Kuidas sina lahendad lahkarvamusi?
Üksainus kohmakas liigutus — ja viiest portselanelevandist kolmas kukub kaminasimsilt alla. Elevant vajab parandamist. Muidu on kogu komplekti harmoonia kadunud. Kuid see on väga peen töö, ja sa arvad, et sul jääb oskustest vajaka. Sul tuleb nõu küsida või isegi paluda, et asjatundja töö ära teeks.
VAIMSETE vendade ja õdede vaheline harmoonia on iluasjakestest kaugelt hinnalisem. Laulik laulis väga kohaselt: „Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad ka üheskoos [„ühtsuses”, NW] elavad!” (Laul 133:1) Kaaskristlasega lahkarvamuse lahendamine võib mõnikord nõuda suurt delikaatsust. Pealegi ei tee mõned seda õigel viisil. Sageli on „parandamine” asjatult valulik või kaugeltki mitte oskuslik ning jätab endast järele märgatavad jäljed.
Mõned kristlased püüavad ka ametissemääratud kogudusevanemaid asjatult segada asjadesse, mida nad võiksid käsitleda isekeskis. Põhjuseks võib olla see, et nad ei tea kindlalt, mida teha. „Paljud meie vennad ei tea, kuidas lahkarvamuste lahendamisel rakendada Piibli nõuandeid,” märkis vend, kellel on kogemusi Piibli põhjal nõuandmise vallas. Ta jätkas: „Tihtilugu ei tee nad seda nii, nagu Jeesus tegi.” Mida siis Jeesus tegelikult ütles selle kohta, kuidas kristlane peaks lahendama lahkarvamusi oma vennaga? Miks on oluline neid nõuandeid hästi tunda ja rakendama õppida?
Vähemtähtsad lahkarvamused
„Sellepärast kui sa oma andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga ja siis tule ja too oma and.” — Matteuse 5:23, 24.
Ajal, mil Jeesus need sõnad lausus, oli juutidel tavaks tuua Jeruusalemma templi altarile ohvreid ehk ande. Kui juut oli kaasiisraellase vastu eksinud, võis süüdlane tuua täieliku põletusohvri või patuohvri. Jeesuse toodud näide rõhutab kõige tähtsamat mõtet. Kui inimene on altari juures ja hakkab tooma Jumalale oma andi, tuleb talle meelde, et ta vennal on midagi tema vastu. Jah, iisraellane pidi mõistma, et oma vennaga leppimine on tähtsam kui taoline religioosne kohusetäitmine.
Kuigi Moosese seadus nõudis selliste ohvriandide toomist, ei olnud neil iseenesest Jumala silmis erilist väärtust. Prohvet Saamuel ütles ustavusetule kuningale Saulile: „Ons Jehooval hea meel põletus- ja tapaohvreist samuti kui Jehoova hääle kuulda võtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv!” — 1. Saamueli 15:22.
Jeesus kordas oma mäejutluses seda tähtsusjärjekorda ja näitas oma jüngritele, et nad peavad oma lahkarvamused lahendama enne ohvrianni toomist. Tänapäeval nõutakse kristlastelt vaimset laadi ohvriande — „kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes [„avalikult”, NW] tunnistavad tema nime”. (Heebrealastele 13:15) Kuid kehtima jääb sama põhimõte. Ka apostel Johannes näitab, et inimesel oleks asjatu väita end Jumalat armastavat, kui ta oma venda vihkab. — 1. Johannese 4:20, 21.
On huvitav, et esimene samm tuleb astuda inimesel, kellele meenub, et ta vennal on midagi tema vastu. Arvatavasti toob alandlikkus, mida ta seega ilmutab, häid tulemusi. Tõenäoliselt ei keeldu inimene, kes on haavunud, tegemast koostööd kellegagi, kes tuleb tema juurde enda vigu tunnistades. Moosese seadus nõudis, et kõik, mis oli võetud ebaseaduslikult, tuli täielikult hüvitada ning lisada veel viiendik. (3. Moosese 5:24) Rahumeelsete, harmooniliste suhete taastamist saab samamoodi kergemaks teha, kui süüdlane ilmutab oma soovi minna kaugemale sellest, mis on nõutav, täpsemalt, soovi parandada igasugune kahju, mida ta võib olla põhjustanud.
Kuid mitte alati ei ole püüded taastada rahumeelsed suhted edukad. Õpetussõnade raamat tuletab meile meelde, et on raske lahendada lahkarvamusi inimesega, kellel ei ole kerge sellele vastukaja osutada. Õpetussõnad 18:19 öeldakse: „Petetud vend paneb rohkem vastu kui tugev linn, ja tülid on otsekui kindluse riiv!” Üks teine tõlge ütleb: „Petetud vend on enam kui tugev linn, ja tülitsemised otsekui suure hoone riiv.” (Suur Piibel) Kuid tõenäoliselt saadab siiraid ja alandlikke püüdeid lõpptulemusena edu, kui tegemist on kaasusklikega, kes mõlemad soovivad Jumalale meeldida. Kuid seal, kus väidetavasti on tegemist tõsise patuga, tuleb rakendada Jeesuse nõuannet, mis on kirjas Matteuse 18. peatükis.
Tõsiste lahkarvamuste lahendamine
„Aga kui su vend eksib sinu vastu, siis mine ja noomi teda nelja silma all. Kui ta sind kuulab, siis sa oled oma venna võitnud. Aga kui ta sind ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, et iga asi kinnitataks kahe või kolme tunnistaja sõnaga. Aga kui ta neid ei kuula, siis ütle kogudusele; aga kui ta kogudustki ei kuula, siis ta olgu sinu meelest nagu pagan ja tölner.” — Matteuse 18:15—17.
Kuidas oli lugu siis, kui juudil (või hiljem kristlasel) tuli ette tõsiseid raskusi mõne teise Jehoova kummardajaga? See, kes arvas, et tema vastu on patustatud, pidi astuma esimese sammu. Tal tuli asja süüdlasega nelja silma all arutada. Kuna ta ei püüdnud oma seisukohale toetust leida, võis ta kindlasti palju tõenäolisemalt oma venna võita, eriti kui tegemist oli vaid arusaamatusega, milles võidi kiiresti selgusele jõuda. Kõik lahenes kergemini, kui asjast teadsid vaid need, kes olid sellega otseselt seotud.
Kuid sellest esimesest sammust ehk ei piisanud. Sellise olukorraga toimetulekuks soovitas Jeesus: „Võta enesega veel üks või kaks.” Nendeks võisid täiesti põhjendatult olla otsesed tunnistajad. Võib-olla olid nad kuulnud, kuidas üks neist inimestest teist laimab, või olid need, keda kaasati, olnud selle kirjaliku lepingu tunnistajaiks, mille kohta kahel osapoolel on antud momendil lahkarvamusi. Teisest küljest võisid kaasatud inimestest saada tunnistajad, kui tuli ilmsiks probleemi põhjust selgitavaid üksikasju, näiteks kirjalikke või suulisi tõendeid. Ka sel puhul pidi asjast teadma nii vähe inimesi kui võimalik — „üks või kaks”. Kui asi oli vaid vääritimõistmises, hoidis see ära olukorra halvenemise.
Millised motiivid pidid olema inimesel, kelle vastu oli eksitud? Kas ta pidi püüdma kaaskristlast alandada ja soovima, et see tema ees lömitaks? Pidades silmas Jeesuse nõuannet, ei tohiks kristlased oma vendi tõtakalt hukka mõista. Kui patustaja oma süüd tunnistab, andeks palub ja asja parandada püüab, on see, kelle vastu on eksitud, „oma venna võitnud”. — Matteuse 18:15.
Kui asja ei suudetud lahendada, tuli see viia koguduse ette. Algul tähendas see juutide vanemaid, kuid hiljem kristliku koguduse vanemaid. Kahetsematu patustaja tuli ehk kogudusest eemaldada. Just seda tähendaski tema pidamine „nagu paganaks ja tölneriks”, inimeseks, kellest juudid eemale hoidsid. Selliseid tõsiseid meetmeid ei tohiks kristlane omapead rakendada. Ainult ametissemääratud kogudusevanemad, kes esindavad kogudust, on volitatud taolisi samme astuma. — Võrdle 1. Korintlastele 5:13.
Kahetsematu patustaja eemaldamise võimalus näitab, et Matteuse 18:15—17 ei ole kohaldatav vähemtähtsate lahkarvamuste korral. Jeesus viitas tõsistele, kuid siiski seda tüüpi eksimustele, mida vaid kaks asjaosalist võisid omavahel lahendada. Näiteks võis eksimus seisneda laimamises, mis kannatanu mainet tõsiselt kahjustab. Ka võib see olla kohaldatav finantsasjus, sest järgnevates salmides on toodud Jeesuse tähendamissõna tigedast sulasest, kellele oli andestatud suur võlg. (Matteuse 18:23—35) Määratud ajaks tagasimaksmata võlg võis olla vaid mööduv raskus, millele kaks inimest võisid omavahel hõlpsasti lahenduse leida. Kuid sellest võis saada tõsine patt, nimelt vargus, kui laenaja keeldus kangekaelselt võlga tagasi maksmast.
On teisi patte, mida ei saa lahendada vaid kaks kristlast omavahel. Moosese seaduse järgi pidi tõsistest pattudest teatatama. (3. Moosese 5:1; Õpetussõnad 29:24) Samamoodi tuleb teatada kristlikele vanematele jämedatest pattudest, mis puudutavad koguduse puhtust.
Kuid enamik kristlaste vahelisi vastuolusid ei nõua sellist menetlust.
Kas sa võiksid lihtsalt andestada?
Vahetult pärast seda, kui Jeesus oli selgitanud, kuidas lahendada tõsiseid lahkarvamusi, andis ta veel ühe tähtsa õppetunni. Me loeme: „Siis astus Peetrus tema juurde ja ütles: ’Issand, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma? Ons küllalt seitsmest korrast?’ Jeesus ütles temale: ’Ma ei ütle sulle mitte seitse korda, vaid seitsekümmend korda seitse korda!’ ” (Matteuse 18:21, 22) Ühel teisel korral käskis Jeesus oma jüngritel „seitse korda päevas” andeks anda. (Luuka 17:3, 4) Niisiis on selge, et Kristuse järelkäijaid kutsutakse üles lahendama lahkarvamusi, andes varmalt üksteisele andeks.
See on valdkond, kus tuleb teha märkimisväärseid pingutusi. „Paljud vennad lihtsalt ei tea, kuidas andeks anda,” ütles alguses tsiteeritud vend. Ta lisas: „Nad paistavad olevat üllatunud, kui keegi selgitab, et nad võiksid andestada esiteks ja eelkõige sel põhjusel, et säilitada kristlikus koguduses rahu.”
Apostel Paulus kirjutas: „Sallides üksteist ja andes [„heldelt”, NW] andeks üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus [„Jehoova”, NW] teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie.” (Koloslastele 3:13) Niisiis, enne kui minna venna juurde, kes on ehk meie vastu eksinud, oleks hea kaaluda järgmisi küsimusi: kas eksimus on väärt, et sellest vennaga kõnelda? Kas mul on tõesti võimatu tõelist kristlikku vaimu ilmutades unustada mineviku lahkarvamused? Kas ma ei sooviks, et mulle andeks antaks, kui oleksin tema asemel? Ja kui ma otsustan jätta andeks andmata, kas ma võin siis loota, et Jumal vastab minu palvetele ja annab mulle andeks? (Matteuse 6:12, 14, 15) Taolised küsimused peaksid aitama meil andestavad olla.
Meie kui kristlaste üheks tähtsamaks kohustuseks on säilitada Jehoova rahva koguduses rahu. Niisiis, rakendagem Jeesuse nõuandeid ellu. See aitab meil heldelt andeks anda. Selline andestav vaim edendab vennalikku armastust, mille järgi tuntakse, kes on Jeesuse jüngrid. — Johannese 13:34, 35.
[Pilt lk 23]
Kristlased saavad lahendada oma lahkarvamused, kui nad järgivad Jeesuse nõuandeid