„Viimane vaenlane” võidetakse!
VÕIB-OLLA kartsid sa lapsena pimedust. Ehk tekitasid sinus hirmu ka õudusjutud või isegi mõned muinasjutud. Kui suurt kindlust andis küll see, et su ema või isa jättis tule põlema, kui sa magama püüdsid jääda!
Samamoodi tekitab surm paljudes hirmu. Kuid see ei pea niimoodi olema. Miks? Selle pärast, mida surm tegelikult tähendab.
Tunne oma vaenlast
Muistse Iisraeli tark kuningas Saalomon teatas: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.” (Koguja 9:5) Vastavalt sellele Jumala poolt inspireeritud mõttele, mis on kirjas su oma Piiblis, on surm lihtsalt elu vastand. Surnud ei ole enam teadvuse juures.
Kristlik apostel Paulus, kes viitab piltlike sõnadega surmale, kirjutab: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” Mis on surma astel? Paulus ütleb: „Surma astel on patt.” (1. Korintlastele 15:55, 56; Hoosea 13:14) Kust see surmav astel siis pärit on? Paulus ütleb Pühakirjas ühes teises kohas: „Otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.” (Roomlastele 5:12) Apostel ei jäta mingit kahtlust selles, kes see „üks inimene” on, kui ta ütleb: „Kõik surevad Aadamas.” (1. Korintlastele 15:22) Tõepoolest, meie esimese esiisa Aadama sõnakuulmatuse tõttu oleme kõik surma astla ees kaitsetud. — 1. Moosese 3:1—19.
Kui meil on hea tervis ja armastav perekond, kellega me meeldivas keskkonnas koos elame, siis ei tahaks keegi meist surra. Aga nagu Piibel näitab, võib „aeg ja ettenägematu juhtum” meilt elu röövida. (Koguja 9:11, NW) Tegelikult me ei tea, mis meid homme ees ootab. (Jakoobuse 4:14) Üks asi on kindel: me kõik oleme pärinud patu ja surma. Seepärast varitseb ja ründab surm meid nagu vaenlane.
Kuidas tulla toime, kui mõni kallis inimene sureb
Surm on meie vaenlane eriti sel puhul, kui see tabab mõnda meile kallist inimest. „Sinule on see raskem,” ütles üks lootusetult haige naine surmale mõeldes oma abikaasale. Miks ta niimoodi ütles? Sest Piibel ütleb: „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas [inimkonna üldises hauas], kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:10) Surnutel ei ole enam kannatusi. Kuid mahajäänud sugulaste ja sõprade õlgadele langeb kurbuse koorem. Kas selliste kannatuste kergendamiseks on võimalik midagi ette võtta?
Jumala Sõna Piibli lehekülgedel on palju lohutavaid sõnu. Kindlasti on üheks lohutuse allikaks Piibli Laulude lugemine ja nende üle mõtisklemine. Kas või sellised sõnad toovad tõesti suurt lohutust: „Tänu olgu Issandale! Päevast päeva kannab meie koormat Jumal, kes on meie pääste!” — Laul 68:20.
Üks teine lohutuse allikas on kristlik kogudus. Meie ajaarvamise esimesel sajandil kirjutas apostel Paulus: „Austa leski, kes on õiged lesknaised. Aga kui kellelgi lesel on lapsi või lapselapsi [kes saavad tema eest materiaalselt hoolitseda], siis õppigu need esiti vagalt kohtlema oma majarahvast ja tasuma, mis nad on võlgu oma vanemaile. Sest see on meelepärane Jumala ees. Leskede hulka loetagu ainult niisugune, kes on vähemalt kuuskümmend aastat vana ja on olnud ühe mehe naine, ja kes on tunnustatud heade tegude poolest, kui ta on kasvatanud lapsi, kui ta on vastu võtnud võõraid, kui ta on pühade jalgu pesnud, kui ta on aidanud hädasolijaid, kui ta on püüdnud teha kõiksugust head.” (1. Timoteosele 5:3, 4, 9, 10) Samamoodi aitavad ja lohutavad Jehoova tunnistajad tänapäeval oma kaasusklikke, kes on sellises olukorras.
Tihti on leinaval inimesel uue olukorraga kõige raskem emotsionaalses mõttes kohaneda. „Ma armastasin oma naist väga,” kirjutas üks mees kaks aastat pärast oma abikaasa surma. „See on mu elu kõige kurvem sündmus ja mul on seda väga raske üle elada.” Inimene, kes on olnud mõnda aega abielus, on koos oma elukaaslasega saanud tunda kõige lähedasemaid inimsuhteid. Kui abikaasa sureb, tunneb mahajäänud abielupool loomulikult suurt kaotust. Kelle poole võib ta abi saamiseks pöörduda?
Sellisel puhul võivad väga ülesehitavat mõju avaldada head kristlikud kaaslased. „Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend!” ütleb tark õpetussõna. (Õpetussõnad 17:17) Lesk vajab abi — kaaslasi, kes teda tõeliselt toetavad. Arukad sõbrad julgustavad leinavat inimest rääkima, ja seda isegi siis, kui rääkimine pisarad silma toob. Võib-olla suudab lahket abi pakkuda mõni kristlane, kes on juba kogenud abikaasa kaotamisest tulenevat piina ja südamevalu. ’Rääkige lohutavalt masendunutega,’ annab Piibel nõu. (1. Tessalooniklastele 5:14, NW) Kuid pea meeles, et lesed tunnevad oma abikaasast puudust. Seetõttu peaksid leinavad inimesed oma südame teiste ette välja valama ainult sellistes olukordades, kus kõik võivad säilitada puhta käitumise. — 1. Peetruse 2:12.
Parim vastumürk valule, mida surm toob, on olla teiste aitamisega hõivatud — mis on üsna suur väljakutse neile, kes arvavad, et hoopis nemad ise vajavad abi! Siin etendab tähtsat osa omakasupüüdmatus. Kui teiste heaks omakasupüüdmatult midagi teha, aitab see kurbust ja leina vaigistada, sest Jeesus ütles: „Õndsam on anda kui võtta!” — Apostlite teod 20:35.
Võit surma üle
Mesilase nõelamine võib olla väga valus, isegi saatuslik. Kuid tavaliselt aitab putuka astla nahast eemaldamine kergendust tuua. Millised väljavaated on olemas selleks, et surma astla torke vastu kergendust leida?
Pärast selle selgitamist, et surma astel on patt, hüüatab Paulus: „Tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!” (1. Korintlastele 15:57) Kuidas on surma võitmine seotud Kristusega? Jeesus näitas, et see on nii, kui ta ütles enda kohta: „Inimese Poeg ei ole tulnud, et teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest!” (Matteuse 20:28) Tõepoolest, need, kes näitavad üles usku Jumala Poega Jeesus Kristusesse ja lunastusohvrisse, mille Jehoova on tema kaudu korraldanud, ei kao Aadamalt päritud surma tõttu enam jäädavalt olematusse. — Johannese 3:16.
Järgmised Jeesuse sõnad on tõesti julgustavad: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.” — Johannese 5:28, 29.
Sajandeid enne seda ennustas Jumala prohvet Jesaja: „Ta [Jehoova Jumal] neelab surma ära igaveseks ajaks! Ja Issand Jehoova pühib pisarad kõigilt palgeilt.” (Jesaja 25:8) Ka Ilmutuse 21:4 esitab Piibel sellesama imelise tulevikuväljavaate: „[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” Leinavad inimesed, kes saavad jõudu juurde sellest lootusest, mida Piibel surmaunes olijate kohta annab, ei pea ’minema nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust’. — 1. Tessalooniklastele 4:13.
Püüa kujutleda, mis kõik Jumalal inimkonna jaoks varuks on, nagu Piiblis kirjeldatakse. Kiirestilähenev „suur viletsus” kuulutab lõppu praegusele kurjale asjadesüsteemile. (Ilmutuse 7:14) Need, kes tegelevad valereligiooniga, leiavad oma otsa. Kadunud on ahne poliitika- ja kaubandussüsteem, mis nälja ja sõdimise eest oma süüd kannab. Jeesus Kristus heidab sügavikku Kurat-Saatana, kes on süüdi nii paljude inimeste surmas. Seejärel hakkab Kristus oma Tuhandeaastases Valitsuses valitsema ning selle aja jooksul toob tema lunastusohvri väärtus inimkonnale tegelikku kasu. Surnud pöörduvad kauaoodatud ülesäratamise kaudu ellu tagasi ja Jumala Sõnast voogav valgus paistab nii säravalt, et ebausuga seotud arvamused inimkonna vaenlase, surma kohta kaovad ära. Kõikidel, kes siis elavad, on võimalus õppida tundma Jumala teid ja kohandada ennast tema õiglaste normide järgi. — Õpetussõnad 4:18; Apostlite teod 24:15; Heebrealastele 2:14, 15; Ilmutuse 18:4—8; 19:19—21; 20:1—3.
Paulus ütleb: ’Siis tuleb ots, kui Kristus Jeesus annab riigi Jumala ja Isa kätte. Sest tema valitseb, kuni Jumal on pannud kõik vaenlased tema jalge alla. Viimane vaenlane, kellele ots tehakse, on surm!’ (1. Korintlastele 15:24—26) Kõik Aadama patust tulenevad füüsilised vead on kadunud. Toimub veel viimane katse ning need, kes Jumalat armastavad, tulevad sellest ustavaina läbi. (Ilmutuse 20:4—10) Need kuulekad inimesed, kes on siis täiuslikud, ei ela mitte ainult seitsekümmend aastat või isegi sada kümme aastat, vaid igavesti. Millise kingituse Jumal oma armastatud Poja kaudu meile küll annab! — Roomlastele 6:23.
Niisiis, kui kaua sa võid elada? Sinu elu võib jätkuda igavesti. Kuna sa elad selle maailma „lõpuajal”, ei pruugi sa üldse kunagi surra. (Taaniel 12:4; Johannese 11:25, 26; 17:3) Kui sa täidad Jumala tahet, võid elada otse Jumala tõotatud uue maailma tulekuni ja sellest edasi. — 2. Peetruse 3:13.
Aga kui sul on juba palju aastaid turjal, tuleb sul suremise võimalusega realistlikult arvestada. Kindlasti toob ülesäratamise lootus sulle rõõmu. Aga sa tahad ehk teada, kuidas Jehoova selles uues asjadesüsteemis perekonnaelu korraldab. Ära muretse selliste küsimuste pärast, sest Jehoova kannab hoolt, et kõik need, kes on temale igavesti ustavad, on kestvalt õnnelikud.
Ära lase surmahirmul nüüd, mil Saatana kurja süsteemi „viimsed päevad” on lõpule lähenemas, röövida endalt eesõigust Jehoovat praegu teenida. (2. Timoteosele 3:1) Kui sa kaotad surma läbi mõne kalli inimese, siis lohuta ennast sellega, et surma haare on ainult ajutine. (Ilmutuse 20:13, 14) Pane oma lootus ülesäratamisele. Ja ükskõik kas sa pääsed uude maailma suures viletsuses ellujäämise teel või ülesäratamise kaudu, andku sulle jõudu inspireeritud kinnitus, et sellele viimasele vaenlasele, surmale, tehakse lõpp. — Ilmutuse 7:9, 14.
[Pilt lk 5]
Head kristlikud kaaslased võivad leinavat inimest vaimselt üles ehitada
[Pilt lk 7]
Kui olla teiste aitamisega hõivatud, kahandab see kurbust, mida kalli inimese surm põhjustab