„Ma olen usu säilitanud”

JUTUSTANUD BRUNELLA INCONDITI SÕBRAD

„LAUPÄEV venis aeglaselt ja nukralt. Olin üksinda toas, kõik näis lootusetu. Tundsin, nagu kõnniksin mööda koridori. Kõik läks hästi, kuni ühtäkki virutas keegi otse minu nina ees ukse kinni; väljapääsemiseks ei olnud mingit võimalust, ükskõik kui kõvasti ma ka oleksin püüdnud.”

Viieteistkümneaastase Brunella Inconditi südant rõhus äärmine pettumus. See oleks pidanud olema tema elu kõige tähtsam päev. Sel aastal oli kasvav armastus Jehoova ja Piibli vastu ajendanud teda pühendama oma elu Jumalale. Ta pidi 1990. aasta juulis Kanadas Montrealis Jehoova tunnistajate „Puhta keele” piirkonnakonvendil ristimisele minema. Kuid selle asemel tuli Brunellal peatselt silmitsi seista oma usu katsega, mis kestis kuni tema elu lõpuni.

Kaks päeva enne seda, kui Brunella lootis oma pühendumist veeristimisega sümboliseerida, sai ta teada, et tal on leukeemia. Kohaliku lastehaigla arstid tahtsid kohe ravi alustada ja nii jäi Brunella haiglasse.

Tema sõnad liigutasid arstide südant

Brunella teadis, et veri on Jehoova Jumala silmis püha. (3. Moosese 17:11) Tema vanemad Edmondo ja Nicoletta nõudsid, et nende tütre ravimisel ei tehtaks vereülekandeid. „Kuigi Brunella oli alaealine, soovis ta, et arstid kuuleksid seda ka tema enda käest,” meenutab tema isa. „Ta rääkis neile kindlalt, et ta ei soovi saada sellist ravi, millega astutakse üle Piibli käsust ’hoiduda vere eest’.” — Apostlite teod 15:20.

Kolm arsti ja üks sotsiaaltöötaja said 1990. aasta 10. juulil kokku Brunella vanematega ja kohaliku Jehoova tunnistajate koguduse kahe teenijaga. Uuringud kinnitasid, et Brunellal on äge lümfoblastne leukeemia. Arstid selgitasid haiguse raviprogrammi. Nad rääkisid taktitundeliselt, et seda haigust on väga raske ravida. „Brunella käitumine ja otsustavus kuuletuda Jumalale puudutas arstide ja sotsiaaltöötaja südant. Neile avaldas muljet tema vanemate osutatud armastus ja kristliku koguduse sõprade toetus. Nad hindasid samuti seda, et me mõistsime neid ja suhtusime lugupidavalt nende seisukohta,” meenutab üks kogudusevanem.

Arstid otsustasid vereülekandeid mitte teha. Brunellale pidi tehtama kemoteraapia kuure, kuid tavalisest väiksema intensiivsusega. Selline ravi kahjustaks tema vererakke vähemal määral. „Arstid võtsid arvesse Brunella füüsilisi, emotsionaalseid ja vaimseid vajadusi,” selgitab Nicoletta. „Kui me palusime neil konsulteerida ühe spetsialistiga, kellel on laste leukeemia veretu ravimise alal suuri kogemusi, olid nad nõus.” Brunella ja haigla personali vahel tekkisid soojad ja südamlikud suhted.

Vaimsed eesmärgid

Kuigi ravi andis algul mõningaid häid tulemusi, oli Brunella raske katsumusteaeg alles ees. Aasta 1990 novembriks tema haigusnähud nõrgenesid, ning ta ristiti viivitamata. Möödunud kuudele mõeldes möönis Brunella: „See ei olnud üldsegi mitte kerge. Läheb tarvis palju jõudu ning tuleb mõtelda positiivselt. . . . Minu usk pandi katsele, kuid ma jäin kindlaks, ja mul on ikka veel plaanis üldpioneerina [täisaegse teenijana] teenida.”

Aasta 1991 alguses Brunella haigus ägenes. Ta pidi kemoteraapia tõttu peaaegu surema, aga kõigi üllatuseks ja rõõmuks ta paranes. Augustiks oli tema tervis piisavalt hea, et selle kuu jooksul abipioneerina avalikus teenistuses osaleda. Tema haigus ägenes jällegi, ning 1991. aasta novembris hakkas tema keha eri piirkondades arenema vähk. Nüüd hakkas ühe teise haigla arstide meeskond kasutama tema aitamiseks kiiritusravi.

Isegi sellises raskes olukorras jäi Brunella kindlaks ja püstitas endale vaimseid eesmärke. Kui ta esimest korda teada sai, et tal on leukeemia, öeldi talle, et tal jääb elada ehk ainult kuus kuud. Ent peaaegu poolteist aastat hiljem tegi Brunella ikka veel tulevikuplaane. „Ta ei kaotanud aega, et oma eesmärkide heaks tööd teha,” märkis üks kogudusevanem. „Brunella usk Jumala tõotatud Paradiisi toetas teda tema raskes katsumuses. Ta kasvas kristliku küpsuseni, kuigi oli aastatelt noor. Tema käitumine ja hoiak innustas kogudust ja võitis nende südame, kes teda tundsid, kaasa arvatud haigla personali südame.” Ta ema meenutab: „Ta ei kurtnud kunagi. Kui keegi küsis temalt, kuidas ta end tunneb, vastas ta: ’Hästi’ või ’Pole viga. Aga kuidas sina end tunned?’.”

Kindel tulevik

Aasta 1992 juulis kavatses Brunella osa võtta Jehoova tunnistajate „Valgusekandjate” piirkonnakonvendist. Kuid konvendi ajaks viidi Brunella haiglasse, ja tema elujõud hakkas pikkamööda raugema. Sellest hoolimata oli ta konvendil ratastoolis, sest ta soovis kogu hingest näha draamat Tee seda, mis on Jehoova silmis õige.

Oma elu viimasteks vähesteks päevadeks läks ta tagasi koju oma perekonna juurde. „Kuni lõpuni pööras ta rohkem tähelepanu teistele kui iseendale,” ütleb Nicoletta. „Ta julgustas teisi Piiblit õppima ja rääkis neile, et ’me oleme koos Paradiisis’.”

Brunella suri 27. juulil 1992 kindlas lootuses, et ta äratatakse üles eluks Paradiisis maa peal. Ta oli alles hakanud oma eesmärkide poole püüdlema, kuid ta kavatses jätkata oma pühendunud eluteed pärast seda, kui ta üles äratatakse. Ainult mõned päevad enne oma surma kirjutas Brunella järgmise kirja, mis loeti ette tema mälestusteenistusel.

„Kallid sõbrad!

Ma tänan teid, et te tulite. Teie kohalviibimine on minu perekonnale väga tähtis.

Mulle lähedastele ütleksin: me oleme palju läbi elanud. Meil on olnud palju raskeid aegu, kuid on olnud ka häid aegu. See oli raske ja pikk võitlus, kuid ma ei arva, et ma olen kaotanud. Nagu Pühakiri ütleb, ’ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud’. — 2. Timoteosele 4:7.

Ma olen ka palju õppinud ja palju kasvanud, ning minu sõbrad ja need, kes mu ümber olid, nägid seda muutust. Soovin tänada kõiki neid inimesi, kes mind toetasid.

Teie, kes te usute, et tuleb uus süsteem, ja kes te usute Jehoovasse, teadke, et tuleb ülesäratamine, just nii nagu Johannese 5:28, 29 seda ütleb. Niisiis, olge tugevad tões, ja me saame jälle üksteist näha.

Ma soovin tänada kõiki inimesi, kes teavad, mida ma olen läbi elanud. Kallistan teid igaühte kõvasti ja suudlen. Ma armastan teid kõiki.”

Brunella ei lükanud Jumalale pühendumist edasi ei nooruse ega oma haiguse tõttu. Tema usu eeskuju ja tema otsustavus julgustab noori ja ka vanu panema maha kõik, mis võib takistada neid jooksmast elu võidujooksu. — Heebrealastele 12:1.