Mind on toetanud Jumal, kes ei valeta
JUTUSTANUD MARY WILLIS
Ülemaailmne majanduskriis jõudis Lääne-Austraalia hõredalt asustatud sisemaale 1932. aastal. Tol aastal, mil olin vaid 19-aastane, määrati mind koos Ellen Daviesega kuulutustööle ligi 100000 ruutkilomeetri suurusele territooriumile. Pidime alustama väikesest Wiluna linnast, mis asus meie kodust, Lääne-Austraalia pealinnast Perthist, umbes 950 kilomeetrit kirde suunas.
SÕITSIME Elleniga sinna rongi viimases vagunis, kus peale meie oli ka üks sõbralik raudteevaht. Iga kord, kui rong kõrvalteel peatus, ütles ta meile lahkelt, kui kaua me seisame. Seetõttu avanes meil võimalus minna välja ja anda tunnistust inimestele, kes elasid sealsetes kõrvalistes raudteeäärsetes asulates. Lõpuks jõudsime kaevanduslinna Wilunasse, kus parasjagu möllas liivatorm.
Raudtee kõrvaltee Wilunas asus aga linnast peaaegu kolme kilomeetri kaugusel. Kumbki meist polnud eriti tugev, ent meil oli kolm rasket pappkasti, mis olid täis kirjandust, ning kaks kohvrit. Mida teha? Riputasime ühe kasti toki otsa, ja üks meist võttis kinni toki ühest, teine teisest otsast. Sel moel kandsime kastid ükshaaval kohale. Pidime seitse korda seda vahemaad läbima, et viia kolm kasti ja kohvrid kolme kilomeetri kaugusele linna. Tegime tihti puhkepeatusi, sest käed jäid kandmisest väga valusaks.
Vaatamata tolmule, valutavatele kätele ning väsinud jalgadele, meeldis see väljakutse ja seiklus meile. Tundsime mõlemad, et Jehoova on meiega ja et ta toetab meid, aitamaks meil toime tulla karmi sissejuhatusega kuulutustööle kõrvalistes paikades. Peagi nägime, et ta õnnistab ka meie tööd, sest selle reisi pingutuste tulemusena võttis noor Bob Horn Piibli tõe vastu. Meile valmistab rõõmu see, et Bob sai mõned aastad Beetelis teenida ning et peale seda teenis ta Jehoovat ustavalt peaaegu 50 aastat kuni oma surmani aastal 1982.
Reisides Wilunast enam kui 725 kilomeetri kaugusele rannikul asuvasse Geraldtoni, kuulutasime teeäärsetes asulates. Geraldtonist läksime tagasi Perthi. Mõnel ööl magasime lagedates raudteejaama ooteruumides ja ükskord isegi raudtee kõrval heinakuhjas.
Võtsime kaasa padjapüüritäie omaküpsetatud nisujahukaraskeid. Reisi esimesel poolel sõime peamiselt neid. Vahetevahel teenisime endale toitu sellega, et käisime pansionaatides ja sööklates nõusid pesemas ning põrandaid küürimas. Mõnikord korjasime kuuma päikese käes herneid ja ube. Huvitatud inimesed, kes võtsid vastu piiblilist kirjandust, tegid annetusi ning need aitasid meil kulusid katta.
Mulle andsid tugevust ema eeskuju ja temalt väiksena saadud väljaõpe, mis aitasid säilitada usu Jehoovasse ning tulla edukalt toime paljude raskete olukordadega noil päevil.
Kristlik pärand
Minu emal oli tugev usk Loojasse, ja niipalju kui mina mäletan, rääkis ta meile, lastele, temast alati. Ent tema usk pandi valusalt katsele, kui meie seitsmeaastane vend koolis toimunud traagilises õnnetuses surma sai. Kuid selle asemel et Jumala vastu kibestuda, hakkas ema tõsiselt Piiblit uurima. Ta tahtis, kui vähegi võimalik, teada saada, miks sellised traagilised asjad juhtuvad. Ta leidis oma tasu Piibli tõe otsimise eest, ja 1920-ndate aastate alguses sümboliseeris ta pühendumist tõelisele Jumalale Jehoovale, lastes end vees ristida.
Tollest ajast peale rõhutas ta oma jutuajamistes meiega tihtipeale seda, kui kindlad on Jumala tõotused. Ta palus meil alati meeles pidada, et ükskõik mis ka ei juhtuks, ’Jumal ei valeta’. (Tiitusele 1:2) Selle tulemusel kiidame mina, minu õde ning meie kaks venda tänapäeval Jehoova Jumalat koos oma perekondade ja lapselastega. Minu kaks õepoega, Alan ja Paul Mason, teenivad reisivate ülevaatajatena.
Soov juba noorena evangeeliumit kuulutada
Olin vilets õpilane ning lahkusin koolist 1926. aastal, mil olin kolmeteistkümneaastane. Kuid siiski oli minus kasvanud tugev soov jagada teistele seda, mida olin Piiblist õppinud. Isa arvas, et minu haridus on teiste aitamiseks puudulik, ent ema ütles: „Isegi siis, kui ta räägib inimestele üksnes lähenevast Harmagedooni sõjast ja sellest, et alandlikud pärivad maa, on seegi Jumala Kuningriigi kuulutamine.” Niisiis hakkasin ukselt uksele kuulutustöös osalema siis, kui olin just murdeikka jõudnud, kuigi mind ristiti alles aastal 1930. Varsti pärast seda alustasin Perthi ümbruskonnas täisaegset evangeeliumi kuulutamise tööd.
Järgmisel, 1931. aastal hakkasime kasutama oma uut nime — Jehoova tunnistajad. Kuid paljud inimesed panid pahaks, et me Jumala püha nime kasutame, ning vastasid meile kalgilt. Ebameeldivatest kokkupõrgetest hoolimata jätkasin ma teenimist. Olin kindel, et Jumal ei valeta, kui ta tõotab, et tema sulased võivad kindlalt loota ’jõule, mida tema annab’. — 1. Peetruse 4:11; Filiplastele 4:13.
’Suure rahvahulga’ äratundmine
Aastal 1935 määrati mind hiiglasuure Austraalia mandri teise otsa. Nii teenisin järgnevate aastate jooksul pioneerina oma endisest kodust Perthist umbes 4000 kilomeetri kaugusel, Uus-Lõuna-Walesi osariigi Uus-Inglismaa maakonnas.
Tolle ajani olin Jeesuse surma iga-aastasel mälestusõhtul hapnemata leiva ja punase veini sümbolitest osa võtnud. Kuigi seda peeti õigeks, iseäranis siis, kui innukad täisaegsed teenijad seda tegid, ei olnud ma kunagi veendunud, et mul on taevane lootus. Seejärel, aastal 1935, selgitati meile, et kogutakse suurt rahvahulka, kellel on lootus elada igavesti maa peal. Paljud meist rõõmustasid, kui mõistsid, et me kuulume sellesse suurde rahvahulka, ning enam ei võtnud me sümbolitest osa. (Johannese 10:16; Ilmutuse 7:9) Just nagu Jehoova oli tõotanud, hakkas Piibli tõde üha eredamalt särama. — Õpetussõnad 4:18.
Uued kuulutustööviisid
Hakkasime 1930-ndate aastate keskel teenistuses grammofoni kasutama. Seepärast pidime oma tugevatele jalgratastele ette ja taha kinnitama kastid mitte ainult raskete grammofonide, vaid ka plaatide ja kirjanduskottide tarbeks. Pidin oma täislaaditud jalgrattaga väga ettevaatlik olema, sest kui see ümber kukkus, ei suutnud ma seda enam üles tõsta!
Umbes sel ajal hakkasime ka niinimetatud teadustusmarsse korraldama. Linnade peatänavatel kõndides kandsime rinnal ja seljal plakateid, millel olid pilkupüüdvad hüüdlaused. Minule oli see töö eriliseks usukatseks, iseäranis tol korral, kui mind Lismore’i linnas vahistati ning ööseks kitsukesse vangikongi pisteti. Tundsin end alandatuna, kui mind järgmisel päeval kohtusse viidi, ilma et oleks lubatud isegi juukseid kammida! Kuid jällegi kinnitas Jehoova mind, nagu ta oli tõotanud. Kohtuasi lõpetati, kuna mind vahistanud konstaabli ainukeseks süüdistuseks oli see, et minu plakat solvas tema religiooni.
Tagasi läände
Pioneerteenistus viis mind tagasi Lääne-Austraalia maakonnalinnadesse 1940-ndate aastate alguses. Ka siin tundsin rõõmu meeldejäävatest kogemustest ning vaimsetest õnnistustest. Umbes 11 kilomeetri kaugusel Northami linnast, kuhu mind oli määratud, kohtusin ma toimeka perenaise Flo Timminsiga. Ta võttis vastu raamatu Lepitus, ja peagi sai temast Jehoova Jumala pühendunud tunnistaja. Ta osaleb ikka veel Kuningriigi teenistuses, ja tema tütrest, kes oli tollal vaid nelja-aastane, on saanud eripioneer.
Kuid tuli ette ka teistsuguseid unustamatuid kogemusi. Ükskord sõitsime kaaslasega kaarikul parajasti üle Northami silla, kui hobune hakkas ühtäkki lõhkuma ning tegi meile hirmuäratava sõidu üle sügava jõeoru, mille põhjas vahutas Avoni jõgi. Kilomeetri võrra kaugemal rahunes hobune maha.
Abiellumine ja perekond
Aastal 1950 abiellusin Arthur Willisega, kes oli samuti palju aastaid pioneer olnud. Asusime elama Lääne-Austraaliasse Pingelly linnakesse, kus meid õnnistati poeg Bentley ja tütar Eunice’iga. Kui lapsed hakkasid kooli lõpetama, otsustas Arthur taas pioneeriks hakata. Isa hea eeskuju julgustas ka mõlemat last üldpioneeriks hakkama, niipea kui nad selleks kõlblikuks said.
Kui Arthur kaugetesse maakohtadesse kuulutama läks, võttis ta tihtipeale lapsed kaasa. Mõnikord jäi ta nendega kodunt ära nädalaks või kauemakski, kusjuures nad ööbisid kõik ööd telgis või lahtise taeva all. Nende äraolekul olin mina kodus, hoolitsemaks perekonna mööbliäri eest, et neil kolmekesi oleks võimalik pioneeritööd teha.
Teenimine aborigeenide seas
Ühel hommikul, mil pere oli ühelt selliselt sõidult just tagasi jõudnud, tuli meile ootamatu külaline. Külastajaks oli üks aborigeen, kes küsis: „Mida ma pean tegema, et tagasi tulla?” Alguses olime segaduses. Siis aga tundis Arthur ta ära — see mees oli purjutamise pärast palju aastaid tagasi kristlikust kogudusest eemaldatud. Tollest ajast peale oli tal ohtra joomise ning võlgadesse sattumise tõttu halb kuulsus.
Arthur selgitas, mida tal tuleb teha, et ta Jehoova puhtasse organisatsiooni tagasi võetaks. Ta lahkus vaikselt, ilma et oleks palju rääkinud, ja kõik me tahtsime teada saada, mida ta teeb. Keegi meist ei osanud oodata seda, mis mõne järgneva kuu jooksul juhtus. Muudatused, mida see mees tegi, olid lausa uskumatud! Ta mitte ainult ei jätnud joomist maha, vaid käis ka ümbruskonna inimeste juures, et neile oma võlad meelde tuletada ning seejärel ära maksta! Nüüd on ta jälle usuvend, ja mõnda aega teenis ta pioneerina.
Pingellys oli palju aborigeene, ja me tundsime rõõmu suurimat rahuldust pakkuvast teenimisest, aidates neil alandlikel inimestel Jumala Sõna tõde õppida ning vastu võtta. Kui väga on küll minu usku tugevdanud see võimalus aidata paljudel Austraalia aborigeenidel tõde õppida!
Kui Pingellys kogudus rajati, oli alguses enamik selle liikmeid aborigeenid. Pidime paljusid neist lugema ja kirjutama õpetama. Nondel algusaastatel suhtuti aborigeenidest tunnistajatesse eelarvamusega, ent kuna nad hoidsid puhtust ja olid usaldusväärsed kodanikud, hakkas linnarahvas neist aja jooksul lugu pidama.
Jehoova lakkamatu abi
Minu kallis mees Arthur, kes oli 57 aastat ustavalt Jumalat teeninud, suri 1986. aasta algul. Ümbruskonna inimesed ja kõik Pingelly ärimehed pidasid temast väga lugu. Jällegi toetas Jehoova mind ja andis mulle jõudu, et suudaksin seda ootamatut kaotust kanda.
Minu poeg Bentley teenib kogudusevanemana Lääne-Austraalia põhjaosas, kus ta on koos abikaasa Lornaga oma lapsed tões üles kasvatanud. Peale selle valmistab mulle suurt rõõmu see, et mu tütar Eunice on siiamaani täisaegses teenistuses. Ta teenib pioneerina koos oma mehe Jeffiga. Elan praegu nende juures ning mind on õnnistatud sellega, et suudan pidevalt abipioneeritööd teha.
Rohkem kui 60 aasta jooksul olen kogenud, et Jehoova täidab oma armastava tõotuse tugevdada enda sulaseid ja aidata neil toime tulla iga olukorraga, millega nad peavad silmitsi seisma. Ta rahuldab kõik meie vajadused, kui me mitte kunagi ei kahtle temas ega pea tema abi endastmõistetavaks. See, et olen tundnud Jumala kätt tegutsemas, on tugevdanud minu usku, ja ma olen näinud, et ta õnnistab rohkem, kui me isegi mõista suudame. (Malakia 3:10) Tõepoolest, Jumal ei valeta!
[Pilt lk 27]
Mary aastal 1933
[Pilt lk 29]
Mary ja Arthur vanemas eas