Jehoova päästetegevus praegu
PIIBEL ütleb meile Jehoova kohta järgmist: „Õiget tabab palju õnnetusi, aga Jehoova tõmbab tema neist kõigist välja”, ja: „Issand teab päästa jumalakartlikke kiusatusest.” — Laul 34:20; 2. Peetruse 2:9.
Kuidas tuleb Jehoova oma rahvale appi, kui see on hädas? Mitte loodusjõude imeliselt tagasi pöörates või mõnda teist üleloomulikku tegu sooritades, nagu ta paljude arvates peaks tegema, vaid kasutades üht teist, enamikule inimestele tegelikult arusaamatut jõudu — armastust. Jah, Jehoova armastab oma rahvast ja ta on kasvatanud nende keskel nii tugevat armastust üksteise vastu, et ta on nende puhul võimeline korda saatma näiliselt lausa imelisi asju. — 1. Johannese 4:10—12, 21.
Mõned võivad väita, et hädaolukorras läheb tarvis toitu, ravimeid ja varustust — mitte armastust. Muidugi mõista on toit, ravimid ja varustus tähtsad. Kuid apostel Paulus arutleb järgmiselt: „Kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi! Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!”— 1. Korintlastele 13:2, 3.
Tihti me loeme, et abisaadetised riknevad sadamasillal või söövad neid närilised, samal ajal kui puudustkannatavad inimesed haiguste ja nälja tõttu hukkuvad. Või mis veelgi hullem, taolised abisaadetised võivad sattuda ahnete ja südametunnistuseta inimeste kätte, kes seda isikliku kasu saamiseks ära kasutavad. Seega on varude olemasolu üks asi, kuid hoopis teine asi on hoolitseda, et hädasolijad sellest kasu saaksid. Tõeline armastus ja hool võib asja muuta.
Armastus tegutseb
Septembris 1992 tabas orkaan Iniki Havai saart Kauaid, kus elab 55000 inimest. Kihutades edasi 210-kilomeetrise tunnikiirusega, kusjuures puhangud ulatusid 260 kilomeetrini tunnis, tappis see 2 ja haavas 98 inimest, purustas 75 protsenti maju, jättis 8000 inimest kodutuks ja tekitas arvestuste kohaselt miljardi USA dollari ulatuses kahju. Selle väikese saare elanike seas oli umbes 800 Jehoova tunnistajat kuues koguduses. Kuidas neil läks?
Juba enne Iniki tegelikku kohalejõudmist olid kogudusevanemad reisiva ülevaataja juhtimise all võtnud ühendust kõigi koguduseliikmetega, veendumaks, et need on väljaspool ohtu ja varjul ning metsiku rünnaku eest kaitstud. Selline armastav hoolitsus aitas ära hoida tõsiseid vigastusi ja surmajuhtumeid Jehoova tunnistajate seas. — Võrdle Jesaja 32:1, 2.
Kuigi side ja liiklus olid tugevasti häiritud, olid Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu Honolulu harubüroo kolm esindajat esimeste orkaanipiirkonda saabujate hulgas, olles saanud tsiviilkaitselt eriloa Kauaile lendamiseks. Otsekohe võtsid nad ühendust kohalike tunnistajatega ja korraldasid järgmisel hommikul koosoleku, et kavandada päästestrateegiat. Moodustati päästekomitee, et määrata kindlaks vajadused ja hankida Honolulu harubüroo kaudu vajalikud abivahendid. Töötades ööpäevaringselt, juhtisid nad puudustkannatajatele varustuse kättetoimetamist ning purustatud majade koristamist ja parandamist.
Teiste saarte Jehoova tunnistajad reageerisid kiiresti oma vendade hädaolukorrale. Otsekohe kui avati Kauai lennuväli, lendas 70 tunnistajat appi. Saadeti 100000 USA dollari väärtuses hädaabivahendeid, mille hulka kuulusid generaatorid, välipliidid, laternad ja toit. Ühte saare kuningriigisaali kasutati laohoonena; ent oli kartusi, et seda võidakse rüüstata. Kuid siis peatusid kuningriigisaali kõrval parkimisplatsil mõned sõjaväe veoautod ja autojuhid palusid luba seal parkida. Sõdurid asusid veoautode kaitseks vahipostile, ja seega langes ära ka hädaabivahendite rüüstamise oht.
Vennad kandsid generaatoreid majast majja ja lasid neil töötada igas majas kaks kuni kolm tundi, et inimesed saaksid oma külmikuid kasutada. Vendi lähetati grupiti kodudesse appi koristama ja kahjustusi kõrvaldama. Kui nad töötasid majas, kus elas üks õde, kelle mees oli talle varem ägedat vastupanu osutanud, oli see mees nii liigutatud, et ta ei suutnud teha muud kui vaid seista ja pisaraid valada. Ühele mandrilt tulnud külalisele, kes nägi üht teist tunnistajate gruppi töötamas, avaldas nende käitumine ja organiseeritus sellist muljet, et ta tuli nende juurde ja päris, mis teeb neid teistest nii erinevaks. Kui üks vend selgitas, et see on armastus Jumala ja kaaskristlaste vastu, kostis mees: „Kuidas ma saan Jumalat tundma õppida?” (Matteuse 22:37—40) Seejärel ta lisas: „Te olete nii hästi organiseeritud, et kui ma Floridasse tagasi pöördun, on arvatavasti keegi teist mind juba ootamas!”
Jehoova tunnistajad olid abiks kokku 295 Kauai maja koristamisel ja parandamisel. Neist 207 vajas väiksemaid parandusi, kuid 54 oli rängalt kahjustatud ning 19 täielikult hävinud. Nende töö hulka kuulus ka saare iga teadaoleva tunnistaja külastamine, veendumaks, et igaühe eest on hoolitsetud. Kui ühele õele abivahendeid toodi, nentis budistist naaber, et tema pole saanud oma koguduselt isegi mitte pakki teed. Teine proua, kelle maja oli koristanud tunnistajate brigaad, ütles: „Te olete mu uksel kaua aega käinud, ja ma pidasin teid headeks kaasinimesteks, kuid see ligimesearmastuse väljendus näitab mulle, mida teie organisatsioon endast kujutab. Tänan teid kogu teie hoolsa töö eest.”
Lisaks kaaskristlaste materiaalsete vajaduste eest hoolitsemisele muretsesid abistamise eest vastutavad vennad ka nende vaimse heaolu pärast. Vaevalt kaks päeva pärast orkaani pidas mitu kogudust juba oma koosolekuid. Peatselt olid väiksed raamatu-uurimisgrupid taas tegutsemas. Kauai kohalikele vanematele tuli teistelt saartelt abiks kümme venda, nii et igale saare tunnistajale oli võimalik teha karjasekülastus. Järgmisel pühapäeval oli kõigis kuues koguduses Vahitorni uurimine, päästekomitee liikme 30-minutine kõne päästetegevusest, ja Honolulust just sel eesmärgil kohale saabunud harukomitee liikme 30-minutine lõpukõne. Kohapealt teatatakse: „Kõiki lohutas suurepärane juhatus, mida jagati, ja kõik tundsid, et nad on vaimselt valmis võtma käsile ülejäänud probleeme. Programmi lõppedes olid peaaegu kõigi kuulajate silmad pisarais ja kõlas spontaanne aplaus.”
Ülemaailmne vennaskond
Selline armastus ja hoolitsus märgistab Jehoova rahvast kogu maailmas. Kui umbes aasta varem tormas tsüklon Val üle Lääne-Samoa, tekitas see üsna suurt kahju, kuid Jehoova tunnistajad mujalt maailmast tulid sealsetele vendadele kiiresti appi. Kui valitsus jagas hiljem kõigile religioonidele — kaasa arvatud Jehoova tunnistajatele — nende valduses olevate hoonete remontimiseks raha, saatsid tunnistajad raha tagasi ja lisasid kirja, kus nad teatasid, et kõik kahjustused on juba kõrvaldatud ja raha võiks kasutada valitsushoonete remontimiseks. Nende toimimisviisist teatati kohalikus ajalehes. Seda ära märkides ütles keegi valitsusametnik ühele Jehoova tunnistajale, et tal on enda kiriku pärast üsna häbi, sest see võttis valitsuselt raha vastu, kuigi kogu hoonetele tsükloni poolt tekitatud kahju korvas kindlustus.
Sama kiiresti reageerisid Jehoova tunnistajad 1992. aasta septembris, kui Ouvèze’i jõgi Prantsusmaa kaguosas tõusis üle kallaste ning tekitas suurt kahju Vaison-la-Romaine’is ja 15 ümbritsevas kogukonnas. Ühe ööga nõudis üleujutus 40 elu, hävitas 400 maja, kahjustas veel sadu maju ja jättis tuhanded perekonnad vee ning elektrita. Kohalike koguduste tunnistajad olid järgmisel varahommikul esimesed, kes üleujutuses kannatanutele appi tulid. Selle regiooni tunnistajad võtsid peavarju vajajaid armastavalt oma katuse alla. Ligidalt ja kaugelt tuli sadu tunnistajaid abi pakkuma. Lähedalasuvas Orange’i linnas moodustati päästekomitee, et koordineerida nelja vabatahtlikest koosneva meeskonna jõupingutusi, kui need kõigis kahjukannatanud piirkondades eemaldasid muda ja puhastasid maju, pesid mägede kaupa mudaseid rõivaid ning valmistasid ja jagasid toitu ja joogivett. Nad tegid omal algatusel puhtaks isegi kohaliku kooli ja mitmed munitsipaalhooned. Nende väsimatuid jõupingutusi hindasid nii vennad kui ka teised kogukonna liikmed.
Jehoova tunnistajaid, nagu kõiki teisigi, on veel paljudes paikades tabanud õnnetused, nagu üleujutused, tormid ja maavärinad. Mõistes, et need on ettenägematute või vältimatute asjaolude tagajärjed, ei süüdista nad Jumalat ega kedagi teist. (Koguja 9:11, NW) Selle asemel on nad kindlad, et neile tuleb appi kaasusklike ennastohverdav armastus, ükskõik kui kohutavad asjaolud neid ka tabaksid. Sellised armastavad teod tulenevad nende kõigi ühisest usust. Jünger Jakoobus selgitab: „Kui vend või õde on alasti ja neil puudub igapäevane toidus, ja keegi teie seast ütleb neile: ’Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!’, aga te ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu? Nõnda ka usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud.” — Jakoobuse 2:15—17.
Tõelise kaitse allikas
Selle asemel et loota, et Jumal sekkub mingil imelisel viisil vahele, mõistavad Jehoova tunnistajad, et kaitset leiavad nad endi ülemaailmses kristlikus vennaskonnas. Tegelikult ongi lausa imeline see, mida vennaskond on suuteline hädaaegadel korda saatma. Nad peavad meeles Jeesuse sõnu, mis on kirjas Matteuse 17:20: „Kui teil oleks usk nagu sinepiivake, siis te võiksite öelda sellele mäele: siirdu siit sinna! Ja ta siirduks sinna, ja miski ei oleks teile võimatu.” Jah, mäesuurused takistused kaovad, kui tegevusse astub tõeline kristlik usk, millega kaasneb armastus.
Neil ebakindlatel ja ohtlikel aegadel tunneb Jehoova rahvas kogu maailmas oma Jumala kaitsvat kätt. Nad tunnevad sama, mida laulik tundis: „Rahus ma heidan maha ning uinun magama, sest sina üksi, Jehoova, asetad mind julgesti elama!” (Laul 4:9) Täis usaldust, koondavad nad oma tähelepanu käesolevale ülesandele: „Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots.” (Matteuse 24:14) Nad ootavad kindlustundega, et täitub Jehoova tõotus, mis käib rahurikka õiglase uue maailma kohta, kus neid ei taba enam mitte mingi, olgu inimese või looduse poolt põhjustatud õnnetus. — Miika 4:4.
[Pildid lk 12]
Ligidalt ja kaugelt tuli Jehoova tunnistajaid üleujutuses kannatanutele appi