajukahjustus, mis röövis minult lapsepõlverõõmud. Teised lapsed tundsid rõõmu uisutamisest ja jalgrattaga sõitmisest, kuid mina istusin üksi, suutmata isegi kõndida. Kui mu ema mind siis ühe usutervendaja juurest teise juurde viis, lootsime nii väga imet. Kuid ikka ja jälle pidi ta mind siiski ratastoolis tagasi sõidutama. See valmistas mulle tõepoolest pettumust, kuid milline südamevalu see veel emale oli!

Igatsedes tõelise lootuse järele, hakkas mu ema 1964. aasta alguses Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Olin siis umbes kuue ja poole aastane.

Oli imetore teada saada, et kunagi on siin maa peal olnud kaunis paradiis. Kahjuks lükkas esimene inimene Aadam selle kõik endast eemale, kuid mina soovisin Jumala lähedust, millest tema kunagi rõõmu tundis. Kuidas oleks olnud Jumalaga suhetest rõõmu tunda? Või elada siis, kui tema oma Poeg maa peal oli? Mu unistused viisid mind ka tulevasse Paradiisi. Kuigi olin veel väike, oli mul täiesti selge, et olime leidnud tõe.

Ema hakkas meie perekonda Jehoova tunnistajate kuningriigisaali kaasa võtma. Nende koosolekud olid nii erinevad sellest, mida olime näinud kirikutes! Need inimesed ja see ümbruskond liigutasid mind sügavalt.

Meie kaasavõtmine kuningriigisaali oli emale küllaltki suur katsumus. Peale minu oli peres veel kolm väiksemat last ja meil polnud autot. Kui emal oli selleks raha, võtsime takso. Mul on ikka veel meeles, kuidas mu ema ühel pühapäeval pingutas. Silmapiiril polnud ühtki taksot. Siis ilmus justkui maa alt meie ette üks mees, kes võttis meid oma veoautosse ja sõidutas kohale. Jäime küll koosolekule hiljaks, kuid me olime siiski seal. Kui tänulikud me küll Jehoovale olime!

Varsti pakkusid meie kallid vaimsed vennad ja õed, kellel oli auto, meile igal nädalal kordamööda armastavalt transporti. Ema julgustus, et me kunagi koosolekutelt ei puuduks, kui me just tõesti päris haiged pole, tegi mu noorele mõistusele selgeks, kui tähtis on, et me ’ei jätaks maha kooskäimisi’. (Heebrealastele 10:24, 25) Õpitu ajendas ema pühendama oma elu Jehoovale ja ta ristiti 1965. aastal.

Selleks ajaks olin piisavalt vana, et koosolekuid täielikumalt hindama hakata. Cypress Hillsi koguduses New Yorgis Brooklynis olid õlg õla kõrval Jumalat kummardamas eurooplased, mustanahalised, hispaanlased ja teised. Tundus nii loomulik, et jumalakartlikud inimesed elavad sellise tõelise vennaskonnana. — Laul 133:1.

Ema õpetas mulle, kuidas koosolekuteks ette valmistada. Vaimses osas ei tekkinud probleeme, kuid füüsilises mõttes küll. Peaajukahjustus teeb lihtsad ülesanded suurteks ettevõtmisteks. Mul oli siis ja on ka praegu võimatu tõmmata sirgeid jooni, et meie piiblilises kirjanduses vastuseid märkida. Kuid harjutamisega muutus mu allajoonimine paremaks.

Mu meel oli tulvil asju, mida öelda. Kuid nende väljaütlemisel muutusid sõnad mõminaks. Pidin kindlasti lõdvestuma, et mu lihased ei läheks pingesse. Samuti pidin ma keskenduma, et iga sõna võimalikult selgelt hääldada. See, et ma ei suutnud väljendada kommentaari nii, nagu tulnuks, või kui teadsin, et inimesed ei mõistnud mu sõnu, tekitas minus frustratsiooni. Aga kui vennad ja õed koguduses mind tundma õppisid, suutsid nad minu kõnet paremini mõista. Kuid praegugi vaevab see probleem mind suuremal või vähemal määral ikka veel.

Kuus tasakaalust välja viivat kuud

Kui ma olin kaheksa-aastane, sai mulle osaks kuus kuud kestnud kogemus, mis mind tänase päevani mõjutab. Vaatamata kogu kehalisele, kutse- ja kõnealasele teraapiale, mis mulle seni juba tehtud oli, saatsid arstid mind taastusravi haiglasse New Yorgi osariigis West Haverstrawis. Olime emaga masenduses. Aastaid tagasi, kui arstid mind ekslikult vaimselt alaarenenuks diagnoosisid, ütles ema neile, et ta ei anna mind iialgi ära. Seega oli isegi ajutine lahusolek talle raske. Kuid ta mõistis, et temast ja isast sõltumatuks edukaks eluks on vajalik, et ma oleksin füüsiliselt nii iseseisev kui võimalik.

See asutus oli suurepärane, kuid ma tundsin end mahajäetuna. Minu kramplikud nutuhood ja ärritunud turtsakus tegid selgeks mu tunded selle koha vastu. Vanemad said harva kolmetunnise bussiteekonna ette võtta, et mind külastada, eriti alates ajast, kui ema kandis oma viiendat last. Kui nad pidid lahkuma, viis see mind sedavõrd endast välja, et arst soovitas külastusi harvem teha. Koju lubati mul minna vaid kaks korda.

Terapeudid õpetasid mind kõndima tugede ja tinaga raskeks tehtud karkude abil. Esialgu tundus, et need kaaluvad terve tonni. Kuid see raskus aitas mul säilitada tasakaalu ja hoidis mind kukkumast. See oli esimene samm ilma tugede abita kõndimise poole.

Toidu lõikamine, nööpide kinnipanemine — iga ülesanne, mis nõuab sõrmede tööd — oli minu jaoks raske, kui mitte lausa võimatu olnud. Kuid õppisin teatud määral ise sööma ja riietuma. See aitas mind hiljem Jumala teenimises.

Kui mu väljaõpe lõppes, olin taas kodus. Ema rakendas mind tööle, et kasutaksin oma uusi oskusi. Selle tegemine oli emotsionaalne võitlus, sest kuigi ma tahtsin asju ise teha, kaasnes nende teostamisega nurjumine, ajakulu ja kurnatus. Juba koosolekuks riietuminegi oli kahetunnine ettevõtmine!

Kui kolisime kuningriigisaali vastas asuvasse majja, kõndisin sinna tõepoolest oma jalgadel. See oli suur võit!

Minu elu kõige õnnelikum päev

Mu ema kandis hoolt selle eest, et meie pere saaks mitmekülgset vaimset toitu. Ta uuris minuga, ja ootas minult, et loeksin läbi iga ajakirja Vahitorn ja Awake! (Ärgake!) numbri. Valmistusime ette koosolekuteks ja viibisime nendel. Olgugi et mu mõistus ja süda neid teadmisi õhinal neelasid, jäid tõsised mõtted oma elu Jehoovale pühendamisest ning selle sümboliseerimisest veeristimisega tagaplaanile. Ema aitas mul näha, et vaatamata minu invaliidsusele pidas Jumal mind enda eest vaimselt vastutavaks. Ma ei võinud oodata, et saan uude maailma tema teenete eest, hoides kinni tema seelikusabast.

Armastasin Jumalat, kuid mu olukord tegi mind teistest erinevaks, ja see oli teismelise jaoks valulik teadmine. Oli raske tunnustada oma piiratust. Tihti valdas mind viha, kuid enne ristimisele minekut pidin õppima seda ohjeldama. (Galaatlastele 5:19, 20) Ja mis saab siis, kui ma ei suuda elada Jehoovale pühendumise vääriliselt?

Ema palvel rääkis minuga üks kogudusevanem. Ta viitas prohvet Eelija küsimusele, mille too Iisraeli rahvale esitas: „Kui kaua te jääte kahe arvamuse vahele lonkama?” (1. Kuningate 18:21, NW) On selge, et Jehoovale ei meeldinud mu kahevahelolek.

Ma ärkasin vaimselt ja palusin härdalt Jehoovalt abi ning otsustavust, et pühendada oma elu temale. Üks õde kogudusest uuris minuga. Ta oli minust noorem ja oli väiksena kaotanud oma ema. Sellele vaatamata oli ta oma elu küllaltki noorena Jumalale pühendanud.

Kui olin 17-aastane, oli mu meel selleks valmis. Tahtsin teenida Jehoovat nii hästi kui suudan. Üheksas august 1974 — mil mind ristiti — oli minu elu kõige õnnelikum päev.

Rõõm teenimises

Osavõtt teenimisest seadis mulle mäesarnaseid tõkkeid. Kõige suurem väljakutse oli end teistele arusaadavaks teha. Rääkisin nii selgelt kui võimalik. Siis, millal iganes vaja, kordas mu põllutöökaaslane minu mõtteid korterivaldajale. Mõned reageerisid negatiivselt, suhtudes minusse kui Jehoova tunnistajate poolt ekspluateeritavasse ohvrisse. Kuid mul on kuulutamiseks õigus ja see on mu südamesttulev soov.

Ukselt uksele käimine isegi ühe kvartali võrra võib olla täiesti kurnav. Meie kuulutustöö territooriumil on paljudel majadel trepid, mis teevad need majad minu jaoks kättesaamatuks. Talvel teevad jäised tänavad majast majja töö minu jaoks peaaegu võimatuks. (Apostlite teod 20:20) Kuid vaimsed vennad on mind tohutult aidanud ja nüüd on Jehoova õnnistanud mind motoriseeritud ratastooliga, mis teeb teenimise palju lihtsamaks.

Mõne aja pärast hakkasin tunnistust andma kirja teel. Käsitsi ei saanud ma kirju kirjutada seetõttu, et minu käekiri pole enamikule inimestele loetav. Nii hakkas elektriline kirjutusmasin mulle sekretäriks. Trükin käe halva koordinatsiooni tõttu väga aeglaselt. Poole ajast ma sihin ühte tähte ja taban teist. Kõigest ühe lehekülje trükkimiseks võib minna aega tund või rohkem.

Vaatamata vähesele füüsilisele vastupidavusele, teenin vahetevahel abipioneerina, pühendades teenimisele 60 või enam tundi kuus. See nõuab head ajakava, täiendavaid jõupingutusi ja kaasusklike toetust. Nende pioneerivaim julgustab mind. Ka ema jättis mulle hea eeskuju, teenides kas üld- või abipioneerina, trotsides raskusi ja kehva tervist ning võttes vastu väljakutse kasvatada seitset last religioosselt lahkmeelses peres.

Iseseisev elu

Kui olin 24-aastane, otsustasin kolida omaette elama. Mu kolimine Brooklyni Bensonhursti linnaossa osutus õnnistuseks. Marlboro kogudus oli kui ühteliidetud perekond. Kui uskukinnitav oli küll olla koos nendega! Kuigi koguduses oli vaid kaks või kolm autot, tõid vaimsed vennad mind siiski igale koosolekule. Kuid ma ei elanud seal kaua.

Tundes end täielikult läbikukkununa, tulin koju oma pere juurde tagasi ja langesin kolmeks aastaks sügavasse depressiooni. Uuesti hakkasid esinema vihahood. Siis tulid enesetapumõtted ja mõned korrad üritasin neid ellu viia. Surm kangastus tumeda pilvena mu silme ees. Kuid toetusin Jumalale ja tõotasin näidata hindamist tema antud elu vastu. Kogudusevanemad lohutasid mind ja andsid nõu. See koos palve, isikliku uurimise, pere kannatlikkuse ja mõningase professionaalse abiga seadis mu mõtlemise korda.

Vahitorni kaudu aitas Jehoova hellalt mul rasket depressiooni sügavamalt mõista. Ta hoolitseb tõepoolest oma rahva eest ja mõistab meie tundeid. (1. Peetruse 5:6, 7) Aja jooksul sügav depressioon vähenes. Veel kümme aastat hiljemgi aitab Jehoova mul frustratsiooni ja depressiooniga toime tulla. Vahetevahel matab väärtusetuse tunne mind peaaegu täiesti enda alla. Siiski on palve, Piibli uurimine ja minu vaimne perekond mulle imetoredateks päästeabinõudeks.

Pärast seda, kui olin tagajärjetult teist korterit otsinud, otsustasin vastumeelselt elada ülejäänud elu ühes oma perega. Siis vastas Jehoova mu palvetele. Brooklyni Bedford-Stuyvesanti linnaosas sai vabaks üks koht. Kolisin sinna 1984. aasta hilissuvel ja elan seal praeguseni.

Väga armastava Lafayette koguduse liikmed transportisid mind lahkelt koosolekutele. Mul on siiamaani värskelt meeles esimene koguduse raamatu-uurimine, millel ma viibisin. See viidi läbi neljandal korrusel — ja seal polnud lifti! Üksnes Jehoova abiga sain sealt trepist üles ja alla. Mõne aja pärast pakuti mulle paremini ligipääsetavat kohta. Ja nüüd on Jehoova õnnistanud mind eesõigusega, et koguduse raamatu-uurimist viiakse läbi otse minu kodus.

Selles koguduses valitseb imeline pioneerivaim. Kui ma sinna läksin, oli seal umbes 30 pioneeri, ja mõned neist võtsid mind oma tiiva alla. Selline innukas õhkkond ajendas mind sagedamini abipioneerteenistuses osalema.

Aprillis 1989 ehitasid Lafayette ja Pratti kogudus otse samale tänavale, kus minu korter asub, uue kuningriigisaali. See oli just õigel ajal, sest minu füüsilise tervise halvenemise tõttu hakkas kõndimine jälle probleeme tekitama. Kuid mu abimootoriga ratastool ning vaimsed vennad ja õed mu kõrval teevad need koosolekule sõidud ülimeeldivaks. Kui sügavalt ma küll hindan sellist armastavat abi!

Olen tänulik Jumala toetuse eest

Kuigi mu jalad on ebakindad, on mu süda kindel. Hea koolitus tegi mu elu pisut kergemaks, kuid Jumal on mind toetanud. Mõnikord ma ei teadnud, kust ma järgmiseks söögikorraks toitu saan, kuid Jehoova on mind toetanud ja olnud minu ustav Varustaja. Mulle on tõepoolest kallid Taaveti sõnad: „Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!” — Laul 37:23—25.

Mitmeid kordi on Jehoova teinud mind võimeliseks jääma kindlaks Pühakirja seisukohale, aidates mul keelduda operatsioonide ajal verd vastu võtmast. (Apostlite teod 15:28, 29) Hiljuti suri mu isa. Kellegi nii lähedase inimese kaotus oli raske löök. Üksnes Jehoovalt tulev jõud on kiskunud mind välja sellest ja teistest katsumustest.

Mu tervis võib minna edaspidigi kehvemaks, kuid lootus Jehoovale ja mu suhted temaga on mulle päästenööriks. Kui õnnelik ma olen, et saan olla Jehoova rahva keskel ning saada temalt lakkamatut toetust!