Ladina-Ameerika kirik on ahastuses — miks miljonid lahkuvad kirikust?

MEHHIKO põhjapiirist kuni Tšiili lõunatipuni leidub vaevalt mõni Ladina-Ameerika linn või küla, mille peaväljakul ei uhkeldaks roomakatoliku kirik. Kuid „Ladina-Ameerikas leiavad aset põhjalikud muudatused”, möönab Joseph E. Davis, kes on ühe katoliku kiriku tegevust edendava asutuse juht. Samuti tunnustas ta seda, et Ladina-Ameerika, piirkond, mis on enam kui kolm sajandit olnud roomakatoliku kiriku mõju all, seisab praegu väga suurte muudatuste ees.

Pole saladus, et katoliku kiriku valitsev seisund on kiiresti nõrgenemas. Hiljutiste arvestuste kohaselt oli aktiivsete katoliiklaste arv ainult 15 protsenti kogu Ladina-Ameerika elanikkonnast. Väljaandes 1991 Britannica Book of the Year teatati: „Roomakatoliku piiskopid ja ka paavst ise väljendasid kartust, et ajalooliselt katoliiklik Ladina-Ameerika on ohtlikult oma vanast usust ära pöördumas.” Miks see sünnib? Miks nii paljud lahkuvad katoliku karjast? Mis on saanud neist, kes on sellest ära eksinud?

Selgituse otsinguil

Katoliku juhid süüdistavad oma probleemides „sektide” kiiret kasvu. Üks Euroopa preester, kes töötab Boliivias, kaebas: „Kirik on puu sarnane, millelt sektid nagu umbrohi jõu ära võtavad.”

Argentinas annab endast igal aastal teada 140 uut religiooni, mis vahest aitabki selgitada katoliku kiriku liikmete arvu vähenemist 90 protsendilt 1970-ndate keskel kuni 60 või 70 protsendini tänapäeval. Mehhikos Tijuanas on kahest miljonist elanikust 10 protsenti läinud üle 327 mittekatoliiklikusse religiooni. Ajakiri Time teatas: „On üllatav, et pühapäeviti on kirikus üsna kindlasti rohkem Brasiilia protestante kui katoliiklasi.” Pole siis mingi ime, et üks ajaleht märkis, et kui „Ladina-Ameerika kardinalid kohtusid Vatikani linnas paavstiga, et arutleda tänapäeva kiriku kaht tähtsaimat teemat”, oli üheks neist „sektide probleem”.

Kohtumisel Mehhiko piiskoppidega märkis paavst, et paljude uute religioonide edu „on tingitud nende kirikupoegade leigusest ja ükskõiksusest, kes ei ole valmis oma evangeliseerimismissiooni täitma”. Miks on need „kirikupojad” ladinaameeriklaste vaimsete vajaduste täitmisel ükskõiksed, kui nii paljud neist Piiblist lugu peavad? Boliivia La Pazi väljaande Última Hora toimetuse artikkel selgitab: „Kirik on astunud nii sügavale maailma, et igal päeval võib näha, kuidas ta üha enam loobub oma tegevusalast. Meid ei peaks üllatama, kui leiame, nagu see ongi, et preestrid on rohkem sotsioloogid, majandusteadlased, ajakirjanikud või poliitikud kui vaimulikud.”

Rohkem poliitikud kui jutlustajad?

Kiriku sekkumine poliitikasse 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel on kahtlemata andnud oma osa tülgastusele, mida paljud ladinaameeriklased praegu katoliikluse vastu tunnevad. Aastal 1985 avaldatud uurimus tegi Maryknolli, Ameerika Katoliku Välismissiooni Ühingu ja selle paljude Ladina-Ameerika esinduste kohta järgmise tähelepaneku: „Maryknollil on õnnestunud tuua marksistlik-leninistlikule vägivaldse revolutsiooni sõnumile avalikkuse heakskiit just sellepärast, et sel lubati tegutseda katoliku kiriku tööriistana. Selle sõnum ei ole jõudnud mitte üksnes keskmise kirikuskäijani, vaid samamoodi juhtivate Ameerika poliitikategelasteni.”

Mõtle samuti niinimetatud alatule sõjale 1970-ndate aastate lõpul: on hämmastav, et selles rööviti ära ja tapeti ilma kohtuprotsessita 10000 kuni 30000 argentiinlast. Väljaande National Catholic Reporter toimetuse artikkel märkis pealkirja all „Veri määrib Argentina kirikut”: „Argentina kogemus on nii sarnane katoliku kiriku tegudega natslikul Saksamaal, et see tõstatab uuesti küsimuse, kas võim on kirikule tähtsam kui evangeeliumi käsk anda tunnistust tõest.”

Kiriku iha saada võimu maailma valitsustes märgib selgelt seda, et ta ei ole Jumala sõber. Piiblis öeldakse: „Eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu? Kes nüüd tahab olla maailma sõber, see saab Jumala vaenlaseks.” (Jakoobuse 4:4) Pole siis ime, et paljud ei otsi enam katoliku kirikust vaimset juhatust. Kuid mis on saanud nendest inimestest, kes on katoliku karjast lahkunud?

Ilma karjaseta lambad

Nad on paljuski sarnased inimestega, kelle esimese sajandi judaismi vaimsed juhid hooletusse jätsid. Piiblis öeldakse, et Jeesusel „oli . . . hale meel nende pärast, sest nad olid piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast”. (Matteuse 9:36) Paljud on läinud katoliku kirikust üle niinimetatud evangeelsetesse religioonidesse. Kas nood on nende eksinud lammaste eest paremini hoolitsenud? Kas järgivad protestandid rohkem seda, mida Jeesus oma tõeliste järelkäijate kohta väitis: „Nad ei ole maailma osa, nii nagu minagi ei ole maailma osa”? — Johannese 17:14, NW.

Paljud mittekatoliiklikud religioonid püüavad jätta muljet, et nad kuuletuvad religioossete traditsioonide asemel hoopis Piiblile. Sageli on see vaid mask. Protestantlike organisatsioonide põhiõpetused on nii sarnased katoliku kiriku omadega, et paljud pealtvaatajad võiksid vabalt kasutada Andide mäestikus levinud ütlust: „Es la misma cholita con otra pollera” (See on seesama väike indiaani naine teises seelikus).

Näiteks õpetavad peaaegu kõik protestantlikud rühmitused, et Jumal on Kolmainsus, kuigi see ei ole Piibli õpetus. Teatmeteos The Encyclopedia of Religion tunnustab: „Tänapäeva eksegeedid ja teoloogid nõustuvad sellega, et Heebrea Piibel ei sisalda kolmainsuse õpetust . . . Samuti ei sisalda Uus Testament selgesõnalist kolmainsuse õpetust.”a

Protestandid on selgelt maailma ja selle poliitikutega seotud sama palju kui katoliiklasedki. Teatmeteoses Encyclopedia of Latin America öeldakse: „Ladina-Ameerika protestantism on end samuti kohandanud . . . rahvaerakonna valimispoliitikaga. Kohalikud pastorid saavad tihti tuge poliitikutelt ja vastutasuks selle eest, et valitsus on nende kirikuid toetanud, annavad nad valitsusele oma hääle. Väljaandes Latin American Research Review öeldakse: „Protestantism on olnud Guatemalas poliitikaga kihlatud sellest ajast alates, kui see esimest korda sellele maale saabus,” ning lisatakse, et ta „on olnud sama palju poliitilise ja sotsiaalse käitumise edasiandmise vahend kui religioonivorm”.

Protestantide osalemine poliitikas on sageli viinud protestantismi osalemiseni sõdades. Hiljuti surnud Harry Emerson Fosdick, keda peetakse üheks kõige mõjukamaks protestantlikuks vaimulikuks Ameerika ajaloos, möönis: „Meie lääne ajalugu on kulgenud ühest sõjast teise. Me kasvatasime mehi sõja jaoks, õpetasime mehi sõjaks välja; me ülistasime sõda; me lõime sõjameestest oma kangelased ja panime lahingulipud isegi oma kirikutesse . . . Ühest suunurgast me kiitsime Rahuvürsti ja teisest suunurgast me ülistasime sõda.”

Mida peaksid sina tegema?

Pärast valereligiooni kujutamist sümboolse hoorana, kes hoorab maa valitsustega, ütleb Piibli Ilmutusraamat: „Minge välja temast, minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!” — Ilmutuse 18:4.

Paljud mõistavad, et kirikus on palju rikutust, ent nad kõhklevad sealt lahkuda, kuna rooma kirikul on seljataga pikk ajalugu. Kuid meenuta, et ka juudi kummardamissüsteem oli väga vana, ja siiski hülgas Jumal juudid kui oma valitud rahva, kui nad taganesid tema tõelistest õpetustest. Ustavad Jumala sulased lahkusid judaismist, kui nad mõistsid, et selle asemel kasutab Jumal nüüd kristlikku kogudust. Kuidas võid sa tänapäeval tõelise kristliku koguduse ära tunda?

Ligi miljon ladinaameeriklast on kahe viimase aastakümne jooksul saanud Jehoova tunnistajaks. Miks nad tegid selle muudatuse? Mehhiko Veracruzi Martínez de la Torre üks ajaleht uuris seda küsimust. Seal öeldi: „Peaaegu 100 protsenti nendest piibliuurijatest on mitmete religioonide kunagised aktiivsed liikmed, suuremalt jaolt katoliiklased, kes on tähele pannud, et religioon triivib poliitika poole ja see peab vastuvõetavaks ning kiidab heaks selliseid tegevusi nagu interkonfessionalism, ebamoraalsus ja vägivald, mis ei põhine Piiblil. Neile on pakkunud rahuldust see, et nad on kohaldanud oma käitumise Pühakirja põhimõtete järgi, ilma et nad seejuures kasutaksid ebajumalakummardamist või segase algupäraga traditsioone. See on andnud neile kiiduväärse usuühtsuse, mis näib eristavat neid kõikjal, kus neid leidub.”

Üks teine Ladina-Ameerika ajaleht kirjeldas neid nii: „Jehoova tunnistajad teevad hoolsasti tööd ja on ausad ning jumalakartlikud inimesed. Nad on tagasihoidlikud ja armastavad oma õpetust ning nende religioon põhineb Piibli õpetustel.” Me kutsume sind, ükskõik kus sa ka ei elaks, koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Sa saad teada, et nende lootus ja kogu nende eluviis rajaneb Piiblil. Jah, sa õpid seda, kuidas kummardada Jumalat „vaimus ja tões”. — Johannese 4:23, 24.

[Allmärkus]

[Teabegraafika lk 21]

JEHOOVA TUNNISTAJAD MÕNEDES LADINA-AMEERIKA RIIKIDES

1971 1992

Riik Kuulutajaid Kuulutajaid

Argentina 20 750 96 780

Boliivia 1276 8868

Brasiilia 72 269 335 039

Costa Rica 3271 14 018

Dominikaani Vabariik 4106 15 418

Ecuador 3323 22 763

Guadeloupe 1705 6830

Guatemala 2604 13479

Honduras 1432 6583

Kolumbia 8275 55 215

Mehhiko 54 384 354 023

Panama 2013 7732

Paraguay 901 4115

Peruu 5384 43 429

Puerto Rico 8511 25 315

Salvador 2181 20 374

Tšiili 8231 44 067

Uruguay 3370 8683

Venetsueela 8170 60 444

KOKKU 212 156 1 143 175