Kas Jumal põhjustab loodusõnnetusi?
„JUMAL, mis sa meiega oled teinud?”
Nõnda teatati olevat reageerinud üks ellujäänu, kes vaatas purustusi, mida põhjustas lumega kaetud Nevado del Ruizi purse Kolumbias 1985. aasta 13. novembril. Sellele järgnenud mudavool mattis enda alla kogu Armero linna ja tappis ühe ööga üle 20000 inimese.
On mõistetav, miks see ellujäänu nõnda reageerida võis. Abituna hirmuäratavate loodusjõudude ees, on varaseimategi aegade inimesed taolised kohutavad sündmused Jumala arvele pannud. Loodusrahvad tõid ohvreid, isegi inimohvreid, et lepitada oma mere-, taeva-, maa-, mäe-, vulkaani- ja teiste ohuallikate jumalaid. Isegi tänapäeval peavad mõned katastroofiliste loodussündmuste kaasmõju saatuseks või Jumala teoks.
Kas Jumal tõepoolest põhjustab õnnetusi, mis toovad kogu maailmas inimestele nii palju kannatusi ja kaotusi? Kas saab teda süüdistada? Vastuste leidmiseks tuleb meil lähemalt vaadelda, millega on taolised õnnetused seotud. Tegelikult on meil tarvis uuesti läbi vaadata mõned üldtuntud tõsiasjad.
Mis on „loodusõnnetus”?
Kui maavärin tabas Hiinas Tangshani ja tappis vastavalt Hiina ametlikele teadetele 242000 inimest ning kui orkaan Andrew tormas Lõuna-Florida ja Louisiana kallale Ühendriikides ja tekitas miljardite dollarite ulatuses kahju, äratasid taolised loodusõnnetused rahvusvaheliste teabeallikate suurimat tähelepanu. Aga mis siis, kui see maavärin oleks tabanud Tangshanist 1100 km loodes laiuvat inimtühja Gobi kõrbe või kui orkaan Andrew oleks võtnud teise suuna ja raevutsenud merel, üleüldse maale jõudmatagi? Vaevalt et neid nüüd mäletataks.
Niisiis on selge, et loodusõnnetustest rääkides ei räägi me lihtsalt loodusjõudude jõulistest ilmingutest. Igal aastal on tuhandeid suuri ja väikseid maavärinaid ning kümneid torme, tsükloneid, orkaane, taifuune, vulkaanipurskeid ja muid raevukaid nähtusi, millest ei jää järele muud kui vaid statistikaandmed kuskil registreerimisraamatus. Ent kui taolised sündmused põhjustavad suurt kahju elule ja varale ning paiskavad segi tavapärase eluviisi, saavad neist õnnetused.
Tuleb märkida, et tekitatud kahju ja sellega kaasnevad kaotused ei ole alati proportsionaalsed asjasse segatud loodusjõududega. Suurimat hävingut ei pruugi tingimata põhjustada loodusjõudude võimsaim ilming. Näiteks tabas aastal 1971 Ühendriikides Californias San Fernandot maavärin, mille võimsus ulatus 6,6 pallini Richteri skaala järgi ja mis surmas 65 inimest. Aasta hiljem surmas 6,2-palline maavärin Nicaraguas Managuas 5000 inimest!
Niisiis, kui jutt on loodusõnnetuste kasvavast purustusjõust, peame küsima: kas on loodusjõud muutunud raevukamaks või on inimtegevus antud probleemile mõju avaldanud?
Kes põhjustab?
Piibel näitab selgelt, et Jehoova Jumal on kõigi asjade, kaasa arvatud maiste loodusjõudude Suur Looja. (1. Moosese 1:1; Nehemja 9:6; Heebrealastele 3:4; Ilmutuse 4:11) See ei tähenda, et tema põhjustab iga tuuleiili või iga vihmavalingu. Ta on hoopis kehtestanud teatud seadused, mis valitsevad maad ja selle keskkonda. Näiteks loeme Koguja 1:5—7 kolmest põhitegurist, mis teevad elu maa peal võimalikuks: igapäevane päikesetõus ja -loojang, tuulte muutumatu ringkäik ja veeringlus. Ükskõik kas inimkond on sellest teadlik või mitte, need ja muud nendesarnased maa kliima, geoloogia ja ökoloogiaga seotud looduslikud süsteemid on tuhandeid aastaid tegutsenud. Tegelikult pööras Koguja raamatu kirjutaja tähelepanu suurele kontrastile, mis valitseb looduse muutumatu ja lõputu kulgemise ning inimelu mööduva ja ajutise olemuse vahel.
Lisaks sellele et Jehoova on loodusjõudude Looja, on tal võim neid kontrolli all hoida. Kõikjalt Piiblist leiame jutustusi sellest, kuidas Jehoova oma eesmärkide täideviimisel taolisi jõude kontrolli all hoiab või neid ära kasutab. Nende hulka käib Punase mere kaheks lahutamine Moosese päevil ning päikese ja kuu taevase teekonna peatamine Joosua ajal. (2. Moosese 14:21—28; Joosua 10:12, 13) Ka Jeesus Kristus, Jumala Poeg ja tõotatud Messias, näitas oma väge loodusjõudude üle, näiteks siis, kui ta vaigistas Galilea merel tormi. (Markuse 4:37—39) Taolised jutustused ei jäta kahtlust, et Jehoova Jumal ja ta Poeg Jeesus Kristus võivad täielikult kontrolli all hoida kõike, mis mõjutab elu siin maa peal. — 2. Ajaraamat 20:6; Jeremija 32:17; Matteuse 19:26.
Kuna lugu on nõnda, kas võime pidada Jumalat viimasel ajal loodusõnnetustega kaasneva suurenenud kaose ja laastamise põhjustajaks? Et sellele küsimusele vastata, peame esmalt kaaluma, kas on tõendeid selle kohta, et loodusjõud on viimasel ajal järsult raevukamaks muutunud, võib-olla isegi kontrolli alt väljunud?
Pane tähele, mida ütleb selle kohta raamat Natural Disasters—Acts of God or Acts of Man? (Loodusõnnetused — kas Jumala teod või inimese teod?): „Pole olemas tõendeid, et põudade, üleujutuste ja tsüklonitega seotud ilmastikumehhanismid oleksid muutumas. Ja ükski geoloog ei väida, et maavärinate, vulkaanide ja tsunamidega (maavärinaga kaasnevate hiidlainetega) seotud maa liikumised on muutumas raevukamaks.” Samamoodi tõdeb raamat Earthshock: „Iga kontinendi kivimites on salvestunud arvukalt suuremaid ja väiksemaid geoloogilisi sündmusi, millest igaüks võiks olla inimkonna jaoks katastroofiliseks hävinguks, kui see leiaks aset tänapäeval — ja teaduslikult on tõestatud, et tulevikus leiavad taolised sündmused ikka ja jälle aset.” Teiste sõnadega, maa ja selle dünaamilised jõud on jäänud läbi aegade enam-vähem samasuguseks. Niisiis, kas statistikaandmed osutavad geoloogilise või muud liiki aktiivsuse mõningale kasvule või ei osuta, maa jõud ei ole viimasel ajal muutunud talitsematult raevukaks.
Mis siis põhjustab loodusõnnetuste sageduse ja purustusjõu kasvu, millest me siit ja sealt loeme? Paistab, et kuna süüdistav sõrm ei saa osutada loodusjõududele, osutab see inimesele. Ja tõepoolest on eriteadlased tõdenud, et inimtegevus on muutnud meie keskkonna nii loodusõnnetustele vastuvõtlikumaks kui ka nende suhtes kaitsetumaks. Arenguriikides sunnib kasvav toidupuudus põllumehi oma maad välja kurnama või seda elutähtsa metskatte eemaldamise teel juurde harima. See viib tõsise pinnaseerosioonini. Ka suurenev rahvastik kiirendab ohtlikesse piirkondadesse planeerimatult ehitatud räpaste agulite ja vaestelinnaosade kasvu. Isegi arenenumates riikides on inimesed, näiteks miljonid inimesed, kes elavad Californias San Andrease nihke piirkonnas, seadnud end ohtu, vaatamata selgetele hoiatustele. Kui sellistes oludes juhtub mõni ebatavaline sündmus — torm, üleujutus või maavärin —, siis kas võib selle katastroofilisi tagajärgi „looduse” põhjustatuks nimetada?
Tüüpiline näide on põud Aafrikas Sahelis. Tavaliselt mõtleme põua all vihma- või veepuudust, mille tagajärjeks on näljahäda ja näljasurm. Aga kas on massiline näljahäda ja näljasurm selles piirkonnas tingitud vaid veepuudusest? Raamatus Nature on the Rampage (Loodus raevutseb) öeldakse: „Teadus- ja päästeagentuuride kogutud tõendid näitavad, et praegune näljahäda ei kesta mitte niivõrd pikaleveninud põua tõttu, kuivõrd maa- ja veeressursside pikaleveninud kuritarvitamise tõttu. . . . Saheli jätkuv kõrbeks muutumine on suurel määral inimese tekitatud nähtus.” Lõuna-Aafrika ajaleht The Natal Witness täheldab: „Näljahäda ei ole tingitud toidu puudumisest; see on tingitud toidule ligipääsu puudumisest. Teiste sõnadega, see on tingitud vaesusest.”
Sedasama võib öelda ka enamiku kahju kohta, mis kaasneb teiste katastroofidega. Uuringud on näidanud, et loodusõnnetuste tagajärjel kannavad maailma vaesemad riigid proportsionaalselt suuremaid inimkaotusi kui rikkamad riigid. Näiteks oli ühe uurimuse kohaselt Jaapanis 1960. kuni 1981. aastani 43 maavärisemist ja muud õnnetust ning surma sai 2700 inimest, mis teeb keskmiselt 63 surmajuhtumit ühe õnnetuse kohta. Samal ajaperioodil oli Peruus 31 õnnetust ja 91000 surmajuhtumit ehk 2900 ühe õnnetuse kohta. Millest selline erinevus? Loodusjõud on ehk andnud algtõuke, kuid sellega kaasnenud surmajuhtumites ja omandi hävimise suures erinevuses on süüdi just inimtegevus: sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline tegevus.
Millised on lahendused?
Teadlased ja eksperdid on paljude aastate kestel püüdnud välja mõelda loodusõnnetustega toimetulemise teid. Nad uurivad põhjalikult maad, mõistmaks maavärinate ja vulkaanipursete toimemehhanisme. Nad uurivad kosmosesatelliitide abil ilma kujunemist, et jõuda selgusele tsüklonite ja orkaanide teekonnas või prognoosida üleujutusi ja põuda. Kogu see uurimistöö on andnud informatsiooni, mis nende lootuse kohaselt võimaldab neil vähendada taoliste loodusjõudude mõju.
Kas taolised pingutused on end ära tasunud? Seoses taoliste kulukate kõrgtehnoloogiliste meetmetega tõdeb üks looduskeskkonna monitooringuga tegelev organisatsioon: „Need on omal kohal. Aga kui need kulutavad ülemäära raha ja jõupingutusi — kui need on ettekäändeks ignoreerida neid õnnetusi raskendavaid ohte, mis on ohvrite ühiskondade lahutamatu koostisosa —, siis nad võivad tuua rohkem kahju kui kasu.” Näiteks, kuigi on kasulik teada, et Bangladeshi rannikudeltat ähvardavad pidevad üleujutused ja seismilised merelained, elab vaatamata sellele teadmisele seal häda sunnil miljoneid bangladeshlasi. Tulemuseks on korduvad õnnetused, mis nõuavad lõivu sadade tuhandete inimelude näol.
On selge, et tehniline informatsioon võib vaid teatud määral kasulik olla. Peale selle peaks olema võimalik kergendada kitsikust, mis ei jäta inimestele muud võimalust kui elada eriti ohtlikes piirkondades või harrastada eluviisi, mis laastab keskkonda. Teiste sõnadega, et leevendada loodusjõudude poolt tekitatavat kahju, oleks vaja põhjalikult ümber kujundada see sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline süsteem, mille all me elame. Kes võib taolise ülesandega toime tulla? Ainult Tema, kes suudab kontrollida isegi jõude, mis loodusõnnetustele algtõuke annavad.
Jumala teod tulevikus
Jehoova Jumal ei tegele pelgalt sümptomitega, vaid ta tungib inimviletsuse algpõhjuseni. Ta teeb lõpu ahnetele ja rõhuvatele poliitilistele, kaubanduslikele ja religioossetele süsteemidele, mis on ’valitsenud inimese üle, et temale kurja teha’. (Koguja 8:9) Mitte kellelgi, kes tunneb Piiblit, ei jää märkamata, et selle lehekülgedel on hulgaliselt prohvetiennustusi, mis viitavad ajale, mil Jumal astub samme maa kurjusest ja kannatustest puhastamiseks ning maise rahu ja õigluse paradiisi taastamiseks. — Laul 37:9—11, 29; Jesaja 13:9; 65:17, 20—25; Jeremija 25:31—33; 2. Peetruse 3:7; Ilmutuse 11:18.
Tegelikult just selle eest õpetaski Jeesus Kristus kõiki oma järelkäijaid palvetama: „Sinu riik tulgu; sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.” (Matteuse 6:10) See Messia Kuningriik kaotab ja asendab kõik ebatäiuslikud inimvalitsused, nagu prohvet Taaniel ennustas: „Nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti.” — Taaniel 2:44.
Mida sellist saadab Jumala Kuningriik korda, mida tänapäeva riigid ei suuda korda saata? Piibel heidab lummavat eelvalgust tulevastele asjadele. Neil lehekülgedel kujutatud olude, nagu näljahäda ja vaesuse asemel „viljarohkus on maa peal, mägede otsas kahisevad viljapead”, ja „puu väljal kannab vilja ja maa annab saaki, ja nad võivad olla julged omal maal”. (Laul 72:16; Hesekiel 34:27) Seoses looduskeskkonnaga ütleb Piibel meile: „Kõrb ja liivik rõõmutsevad, nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia! . . . Veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal! Kuumavirvendusest saab järv ja põudsest pinnast veeallikaid.” (Jesaja 35:1, 6, 7) Ka sõdasid pole enam. — Laul 46:10.
Piibel ei ütle, kuidas Jehoova Jumal kõik selle korda saadab ja mida ta teeb kõigi loodusjõududega, nii et need enam mingit kahju ei põhjusta. Kuid kindel on see, et mitte keegi, kes selle õiglase valitsuse all elab, „ei näe asjata vaeva ega sünnita kohkumuseks, sest nad on Jehoova õnnistatud sugu ja ühes nendega nende võsud”. — Jesaja 65:23.
Nii selle ajakirja lehekülgedel kui ka teistes Vahitorni Ühingu väljaannetes on Jehoova tunnistajad korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et Jumala Kuningriik rajati taevas aastal 1914. Selle Kuningriigi juhtimisel on peaaegu 80 aasta jooksul antud ülemaailmset tunnistust, ja tänapäeval oleme tõotatud „uute taevaste ja uue maa” lävel. Inimkond saab vabaks nii loodusõnnetuste laastamistööst kui ka valust ja kannatustest, mis on olnud viimase kuue tuhande aasta jooksul inimsoo nuhtluseks. Siis võib tõepoolest öelda, et „endised asjad on möödunud”. — 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:4.
Ent kuidas on lugu praegu? Kas Jumal on midagi teinud nende heaks, kes on looduslike tingimuste pärast või muudel põhjustel hädas? On küll teinud, kuid mitte tingimata viisil, mida enamik inimesi ootaks.
[Pildid lk 8, 9]
Inimtegevus on muutnud meie keskkonna loodusõnnetustele vastuvõtlikumaks
[Allikaviited]
Laif/Sipa Press
Chamussy/Sipa Press
Wesley Bocxe/Sipa Press
Jose Nicolas/Sipa Press