Miks tunnistada oma vigu?
SEE oli üks kõige ebatavalisem kokkupõrge sõjaajaloos. Üks relvitu käskjalg pööras tagasi 400 lahingutes karastunud sõjameest, kes olid teinud kindla otsuse ühe solvangu eest kätte maksta. Nimelt pärast seda, kui kõigest üks julge naine oli nende sõjameeste juhti anunud, loobus too oma kavatsustest.
See juht oli Taavet, kes sai hiljem Iisraeli kuningaks. Ta kuulas seda naist, Abigaili, sellepärast et ta tahtis Jumalale meelepärane olla. Kui Abigail tegi Taavetile taktitundeliselt selgeks, et tema mehele Naabalile kättemaksmine tooks endaga kaasa veresüü, hõiskas ta: „Õnnistatud olgu Jehoova, Iisraeli Jumal, kes sellel päeval on sind mulle vastu läkitanud! Õnnistatud olgu su mõistus ja õnnistatud ole sa ise, et sa täna mind oled takistanud veresüüsse sattumast ja iseennast oma käega aitamast!” Taavet oli tänulik, et Jumal kasutas Abigaili, hoidmaks teda tagasi ränga vea tegemisest. — 1. Saamueli 25:9—35.
Ühes laulus küsis Taavet: „Eksimused — kes neid märkab?” (Laul 19:13) Nagu temagi, ei ole me oma vigadest ehk teadlikud, enne kui keegi nendele osutab. Teinekord aga teevad ebameeldivad tagajärjed meile vägisi selgeks, et oleme käitunud valesti, arutult või lahkusetult.
Meeleheiteks pole põhjust
Kuigi me kõik teeme vigu, ei pea nende pärast meeleheitesse langema. Diplomaat Edward John Phelps täheldas: „Inimene, kes ei tee vigu, ei tee tavaliselt üldse mitte midagi.” Ja kristlik jünger Jakoobus ütles: „Me kõik eksime palju.” (Jakoobuse 3:2) Kas õpib laps käima, ilma et ta kunagi komistaks? Ei, sest laps õpib vigadest ja püüab üha uuesti, kuni saavutab tasakaalu.
Et elada tasakaalukat elu, peame ka meie enda ja teiste vigadest õppima. Kuna Piiblis on kogemusi paljudest inimestest, kelle olukorrad võivad meie omadega sarnaneda, saame ehk vältida neid vigu, mida nemad tegid. Mida me siis võime nende vigadest õppida?
Alandlikkus on eluliselt tähtis omadus
Üks õppetund on see, et Jumal ei mõista hukka kõiki, kes teevad vigu, vaid mõistab kohut ainult nende üle, kes keelduvad neid parandamast, kui see võimalik on. Iisraeli kuningas Saul ei täitnud Jehoova juhendeid amalekkide hävitamise kohta. Kui prohvet Saamuel tuli Sauli ette, vähendas viimane kõigepealt asja tõsidust ning püüdis seejärel süü teiste kaela ajada. Ta oli mures rohkem oma maine kaotamise pärast oma meeste ees kui tehtud halva parandamise pärast. Seepärast ’põlgas Jehoova tema kuningaks olemist’. — 1. Saamueli 15:20—23, 30.
Kuigi ka Sauli järelkäija Taavet tegi tõsiseid vigu, anti talle andeks, sest ta võttis nõuanded ja distsiplineerimise alandlikult vastu. Ka Abigaili sõnu kuulas Taavet alandlikkuse tõukel. Tema väesalgad olid valmis ründama. Kuid oma meeste silme all tunnistas ta, et oli teinud rutaka otsuse. Selline alandlikkus aitas Taavetil kogu elu jooksul andeks paluda ja oma samme parandada.
Alandlikkus ajendab Jehoova sulaseid parandama ka mõtlematuid ütlusi. Kui Paulust Sünedriumi ees üle kuulati, käskis ülempreester talle vastu suud lüüa. Apostel nähvas vastu: „Küll Jumal sind lööb, sa lubjatud sein!” (Apostlite teod 23:3) Paulus, kellel oli halb nägemine, ei teadnud ilmselt, kellele ta seda ütles, enne kui kõrvalseisjad küsisid: „Kas sa teotad Jumala ülempreestrit?” Seepeale tunnistas Paulus otsekohe oma viga ja ütles: „Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester, sest on kirjutatud: oma rahva ülemat ära sajata!” (Apostlite teod 23:4, 5; 2. Moosese 22:27) Niisiis tunnistas Paulus alandlikult oma viga.
Nad tunnistasid oma vigu
Piibel näitab ka seda, et mõned inimesed muutsid oma vale mõtteviisi. Mõtle näiteks laulik Aasafile. Kuna kurjadel inimestel käis käsi näiliselt hästi, ütles ta: „Päris asjata ma olen hoidnud oma südame puhta.” Aga kui Aasaf oli läinud Jehoova kotta ja mõtisklenud selle üle, millist kasu toob puhas kummardamine, sai ta asjast aru. Seejärel tunnistas ta oma viga Laulus 73.
Ka Joona lasi valel mõtlemisel oma suhtumist hägustada. Pärast Ninives kuulutamist oli ta huvitatud enda õigeksmõistmisest, mitte selle linna elanike päästmisest. Kuigi nad kahetsesid, ei meeldinud Joonale, et Jehoova neid ei karistanud, kuid Jumal noomis teda. Joona mõistis, et tema suhtumine oli vale, sest Piibli raamatus, mis kannab tema nime, tunnistab ta ausalt oma vigu. — Joona 3:10—4:11.
Kui Hiiob arvas ekslikult, et tema viletsuse on põhjustanud Jehoova Jumal, mitte Kurat-Saatan, püüdis ta tõestada, et ta ei ole oma kannatusi ära teeninud. Ta ei olnud teadlik ühest suuremast vaidlusküsimusest: kas jäävad Jumala sulased katse all olles Temale lojaalseks? (Iiob 1:9—12) Kui Eliihu ja seejärel ka Jehoova Hiiobil tema viga näha aitasid, tunnistas ta: „Ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud ... Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas!” — Iiob 42:3, 6.
Vigade tunnistamine aitab meil Jumalaga häid suhteid säilitada. Nagu eeltoodud näidetest võib näha, ei mõista ta meid vigade eest hukka, kui me tunnistame neid ja teeme kõik mis suudame, et vale mõtlemist, mõtlematuid sõnu või täiesti kaalutlemata tegusid parandada. Kuidas me võime seda teadmist ellu rakendada?
Võta oma vigade suhtes midagi ette
Kui viga alandlikult tunnistada ja selle suhtes midagi ette võtta, võib see perekonnasidemeid tugevdada. Näiteks võib lapsevanem väsimuse või tüdimuse tõttu olla oma lapse distsiplineerimisel liiga karm. Kui ta ei taha oma viga parandada, võivad sellel olla halvad tagajärjed. Seepärast kirjutas apostel Paulus: „Isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses [„Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises”, NW].” — Efeslastele 6:4.
Üks noor kristlane, kelle nimi on Paul, meenutab südamesoojusega: „Isa palus alati andeks, kui talle tundus, et ta oli liiga ägedaks läinud. See aitas mul temast lugu pidada.” See, millises olukorras andeks paluda või millises mitte, on isiklik otsus. Kuid pärast andekspalumist tuleb teha tõsiseid pingutusi, et samasugust viga tulevikus vältida.
Mis saab siis, kui abielumees või -naine teeb vea, mis teist haavab? Aus ülestunnistamine, südamlik andekspalumine ja andestav vaim aitab neil armastavaid suhteid säilitada. (Efeslastele 5:33; Koloslastele 3:13) Jesús, üle 50-aastane temperamentne hispaanlane, ei pea ennast liiga uhkeks, et oma naiselt Albinalt andeks paluda. „Meil on tavaks andeks paluda, kui me teineteist solvame,” ütleb naine. „See aitab meil teineteist armastuses sallida.”
Kui kogudusevanem teeb vea
Vigade tunnistamine ja siiralt andeks palumine aitab ka kristlikel kogudusevanematel harmooniliselt koos töötada ja ’üksteist vastastikku austada’. (Roomlastele 12:10) Võib-olla ei soovi kogudusevanem oma viga tunnistada, kuna ta kardab, et see õõnestab tema autoriteeti koguduses. Aga kui ta püüab viga õigustada, eirata või selle tõsidust vähendada, kaotavad teised palju tõenäolisemalt tema juhtimise vastu usalduse. Küps vend, kes näiteks mõne mõtlematu ütluse pärast alandlikult andeks palub, pälvib teiste lugupidamise.
Fernando, üks Hispaania kogudusevanem, meenutab juhtumit, mil suurt vanemate kokkutulekut juhatanud ringkonnaülevaataja ütles midagi valesti selle kohta, kuidas teatud koosolekut tuleks läbi viia. Kui üks vend tema ütlust lugupidavalt parandas, tunnistas ringkonnaülevaataja kohe oma viga. Fernando meenutab: „Kui ma nägin, kuidas ta kõikide nende kogudusevanemate ees oma viga tunnistas, avaldas see mulle sügavat muljet. Ma pidasin temast pärast seda andekspalumist palju rohkem lugu. Tema eeskuju õpetas mulle, kui tähtis on minul oma puudusi tunnistada.”
Tunnista oma viga kiiresti
Tavaliselt hindavad teised seda, kui me andeks palume, eriti kui teeme seda kiiresti. Tegelikult on nii, et mida varem me oma viga tunnistame, seda parem. Toome näite: 31. oktoobril 1992 tunnistas paavst Johannes Paulus II, et inkvisiitorid tegid 360 aastat tagasi „vea”, kui nad karistasid Galileod tema väite eest, et Maa ei ole universumi keskpunkt. Kuid ilmselt vähendab andekspalumise edasilükkamine nii pika aja taha selle väärtust.
Sama kehtib inimestevaheliste suhete kohta. Kohene andekspalumine võib parandada haava, mille tekitas lahkusetu sõna või tegu. Jeesus soovitab meile tungivalt, et me rahu sobitamisega ei viivitaks, öeldes: „Kui sa oma andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga ja siis tule ja too oma and.” (Matteuse 5:23, 24) Tihti nõuab rahumeelsete suhete taastamine lihtsalt selle tunnistamist, et oleme valesti tegutsenud, ning andekspalumist. Mida kaugemale me selle tegemise lükkame, seda raskemaks see muutub.
Vigade tunnistamine toob õnne
Nagu Sauli ja Taaveti näitest on näha, võib see, kuidas me oma vigadesse suhtume, mõjutada meie elu. Saul lükkas nõuande kangekaelselt tagasi ja tema vigade arv kasvas, nii et ta lõpuks ilma Jumala heakskiiduta suri. Kuid Taavet võttis noomimise oma vigadest ja pattudest hoolimata kahetsedes vastu ning jäi Jehoovale ustavaks. (Võrdle Laul 32:3—5.) Kas ka meie ei soovi seda teha?
Kõige suurem tasu vigade tunnistamise ja parandamise või patu kahetsemise eest on teadmine, et Jumal on need meile andeks andnud. „Õnnis [„õnnelik”, NW] on see, ... kelle patt on kinni kaetud,” ütles Taavet. „Õnnis on inimene, kellele Jehoova pahategu ei arvesta.” (Laul 32:1, 2) Kui tark on meil seega tunnistada oma vigu!
[Pilt lk 29]
Kas saaks laps õppida kõndima, ilma et ta kunagi komistaks?