Miks Jehoova tunnistajad on püsivalt valvel
„Valvake, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!” — MATTEUSE 24:42.
1. Kelle kohta käib manitsus „valvake”?
KÕIGI Jumala sulaste kohta — nii noorte kui vanade, nii äsjapühendunute kui nende kohta, kellel on seljataga kauaaegne teenistus — käib Piibli manitsus: „Valvake!” (Matteuse 24:42) Miks on see tähtis?
2., 3. a) Millist tundemärki Jeesus selgelt kirjeldas, ja mida on näidanud selle prohvetiennustuse täitumine? b) Milline olukord, millele viidatakse Matteuse 24:42, paneb meie usu proovile, ja kuidas?
2 Oma maapealse teenimise lõpu eel ennustas Jeesus, mis on selle tundemärgiks, et ta Kuningriigi väes nähtamatult juures viibib. (Matteuse 24. ja 25. peatükk) Ta kirjeldas selgelt oma kuningliku juuresviibimise aega — ning seda prohvetiennustust täideviivad sündmused näitavad, et ta sai taevas Kuningaks aastal 1914. Ta osutas ka ühele tegurile, mis paneb siis meie usu ehtsuse proovile. Viidates ajale, mil ta hakkab suures viletsuses praegust kurja süsteemi hävitama kui kohtuotsuste Täideviija, ütles ta: „Sellest päevast ja tunnist ei tea ükski, ei inglidki taevas ega ka Poeg, muud kui Isa üksi.” Just seda silmas pidades ütleski ta: „Siis valvake, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!” — Matteuse 24:36, 42.
3 Kuna me ei tea seda päeva ega tundi, mil algab suur viletsus, on hädavajalik, et kui me väidame, et oleme kristlased, siis peaksime iga päev ka elama tõeliste kristlastena. Kas see, mil viisil sa oma elu kasutad, toob kaasa Issanda heakskiidu, kui algab suur viletsus? Või kui enne saabub surm, kas mäletab Issand siis sind kui inimest, kes Jehoovat lojaalselt teenis kuni oma praeguse elu lõpuni? — Matteuse 24:13; Ilmutuse 2:10.
Esimesed jüngrid püüdsid olla valvsad
4. Mida me võime õppida Jeesuse antud vaimse valvsuse eeskujust?
4 Jeesus Kristus andis parima vaimse valvsuse eeskuju. Ta palus oma Isa sageli ja kirglikult. (Luuka 6:12; 22:42—44) Kui ta kohtas katsumusi, siis toetus ta alati täielikult Pühakirjas leiduvaile juhendeile. (Matteuse 4:3—10; 26:52—54) Ta ei lasknud ennast kõrvale viia sellelt töölt, mille Jehoova talle teha oli andnud. (Luuka 4:40—44; Johannese 6:15) Kas olid sama valvsad ka need, kes pidasid ennast Jeesuse järelkäijateks?
5. a) Miks oli Jeesuse apostlitel raske vaimset tasakaalu säilitada? b) Kuidas aitas Jeesus oma apostleid pärast ülesäratamist?
5 Isegi Jeesuse apostlid lõid mõnikord vankuma. Liigse innukuse ja valede arvamuste tõttu kogesid nad pettumusi. (Luuka 19:11; Apostlite teod 1:6) Seni kuni nad polnud veel õppinud täielikult Jehoovale toetuma, lõid ootamatud katsumused neid tasakaalust välja. Kui Jeesus vangistati, põgenesid tema apostlid minema. Hirmu tõttu salgas Peetrus sel ööl korduvalt isegi seda, et ta tunneb Kristust. Siis ei olnud apostlid veel südamesse võtnud Jeesuse nõuannet: „Valvake ja paluge [„pidevalt”, NW].” (Matteuse 26:41, 55, 56, 69—75) Pärast seda kui Jeesus oli üles äratatud, kasutas ta Pühakirja nende usu tugevdamiseks. (Luuka 24:44—48) Ja kui ilmnes, et mõned neist võivad jätta neile usaldatud teenimise teisejärgulisele kohale, tugevdas Jeesus nende ajendit keskenduda tähtsamale tööle. — Johannese 21:15—17.
6. Millise kahe püünise suhtes oli Jeesus oma jüngreid varem hoiatanud?
6 Varem oli Jeesus oma jüngreid hoiatanud, et nad ei tohi olla maailma osa. (Johannese 15:19) Ta oli andnud neile nõu ka selle kohta, et nad isandaina üksteise üle ei valitseks, vaid teeniksid vendadena koos. (Matteuse 20:25—27; 23:8—12) Kas nad järgisid tema nõuandeid? Kas nad hoidsid esikohal seda tööd, mille tema neile teha oli andnud?
7., 8. a) Kuidas näitab see, mida on teada esimese sajandi kristlaste kohta, et nad võtsid Jeesuse manitsuse südamesse? b) Miks oli tähtis pidev vaimne valvsus?
7 Apostlid kaitsesid kogudust niikaua, kui nad elus olid. Ajalugu tõendab, et algkristlased ei sekkunud Rooma impeeriumi poliitilistesse afääridesse ega olnud neil ka ülendatud vaimulike klassi. Nad olid hoopis Jumala Kuningriigi innukad kuulutajad. Esimese sajandi lõpuks olid nad andnud tunnistust kogu Rooma impeeriumis ja teinud inimesi jüngriteks Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. — Koloslastele 1:23.
8 Kuid sellised saavutused kuulutustöös ei tähendanud seda, et edaspidi kadus ära igasugune vajadus olla vaimselt valvel. Jeesuse ennustatud tulemine oli alles kauges tulevikus. Kui kogudus astus meie ajaarvamise teise sajandisse, kujunesid teatud olukorrad, mis ohustasid kristlaste vaimsust. Kuidas nii?
Need, kes loobusid valvsusest
9., 10. a) Milline sündmuste areng näitab, et pärast apostlite surma loobusid paljud nimikristlased valvsusest? b) Millised selles lõigus toodud piiblitekstid oleksid aidanud nimikristlastel vaimselt tugevaks jääda?
9 Mõned neist, kes kogudusse tulid, hakkasid väljendama oma uskumusi kreeka filosoofia mõistete abil, soovides muuta seda, mida nad kuulutasid, maailma inimestele vastuvõetavamaks. Järk-järgult said sellised paganlikud õpetused nagu Kolmainsus ja sünnipärane hinge surematus rikutud kristluse vormi osaks. See viis tuhandeaastase Rahuriigi lootuse kõrvaleheitmiseni. Miks? Need, kes võtsid omaks uskumuse hinge surematusse, järeldasid, et inimese hing, mis jääb elama pärast keha surma, saab Kristuse valitsuse õnnistused kätte vaimumaailmas. Seega ei näinud nad mingit vajadust valvsalt oodata Kristuse juuresviibimist Kuningriigi väes. — Võrdle Galaatlastele 5:7—9; Koloslastele 2:8; 1. Tessalooniklastele 5:21.
10 Seda olukorda süvendasid ka teised suundumused. Mõned, kes väitsid end olevat kristlikud ülevaatajad, hakkasid kasutama oma kogudusi selleks, et iseennast esile tõsta. Nad omistasid kavalalt isiklikele arvamustele ja õpetustele Pühakirjaga võrdse või sellest koguni suurema väärtuse. Kui avanes sobiv võimalus, pakkus see ärataganenud kirik ennast isegi poliitilise riigi huve teenima. — Apostlite teod 20:30; 2. Peetruse 2:1, 3.
Suurenenud valvsuse tulemused
11., 12. Miks ei tähistanud protestantlik reformatsioon tagasipöördumist õige kummardamise juurde?
11 Pärast seda kui roomakatoliku kirik oli sajandite vältel oma võimu kuritarvitanud, hakkasid mõned reformaatorid 16. sajandil selle vastu protesteerima. Kuid see ei tähistanud tagasipöördumist õige kummardamise juurde. Miks siis mitte?
12 Kuigi mitmed protestantlikud rühmitused murdsid end Rooma võimu alt vabaks, võtsid nad endaga kaasa paljud ärataganenud kiriku peamised õpetused ja kombed: vaimulike ja ilmikute mõiste, samuti usu Kolmainsusesse, hinge surematusesse ja surmajärgsesse igavesse piina. Ja roomakatoliku kiriku sarnaselt jäid nemadki maailma osaks, kuna nad sidusid end tihedalt poliitiliste jõududega. Nii kaldusid ka nemad heitma kõrvale kogu lootuse Kristuse tulemisest Kuningana.
13. a) Mis näitab, et mõned inimesed pidasid Jumala Sõna tõeliselt väärtuslikuks? b) Milline sündmus paelus eriliselt mõningate nimikristlaste tähelepanu 19. sajandil? c) Miks sai paljudele neist osaks pettumus?
13 Kuid nagu Jeesus oli ennustanud, kasvasid pärast apostlite surma võltskristlaste (ehk luste) kõrval edasi ka ehtsad Kuningriigi pärijad (keda ta võrdles nisuga), kuni saabus lõikusaeg. (Matteuse 13:29, 30) Meil pole tänapäeval võimalik kindlalt loetleda kõiki neid, keda Isand nisuks pidas. Kuid on tähelepanuväärne, et 14., 15. ja 16. sajandi jooksul elas selliseid mehi, kes oma elu ja vabadusega riskides tõlkisid Piibli lihtrahva keelde. Teised mitte ainult ei tunnustanud Piiblit Jumala Sõnana, vaid hülgasid ka Kolmainsuse kui õpetuse, mida Piiblis ei leidu. Mõned hülgasid usu hinge surematusse ja põrgutules piinamisse, mis on Jumala Sõnaga täielikus vastuolus. Samuti hakkasid 19. sajandil mitmed rühmitused Ameerika Ühendriikides, Saksamaal, Inglismaal ja Venemaal väljendama Piibli sügavama uurimise tulemusel veendumust, et Kristuse tagasitulemise aeg on kohe käes. Kuid enamik nende ootusi viis pettumuseni. Miks? Suurel määral oli põhjus selles, et nad toetusid rohkem inimestele kui Pühakirjale.
Kuidas nemad valvsaks osutusid
14. Kirjelda, millise suhtumisega uurisid Piiblit C. T. Russell ja tema kaaslased.
14 Siis, aastal 1870, moodustasid Charles Taze Russell ja mõned tema kaaslased Pennsylvanias Alleghenys piibliuurimise grupi. Nad ei olnud esimesed, kes said aru paljudest Piibli tõdedest, mille nad omaks võtsid, kuid Pühakirja uurides tegid nad tavaks vaadata teatud küsimuse puhul hoolikalt järele kõik piiblitekstid.a Nende eesmärk ei olnud leida tekste, mis tõestaksid mõnda eelnevalt omaksvõetud ideed, vaid nad soovisid olla kindlad, et teevad järeldusi, mis on kooskõlas kõigega, mida Piibel teatud teema kohta ütleb.
15. a) Mida olid hakanud mõistma ka teised peale venna Russelli? b) Mille poolest piibliuurijad nendest erinesid?
15 Juba enne neid olid ka mõned teised mõistnud, et Kristus tuleb tagasi nähtamatult, vaimuna. Mõned olid mõistnud, et Kristuse tagasitulemise eesmärk ei ole maa ärapõletamine ja kogu inimelu hävitamine, vaid hoopis kõikide maa suguvõsade õnnistamine. Oli isegi mõningaid selliseid, kes mõistsid, et aasta 1914 tähistab rahvastele määratud aegade lõppu. Kuid venna Russelliga ühinenud piibliuurijate jaoks olid need rohkem kui vaid teoloogia-alaste arutelude teemad. Nad seadsid need tõed oma elus kesksele kohale ja nad avalikustasid neid rahvusvahelisel tasemel sellises ulatuses, mida see ajastu polnud veel kunagi näinud.
16. Miks kirjutas vend Russell aastal 1914: „Me elame järelekatsumise ajal”?
16 Kuid siiski oli neil tarvis valvel püsida. Miks? Näiteks kuigi nad teadsid, et Piibli prohvetiennustustes viidati 1914. aastale, ei teadnud nad täpselt, mis sellel aastal pidi toimuma. See pani nad katsele. Vend Russell kirjutas 1914. aasta 1. novembri Vahitornis: „Pidagem meeles, et me elame järelekatsumise ajal. . . . Kui keegi peaks mingil põhjusel loobuma usust Issandasse ja Tema Tõesse ega too enam ohvreid Issanda eesmärgi heaks, siis ei ole see, mis temas Issanda vastu huvi tekitas, mitte puhas südamesttulev armastus Jumala vastu, vaid miski muu; ilmselt lootus, et vaid vähe aega on järele jäänud; ta oli pühendunud vaid teatud ajaks.”
17. Kuidas säilitasid A. H. Macmillan ja teised tema sarnased inimesed vaimse tasakaalu?
17 Tollal hülgasid mõned Jehoova teenimise. Kuid A. H. Macmillan oli üks neist, kes seda ei teinud. Aastaid hiljem tunnistas ta puhtsüdamlikult: „Mõnikord olid meie ootused teatud kindla aja suhtes suuremad, kui Pühakiri seda õigustas.” Mis aitas tal vaimset tasakaalu säilitada? Nagu ta ütles, sai ta aru, et „kui need ootused ei täitunud, ei muutnud see Jumala eesmärke”. Ta lisas: „Ma õppisin sellest, et me peame tunnustama oma vigu ja jätkama Jumala Sõna uurimist, et olla rohkem valgustatud.”b Need esimesed piibliuurijad lasid alandlikult Jumala Sõnal oma seisukohti parandada. — 2. Timoteosele 3:16, 17.
18. Kuidas aitas kristlik valvsus üha rohkem hoiduda olemast selle maailma osa?
18 Järgnevate aastate jooksul ei muutunud sugugi väiksemaks vajadus valvel püsida. Loomulikult teadsid nad, et kristlased ei tohi olla selle maailma osa. (Johannese 17:14; Jakoobuse 4:4) Kooskõlas sellega ei hakanud nad ühes ristiusumaailmaga ülistama Rahvasteliitu kui Jumala Kuningriigi poliitilist väljendust. Kuid kristliku neutraalsuse küsimust mõistsid nad selgelt alles aastal 1939. — Vaata 1939. aasta 1. novembri Vahitorni (inglise keeles).
19. Millist kasu on saadud koguduse ülevaatamise küsimuses tänu sellele, et organisatsioon on valvel olnud?
19 Neil pole kunagi olnud vaimulike klassi, kuigi mõned valitud kogudusevanemad arvasid, et neilt võib nõuda vaid koguduses jutluste pidamist. Kuid tõsisest soovist ennast Pühakirjaga kooskõlla viia, vaatas organisatsioon kogudusevanemate osa Pühakirja valguses uuesti üle, käsitledes seda korduvalt Vahitorni veergudel. Organisatsioonilisi muudatusi tehti kooskõlas sellega, mida näitas Pühakiri.
20.—22. Kuidas on kogu organisatsiooni tegevust üha hoogustatud, et viia läbi ennustatud ülemaailmset Kuningriigi kuulutamise tööd?
20 Kogu organisatsiooni tegevust hoogustati selleks, et viia täielikult lõpule töö, mis Jumala Sõnas meie ajaks oli kavandatud. (Jesaja 61:1, 2) Kui suures ulatuses pidi head sõnumit meie päevil kuulutatama? Jeesus ütles: „Kõigile rahvaile peab enne kuulutatama evangeeliumi.” (Markuse 13:10) Inimlikust seisukohast vaadatuna on selline ülesanne sageli võimatuna tundunud.
21 Kuid ustav ja mõistlik orjaklass, kes usaldab Kristust kui koguduse Pead, on liikunud edasi. (Matteuse 24:45, NW) See orjaklass on ustavalt ja kindlalt näidanud Jehoova rahvale, milline töö tuleb ära teha. Alates 1919. aastast on põlluteenistusele üha suuremat rõhku asetatud. Paljudel ei olnud kerge majast majja käia ning võõraste inimestega rääkida. (Apostlite teod 20:20) Kuid mitmed uurimisartiklid, nagu näiteks „Õnnistatud on kartmatud” (aastal 1919) ja „Olge hästi julged” (aastal 1921), aitasid mõningatel Jehoovale lootes seda tööd alustada.
22 Aastal 1922 esitatud üleskutse „kuulutage, kuulutage, kuulutage Kuningat ja tema kuningriiki” andis vajaliku tõuke, et selle töö tähtsust õigesti hinnata. Alates aastast 1927 kõrvaldati ametist need kogudusevanemad, kes seda Pühakirjal põhinevat kohustust vastu ei võtnud. Umbes sel ajal määrati Ühingu reisivad esindajad ehk pilgrimid piirkondlikeks teenistusjuhtideks, kes andsid kuulutajatele põlluteenistuse kohta isiklikke juhtnööre. Mitte kõik ei saanud olla pioneerid, kuid nädalalõppudel pühendasid paljud teenistusele kogu päeva: alustasid varahommikul, pidasid vaid lühikese pausi, et süüa võileiba, ning jätkasid seejärel teenistust kuni õhtuni. Need olid teokraatlikus edasiminekus tähendusrikkad ajad, ja me saame suurt kasu sellest, kui vaatame tagasi sellele, kuidas Jehoova oma rahvast juhtis. Ta teeb seda ka praegu ja tema õnnistusel viiakse rajatud Kuningriigi hea sõnumi kuulutamise töö edukalt lõpule.
Kas sina oled püsivalt valvel?
23. Kuidas saame meie isiklikult kristliku armastuse ja maailmast eraldatuse abil näidata, et me oleme valvel?
23 Jehoova organisatsioon, kes järgib Jehoova juhtimist, ergutab meid jätkuvalt valvsusele selliste harjumuste ja hoiakute suhtes, mis teeksid meid maailma osaks ja mille tõttu meid ähvardaks oht koos sellega kaduda. (1. Johannese 2:17) Samas on meist igaühel isiklikult tarvis olla valvel ja järgida Jehoova juhtimist. Samuti annab Jehoova meile õpetust, kuidas elada ja töötada üheskoos. Tema organisatsioon on aidanud meil paremini mõista, mida kristlik armastus tegelikult tähendab. (1. Peetruse 4:7, 8) Et olla pidevalt valvel, peame tõsiselt pingutama, et seda nõuannet inimlikust ebatäiuslikkusest hoolimata ellu rakendada.
24., 25. Mille suhtes on meil eluliselt tähtis valvel püsida, ja milline väljavaade meil on?
24 Ustav ja mõistlik ori on meile järjekindlalt meelde tuletanud: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!” (Õpetussõnad 3:5) „Palvetage lakkamata!” (1. Tessalooniklastele 5:17) Meile antakse nõu õppida otsuste langetamisel tuginema Jumala Sõnale, lastes sel sõnal olla ’oma jalale lambiks ja valguseks oma jalgteel’. (Laul 119:105) Meid julgustatakse armastavalt, et me hoiaksime Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutamise oma elus esikohal, kuna see on töö, mida Jeesus ennustas meie päeviks. — Matteuse 24:14.
25 Ustav ja mõistlik ori on kindlasti valvel. Ka meie isiklikult peame pidevalt valvama. Kui me seda teeme, leitakse meid nende hulgast, kes seisavad heakskiidetuna Inimese Poja ees, kui ta kohtuotsust täide viima tuleb. — Matteuse 24:30; Luuka 21:34—36.
[Allmärkused]
a Faith on the March (Usk võidukäigul), autor A. H. Macmillan, Prentice-Hall, Inc., 1957, leheküljed 19—22.
b Vaata 1966. aasta 15. augusti Vahitorni (inglise keeles), leheküljed 504—510.
Kordamiseks
◻ Miks me peame valvel püsima, nagu näitab Matteuse 24:42?
◻ Kuidas säilitasid vaimse valvsuse Jeesus ja tema esimese sajandi järelkäijad?
◻ Kuidas on sündmused arenenud alates 1870. aastast tänu sellele, et Jehoova sulased on olnud püsivalt valvel?
◻ Mis tõendab, et meie isiklikult püsime valvel?
[Pildid lk 23]
Jeesus oli pidevalt hõivatud tööga, mille tema Isa talle teha andis. Ta ka palus kirglikult
[Pilt lk 24]
Charles Taze Russell vanemas eas
[Pilt lk 25]
Üle kogu maa on tegutsemas rohkem kui 4700000 Kuningriigi kuulutajat