Jehoova peab meeles haigeid ja eakaid inimesi
„VILETSUSE ajaga” võib olla väga raske silmitsi seista. (Laul 37:18, 19, NW) Selline aeg võib tulla kõrge ea ja sellega kaasneva jõuetuse näol. Mõned saavad tunda viletsuse aega siis, kui nad põevad rasket ja pikaajalist haigust. Neile võib tunduda, et haigus võtab nende elus võimust ning valitseb kõiki nende mõtteid ja tegusid.
Siiski annab kindlust see, kui me peame meeles, et Jehoova vaatab pidevalt kõigi oma sulaste peale. Tema südamele valmistab rõõmu, kui ta andunud sulased kõrgele eale, haigusele või teistele katselepanevatele olukordadele vaatamata jätkuvalt lojaalsust ja tarkust ilmutavad. (2. Ajaraamat 16:9a; Õpetussõnad 27:11) Kuningas Taavet kinnitab meile: „Jehoova on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, . . . ja ta kuuleb nende kisendamist.” Ta on tõepoolest teadlik nende võitlusest; ta tugevdab neid oma vaimuga. „Ning [ta] aitab neid!” Ta peab neid meeles ja aitab neil vastu pidada. (Laul 145:18, 19) Aga kuidas on lugu meiega? Kas meie peame nagu Jehoovagi meeles haigeid ja eakaid inimesi?
Jõuetus, mis on tingitud haigusest või kõrgest east, on praeguse süsteemi elu tegelikkus. See on tõsiasi, mille vastu me peame võitlema, kuni Jehoova oma eesmärgi maa ja inimkonna suhtes täide viib. Tänapäeval elab üha rohkem inimesi küllaltki kõrge vanuseni ja nii on paljud sellise jõuetusega tuttavad. Lisaks on ka paljusid noori tabanud eluohtlikud või invaliidistavad õnnetused või haigused. Kuni see vana maailm pole veel möödunud, esitavad haigused ja kõrge iga inimestele jätkuvalt suuri väljakutseid.
Kuidas me küll hindame oma haigeid ja eakaid kaaslasi, kes on kestvalt „kannatamise ja pikameelse ootamise” eeskujuks! Tõepoolest, „me kiidame õndsaks [„õnnelikuks”, NW] neid, kes on olnud püsivad kannatustes”. (Jakoobuse 5:10, 11) Paljud vanad inimesed, kelle jõud on nüüd kahanenud, osalesid aastakümneid nende juhendamises, väljaõpetamises ja kujundamises, kes praegu juhivad kogudust. Paljud vanad inimesed on rõõmsad ka selle üle, kui nad näevad oma lapsi täisaegses teenistuses osalemas. — Laul 71:17, 18; 3. Johannese 4.
Samamoodi hindame neid, kes meie seas on raskelt haiged ja siiski suudavad oma kannatustest hoolimata meile oma ustavusega julgustuseks olla. Kui sellised inimesed annavad oma lootusest kõikumata tunnistust, on sellel väga innustavad ja uskukinnitavad tulemused. Nende meelerahu ja rahulolu väljendavad usku, mis on tõeliselt jäljendamist väärt.
Inimesele mõjub šokina teda äkitselt tabanud vähk, insult või midagi muud, mis tema elu täielikult muudab. Samuti on lapsevanematele raskeks katseks see, kui nad näevad oma last haigeks jäävat või mõne õnnetuse tagajärjel kannatavat. Mida saavad teised nende abistamiseks teha? Iga selline viletsuse aeg paneb proovile kogu kristliku vennaskonna. See annab võimaluse näidata, et ’tõeline sõber tuleb ilmsiks hädas’. (Õpetussõnad 17:17) Loomulikult ei saa kõik haiged ja vanad oodata viimselt kui ühelt koguduseliikmelt isiklikku toetust. Kuid Jehoova kannab hoolt selle eest, et tema vaimu kaudu tunnevad paljud soovi neid mitmesugusel viisil aidata. Ja kogudusevanemad võivad nendel asjadel oma silma peal hoida, tegemaks kindlaks, et kedagi pole kahe silma vahele jäetud. — Vaata 2. Moosese 18:17, 18.
Püüa mõista
Kui püüame kedagi aidata, on tähtis hea suhtlemine, ning see nõuab aega, kannatlikkust ja empaatiat. Sinu kui abistaja soov on kindlasti „suuga kinnitada”; kuid kuula hoolikalt, enne kui hakkad rääkima või tegutsema, et sinust ei saaks viimaks ’tüütav trööstija’. — Iiob 16:2, 5.
Haiged ja eakad inimesed võivad mõnikord leida, et neil on oma frustratsiooni raske varjata. Paljud on pidanud kalliks lootust elada üle suur viletsus, kuid tunnevad nüüd, et nad jooksevad ajaga võidu, et see on võidujooks, mille võitmises nad kindlad pole. Nende seisund teeb nad sageli ka väsinuks ja murelikuks. Usu säilitamine elava ja kindlana on võitlus, ja seda eriti siis, kui inimene ei saa enam järgida oma südamesoovi osaleda täiel määral kristlikus teenimises. Üks kristlik kogudusevanem külastas üht eakat õde, ja kui ta koos temaga palvetas, palus ta Jehoovalt andestust meie pattude pärast. Pärast palvet ta märkas, et õde nutab. Õde selgitas, et ta tunneb, et ta vajab Jehoovalt erilist andestust, sest ta pole enam võimeline osalema majast majja kuulutustööl. Võimetuse või küündimatuse tunne, milleks sageli siiski põhjust pole, võib inimese südame tõesti väga kurvaks teha.
Tea ka seda, et muretsemine ja väsimus võivad mõjutada vaimset tasakaalu. Kõrgest east tingitud jõuetuse või nõrgakstegevast haigusest tuleneva stressi tõttu võib inimene tunda end Jehoova poolt hüljatuna, öeldes ehk nii: „Mida ma olen teinud? Miks just mina pean kannatama?” Tuleta meelde, mis öeldakse Õpetussõnad 12:25: „Mure mehe südames painutab teda, aga hea sõna teeb temale rõõmu!” Püüa leida häid lohutavaid sõnu. Eakad inimesed, kes vaevlevad valudes, võivad sarnaselt Hiiobiga väljendada isegi soovi surra. Sa ei tohiks sellest kohkuda; püüa mõista. Selline kaebamine ei näita tingimata usu või usalduse puudumist. Hiiob palus, et teda ’varjataks surmavallas’, ent sellele järgnevad sõnad väljendavad kindlat usku, et Jehoova ta hiljem üles äratab. Kindel usk teeb võimalikuks minna läbi ahastusperioodide ja depressiooni ning püsida siiski Jehoova ligi. — Iiob 14:13—15.
Näidata haigete ja eakate inimeste vastu üles austust
Äärmiselt tähtis on suhtuda haigetesse ja eakatesse inimestesse austuse ja väärikusega. (Roomlastele 12:10) Kui nad ei reageeri nii kiiresti kui enne või ei suuda teha nii palju kui enne, ära lase oma kannatusel katkeda. Ära ole kiire vahele segama ja asju ise korraldama hakkama. Kui head kavatsused meil ka poleks, röövib see, kui me käitume võimukalt ja autoritaarselt, igal juhul teiselt inimeselt enesest lugupidamise. Teaduslik uurija Jette Ingerslev selgitas oma 1988. aastal kirjastatud doktoriväitekirjas, mida pidas rühm 85-aastaseid inimesi oma hea elujärje jaoks kõige tähtsamaks: „Nad nimetasid esmajärjekorras kolme valdkonda: koos sugulastega olemine, hea tervis, ja viimane, kuid sugugi mitte vähima tähtsusega, see, et nad saavad ise otsuseid teha.” Pane tähele, et patriarh Jaakobi pojad ei kohelnud teda üleolevalt, kui ta oli vanaks jäänud; tema soovidest peeti lugu. — 1. Moosese 47:29, 30; 48:17—20.
Ka neid, kes on haiged, tuleb kohelda auväärselt. Üks kogudusevanem kaotas operatsiooni ajal tehtud vea tõttu võime rääkida, lugeda ja kirjutada. See oli kohutav löök, kuid tema kaasvanemad otsustasid teha kõik võimaliku, vältimaks seda, et ta tunneks end kasutuna. Nad loevad nüüd kõik koguduse kirjad talle ette ja planeerivad koos temaga koguduse asju. Kogudusevanemate koosolekul püüavad nad teada saada tema arvamust. Nad lasevad tal mõista, et nad peavad teda ikka kaasvanemaks ja hindavad tema kohalolekut. Kristlikus koguduses võime kõik teha pingutusi, et ükski haige või eakas inimene end ’hüljatuna’ või kõrvalejäetuna ei tunneks. — Laul 71:9.
Toetus vaimse jõu saamiseks
Me kõik vajame vaimset toitu, et hoida usku elava ja kindlana. Seepärast julgustataksegi meid lugema iga päev Piiblit ja Piiblil põhinevaid väljaandeid ning osalema innukalt kristlikel koosolekutel ja kuulutustegevuses. Selle tegemiseks vajavad haiged ja eakad inimesed sageli abi, ning on oluline teha just seda, mis nende puhul on mõistlik. Õnneks võivad paljud siiski käia koosolekutel, kui neid aidatakse transpordiga ja kuningriigisaalis pisut abistatakse. Kogudusele on suureks julgustuseks, kui nad koosolekutel käivad. Nende vastupidavus innustab teisi ja tugevdab usku.
Paljudel juhtudel võib haigetel ja eakatel inimestel olla arvestatav osa ka kristlikus teenimises. Mõnesid neist võib võtta kaasa, kui autoga rühmana kuulutama minnakse, ja kahtlemata tunnevad nad värskendust, kui suudavad mõne külastuse teha. Kui see pole enam võimalik, võivad nad tunda rõõmu eraviisilisest tunnistuse andmisest isikutele, kellega nad kokku puutuvad. Üks õde, kes põdes vähki, otsustas oma kogu järelejäänud elu mööda saata hea sõnumi edasiandmiseks erilisi pingutusi tehes. Tema südikas kuulutamine julgustas kõiki. Ta kavandas isegi oma matused nii, et uskmatutele sugulastele, töökaaslastele ja naabritele võidaks head tunnistust anda. Seega on tema ahastusttekitavad olukorrad „andnud evangeeliumile veel rohkem hoogu”, ja tema otsustavus väljendada usku ning julgust andis ta elu viimastele päevadele erilise tähenduse. — Filiplastele 1:12—14.
On hea, kui aitame haigetel ja eakatel inimestel vaimselt tugevad olla. Pered võivad kutsuda neid perekondlikele koosviibimistele või viia oma perekondlikku uurimist aeg-ajalt läbi kellegi sellise inimese kodus, kes ei saa välja minna. Üks ema võttis kaks oma kõige väiksemat last kaasa ühe vanema õe poole, et lugeda koos väljaannet My Book of Bible Stories (Minu raamat Piibli lugudest). See valmistas tollele vanemale õele rõõmu ja lapsi rõõmustas tähelepanu, mida tema omalt poolt neile osutas.
Siiski on aegu, mil põdurat isikut ei tohiks liiga palju häirida ja siis võib ehk olla kõige parem see, kui me vaid vahetevahel neile mingit materjali ette loeme. Pea siiski meeles, et kui keegi on vestlusest osavõtmiseks füüsiliselt liiga nõrk, võib tal ikkagi olla vajadus ja soov vaimse seltsingu järele. Me võime palvetada koos selliste inimestega, lugeda neile midagi ette või jutustada kogemusi, kuid me peaksime olema ettevaatlikud, et me ei viibiks nende juures kauem, kui neil jaksu on.
On olemas üks püha teenistuse osa, millest suurem osa haigeid ja eakaid inimesi võib ikkagi osa võtta: teiste eest palvetamine. Algusaegade jüngrid omistasid sellele teenistuse osale suurt tähtsust. Ühel korral jagasid nad koguduses töökoormuse selliselt, et apostlid võisid keskenduda palvele. Ustava Epafrase kohta on öeldud, et ta ’võitleb teiste eest palveis’. (Koloslastele 4:12; Apostlite teod 6:4) Selline palve on väga tähtis ja kasulik. — Luuka 2:36—38; Jakoobuse 5:16.
Jehoova peab meeles haigeid ja eakaid inimesi ning hoolitseb nende eest nende viletsuse ajal. Ta ootab õigustatult, et ka meie mõtleksime, mida me võime nende aitamiseks ja toetamiseks teha. See hool, mida me nende vastu üles näitame, peegeldab meie otsustavust säilitada oma laitmatus. Ja meil on hea meel mõelda kuningas Taaveti sõnadele: „Jehoova tunneb laitmatute päevi, ja nende pärisosa jääb igavesti!” — Laul 37:18.
[Kast lk 28]
Anda praktilist abi, osutades mõistmist
SELLES osas, kuidas hoolitseda haigete ja eakate inimeste eest, peaksid nende sõpradel ja sugulastel olema põhilised, kuid täpsed teadmised. Eelkõige võib neid julgustada hoidma positiivset ellusuhtumist, tundma, et neid vajatakse ning hinnatakse, ja pidama ennast väärtuslikuks. Nii jääb nende elujärg selliseks, et nad tunnevad ikka rõõmu Jehoovast, hoolimata oma vaevadest ja valudest. On täheldatud, et paljud Jehoova tunnistajad elavad päris kõrge eani. Üks seda toetav võimas tegur on kahtlemata nende elav huvi tulevikulootuse vastu, nende selge vaimne meelelaad ja oma võimete piires kuningriigitöös osalemine. Suurepärane näide sellest on Vahitorni Ühingu hiljuti surnud president Frederick W. Franz, kes suri rahumeelselt oma 100. eluaastal pärast rõõmsat ja tulemusrikast elu. — Võrdle 1. Ajaraamat 29:28.
Tavaliselt võib väga palju tähendada tähelepanu pööramine igapäevase hoolitsuse põhiasjadele: hea hügieen, õige toitumine, piisavalt vedelikke ja soola, mõõdukas kehaline liikumine, värske õhk, kerge massaaž ja kosutav vestlus. Õige toitumine võib aidata kaasa paremale kuulmisele, nägemisele, mõistuse tegevusele ja füüsilisele heaolule ning ka võimele haigustele paremini vastu panna. Üksnes õige toitumine ja piisaval määral vedelikkegi võib tähendada eakate inimeste jaoks vanadusnõtruse asemel head seisundit. Individuaalselt sobiva kehalise liikumisvormi leidmine võib nõuda mõningat järelemõtlemist. Üks õde, kes käib eakale ja peaaegu pimedale õele kirjandust ette lugemas, alustab ja lõpetab oma iganädalast külastust sellega, et tantsib koos õega toas rahulikult ringi. Alati on magnetofon valitud muusikaga valmis ja mõlemad naudivad seda „soojendust”.
Paljudes maades võivad hoolekandeorganisatsioonid pakkuda väärtuslikku praktilist abi ning anda teavet ja nõu konkreetsete olukordade ja selle kohta, kuidas nendega toime tulla. (Loomulikult peaks kristlane alati olema ettevaatlik, et teda ei juhitaks kõrvale tegevustega, mis segavad meie tõelist kristlikku teenimist.) Mõnikord antakse abi selliselt, et laenutatakse haiglavoodi, kõndimistoed, abirihmad, ratastool, kuulmisaparaat ja nii edasi. Kuna paljudele eakatele inimestele tundub, et nad ei vaja midagi või et selliseid uusi asju ei tasu muretseda, peavad sugulased sageli andma mõistlikku nõu või neid isegi veenma. Praktiline käepide vannitoa ukse ette võib valmistada palju ehtsamat rõõmu kui lillekimp.
Eakate inimeste eest hoolitsemine võib põhjustada suurt vaimset pinget, iseäranis siis, kui hakkab ilmnema vanadusnõtrus. Tihti läheneb vanadusnõtrus salamisi. Selle tulekut võib püüda takistada, kui vältida seda, et haige on tarbetult tegevuseta. Vanadusnõtruses võib inimene äkitselt solvuda kellegi peale, kellesse ta on muidu tugevalt kiindunud. Sugulased peavad mõistma, et inimene võib vananedes unustada ära isegi kõik tõega seonduva, mis pole mitte usu kaotamise, vaid vanadusega seotud füüsiliste protsesside kurb tulemus.
Kui haige on haiglas või hoolekandeasutuses, on tarvis head kontakti personaliga, et sealsed töötajad teaksid, kuidas toimida sünnipäevade, jõulude või teiste ilmalike tähtpäevade puhul. Kui on tarvis teha operatsiooni, võivad sugulased selgitada ja dokumentaalselt tõestada haige seisukohta, mis tal vereülekande suhtes on olnud.