Papias hindas Issanda ütlusi

„MULLE ei meeldinud . . . olla nende juures, kellel on palju öelda, vaid nende juures, kes õpetasid seda, mis on tõde.” Nii kirjutas Papias, üks meie ajaarvamise teise sajandi mees, kes tunnistas end kristlaseks.

Papias elas vahetult Jeesus Kristuse apostlite surmale järgnenud ajaperioodil. Tegelikult oli ta Polykarpose kaaslane, kes oli ilmselt apostel Johannese juures õppinud. Nende tõendite alusel ja ka selle alusel, kuidas Papias teadmisi hankis, võib oletada, et ta teadis palju.

Hoolikas meetod

Papiase tõejanu on selgelt näha viie raamatu põhjal, mis moodustavad tema töö Issanda ütluste kohta. Kui Papias noorem oli, pidas ta kahtlemata meeles paljusid ütlusi, mida ta tõe kohta kuulis. Hiljem Väike-Aasia Früügia linnas Hierapolises elades käis ta küsitlemas eakaid inimesi, et saada teada, kas nad on kunagi näinud või kuulnud mõnda Jeesuse apostlit. Ta küsitles neid agaralt ja pani kirja, mis neil oli öelda.

Papias selgitab: „Ma ei kõhkle kirjutada üles . . . kõike, mida olen vanematelt hoolikalt õppinud ja hoolikalt meelde jätnud, ja ma vastutan selle eest, et see on tõde. Sest mulle ei meeldinud, nagu enamikule inimestele meeldib, olla nende juures, kellel on palju öelda, vaid nende juures, kes õpetasid seda, mis on tõde; mitte nende juures, kes jutustavad teiste inimeste käske, vaid nende juures, kes räägivad Issanda poolt uskumiseks antud käskudest, mis võrsuvad tõest endast. Ja kui minu teele satub keegi, kes on olnud vanemate järelkäija, küsin temalt, mida ütlesid vanemad: mida ütles Andreas või Peetrus või mida Filippus või Toomas või Jakoobus või mida ütles Johannes või Matteus või ükskõik milline teine Issanda jünger.”

Tema töö

Kahtlemata oli Papiasel juurdepääs rohkete vaimsete teadmiste juurde. Me võime vaid kujutleda, millise õhinaga kuulas ta iga apostli isiklikku elu ja teenimist ümbritsenud üksikasju. Umbes aastal 135 m.a.j. kirjutas Papias sellest, mida tal oli rääkida, ühe raamatu. Kahjuks on see raamat kadunud. Seda tsiteeris Irenaeus, meie ajaarvamise teisest sajandist pärit mees, kes ennast kristlaseks tunnistas, ja neljanda sajandi ajaloolane Eusebios. Tegelikult loeti seda veel meie ajaarvamise 9. sajandil ja see võis olemas olla isegi 14. sajandil.

Papias uskus Kristuse tulevasse Tuhandeaastasse Valitsusse. (Ilmutuse 20:2—7) Vastavalt Irenaeuse sõnadele kirjutas ta ajast, mil „loomistöö, mis on uuendatud ja vabastatud, annab külluslikult kõiksugust toitu taeva kastest ja maa viljakusest, täpselt nagu vanemad, kes nägid Issanda jüngrit Johannest, rääkisid, et nad olid kuulnud Issandat nende aegade kohta õpetust jagamas”. Peale selle kirjutas Papias: „Usklike jaoks on need asjad usutavad. Ja kui Juudas, äraandja, keeldus seda uskumast ja küsis: ’Kuidas Issand need asjad teostab?’, ütles Issand: ’Need, kes sinna aega jõuavad, need näevad.’ ”

Papias kirjutas ajal, mil gnostitsism oli võimust võtnud. Gnostikud põimisid filosoofia, teoretiseerimise ja paganliku müstika kokku ärataganenud kristlusega. Tegelikult oli see, et Papias avalikustas Issanda oraakleid ehk ütlusi, püüdeks peatada gnostitsismi levimist. Pärast teda jätkas Irenaeus gnostikute väära ja liialdatud vaimsuse vastu võitlemist. Gnostikute kirjandus oli ilmselt üsna mahukas, mille tõttu Papias viitas sarkastiliselt neile, „kellel on väga palju öelda”. Tema eesmärk oli selge — võidelda tõe abil vale vastu. — 1. Timoteosele 6:4; Filiplastele 4:5.

Kommentaarid evangeeliumide kohta

Papiase kirjutiste hulgas, mis veel säilinud on, leiame viite Matteuse ja Markuse poolt kirjutatud jutustustele. Näiteks ütleb Papias Markuse üriku kohta: „Markus, kes oli saanud Peetruse tõlgendajaks, kirjutas täpselt üles kõik, mis tal meeles oli.” Andes selle evangeeliumi täpsuse kohta edasisi tõendeid, jätkab Papias: „Seega ei teinud Markus vigu, kui ta kirjutas niimoodi üles mõned asjad, nagu need tal meeles olid, sest tema põhimureks oli see, et ta ei jätaks välja midagi, mida ta kuulis, ega paneks sinna mõnda väära väidet.”

Papias annab piibliväliseid tõendeid selle kohta, et Matteus kirjutas oma evangeeliumi algselt üles heebrea keeles. Papias ütleb: „Ta kirjutas ütlused heebrea keeles ja igaüks tõlgendas neid niihästi kui oskas.” On tõenäoline, et Papias viitas Luuka ja Johannese evangeeliumidele ja ka teistele Kristlike Kreeka Kirjade kirjutistele. Kui see on tõsi, siis oleks tema seega üks esimesi tunnistajaid, kes kinnitas nende usaldusväärsust ja Jumalast inspireeritust. Kahjuks on Papiase kirjutistest säilinud siiski vaid vähesed fragmendid.

Ta oli teadlik oma vaimsetest vajadustest

Hierapolise koguduse ülevaatajana oli Papias väsimatu uurija. Peale selle et ta uurimiseks hoolsaid pingutusi tegi, ilmutas ta tõsimeelset hindamist Pühakirja vastu. Papias mõistis õigesti, et igat Jeesus Kristuse või Tema apostlite ütlust õpetuste kohta on palju väärtuslikum selgitada kui tema päevade kirjanduses leiduvaid isepäiseid ütlusi. — Juuda 17.

Papias olevat kannatanud meie ajaarvamise 161. või 165. aastal Pergamonis märtrisurma. Kui sügavalt Jeesus Kristuse õpetused Papiase elu ja käitumist tegelikult mõjutasid, ei osata kindlalt öelda. Kuid tal oli tõsine soov Pühakirja õppida ja arutada. Seda teevad ka tõelised kristlased tänapäeval, sest nad on teadlikud oma vaimsetest vajadustest. (Matteuse 5:3, NW) Ja nagu Papiaski, hindavad nad Issanda ütlusi.