Kas tuumaoht on lõpuks möödas?
„NÄIB, et praegu on maa peal rahu saavutamine tõenäolisem kui ühelgi teisel ajal pärast Teist maailmasõda.” See ühe uudistekorrespondendi optimistlik hinnang 1980-ndate aastate lõpul põhines tõsiasjal, et olulised desarmeerimisalased kokkulepped ja ootamatud poliitilised murrangud olid viimaks teinud lõpu külmale sõjale. Ent kas oli möödas ka tuumaoht, mis oli olnud nii iseloomulik endisele suurriikide konfrontatsioonile? Kas kestev rahu ja julgeolek oli tegelikult käeulatuses?
Tuumarelvade lisandumise oht
Toetudes külma sõja ajal rahu hoidvale terroritasakaalule, leppisid suurriigid kokku, et annavad loa tuumaalase oskusteabe hankimiseks rahumeelsetel eesmärkidel, kuid piiravad selle kasutamist tuumarelvade valmistamiseks. Aastal 1970 jõustus tuumarelva levimist tõkestav konventsioon; hiljem ratifitseeris selle umbes 140 riiki. Ometigi on potentsiaalsed tuumariigid, nagu Argentina, Brasiilia, Iisrael ja India, tänase päevani keeldunud sellele alla kirjutamast.
Ent aastal 1985 kirjutas konventsioonile alla üks teine potentsiaalne tuumariik, Põhja-Korea. Seepärast reageeris maailm muidugi murelikult, kui Põhja-Korea teatas 12. märtsil 1993, et ta taganeb konventsioonist. Saksa uudisteajakiri Der Spiegel märkis: „Tuumarelva levimist tõkestavast konventsioonist taganemise teade loob pretsedendi: nüüd on oht, et võib alata Aasiast algav tuumavõidurelvastumine, mis võib muutuda ohtlikumaks, kui seda oli suurriikide vaheline pommidele rajatud rivaalitsemine.”
Kuna natsionalism toob ilmale hämmastaval hulgal uusi riike, kasvab tõenäoliselt tuumariikide arv. (Vaata kasti.) Ajakirjanik Charles Krauthammer hoiatab: „Nõukogude-ohu lõpp ei tähenda tuumaohu lõppu. Tegelik oht seisneb uute tuumariikide lisandumises, ja see on juba alanudki.”
Pommid müügiks
Isehakanud tuumariigid taotlevad innukalt mõjukust ja võimu, mida need relvad pakuvad. Üks riik olevat ostnud Kasahstanilt vähemalt kaks tuumalõhkepead. See endine Nõukogude liiduvabariik on ametlikult teatanud nende lõhkepeade „teadmata kadumisest”.
Oktoobris 1992 vahistati Saksamaal Frankfurdis mitu meest, kellel oli 200 grammi kõrgradioaktiivset tseesiumi, millest oleks piisanud kogu linna veevarude mürgitamiseks. Nädal aega hiljem peeti Münchenis kinni seitse salakaubavedajat, kellel oli 2,2 kilogrammi uraani. Kahe tuumasalakaubitsejate jõugu avastamine kahe nädala jooksul jahmatas ametnikke, kuna terve möödunud aasta jooksul oli kogu maailmas teatatud vaid viiest sellisest juhtumist.
Ei ole teada, kas need inimesed kavatsesid müüa oma kaupa terroristlikele rühmitustele või riikide valitsustele. Igal juhul tuumaterrorismi oht kasvab. Doktor David Lowry Tuumarelvade Lisandumise Euroopa Infokeskusest selgitab seda ohtu: „Terroristil tarvitseb vaid saata tunnustatud autoriteedile testimiseks kõrgrikastatud uraani proov ning öelda, et meil on seda nii ja nii palju ning siin on selle proov. See sarnaneb sellega, kui inimese röövija saadab oma ohvri kõrva.”
Rahumeelsed „viitsütikuga pommid” ja „surmalõksud”
Kui algas aasta 1992, oli rahumeelsetel eesmärkidel käigus 420 tuumareaktorit, mis tootsid elektrienergiat; monteerimisel oli veel 76 reaktorit. Kuid viimaste aastate jooksul on reaktoriavariid viinud teadeteni haigestumiste sagenemisest, nurisünnitustest ja sünnikahjustustest. Ühes aruandes öeldakse, et enne aastat 1967 paiskus Nõukogude plutooniumitehases toimunud õnnetusjuhtumite tagajärjel välja kolm korda rohkem radioaktiivseid osakesi kui Tšernobõli katastroofi puhul.
Muidugi oli just see viimatimainitud õnnetusjuhtum Ukrainas Tšernobõlis 1986. aasta aprillis keskne sõnum teabelevikanalites. Grigori Medvedev, Tšernobõli tuumaelektrijaama peainseneri asetäitja 1970-ndatel aastatel, selgitab, et atmosfääri paiskunud „hiigelkoguses pikaajalise toimega radioaktiivseid osakesi võib kauakestva mõju tõttu võrrelda kümne Hiroshima pommiga”.
Oma raamatus Tšernobõlskaja hronika loetleb Medvedev enne 1980-ndate aastate keskpaika toimunud 11 tõsist õnnetusjuhtumit tuumareaktoriga endises Nõukogude Liidus ja veel 12 Ühendriikides. Viimane neist oli 1979. aastal Three Mile Islandil toimunud šokeeriv avarii. Seoses selle sündmusega märgib Medvedev: „See andis esimese tõsise hoobi tuumaenergia kasutamise mainele ning hajutas paljude — kuid mitte kõikide — illusioonid tuumaelektrijaamade ohutusest.”
See teeb selgeks, miks ikka veel juhtub õnnetusi. Aastal 1992 tõusis nende arv Venemaal peaaegu 20 protsendi võrra. Pärast üht sellist õnnetusjuhtumit tolle aasta märtsis Venemaal Sankt Peterburgis Sosnovõi Bori jõujaamas tõusis radiatsioonitase Kirde-Inglismaal 50 protsendi võrra ning Eestis ja Lõuna-Soomes oli see kaks korda kõrgem kui suurim lubatav tase. Newcastle’i Ülikooli professor John Urquhart möönab: „Ma ei suuda tõestada, et radiatsioonitaseme tõusu põhjustas Sosnovõi Bor — ent kui see ei olnud Sosnovõi Bor, mis see siis oli?”
Mõned autoriteedid väidavad, et Tšernobõl-tüüpi reaktorid on puudulikult projekteeritud ning et nende käigushoidmine on lihtsalt liiga ohtlik. Sellest hoolimata kasutatakse ikka veel paariteistkümmend sellist reaktorit, aitamaks rahuldada hiiglasuurt nõudmist elektrienergia järele. Mõnda reaktorioperaatorit on isegi süüdistatud selles, et ta lülitab välja kaitsesüsteemid, suurendamaks energia väljalaset. Niisugused teated kohutavad selliseid riike nagu Prantsusmaa, kus tuumaelektrijaamad toodavad 70 protsenti riigi elektrienergiast. Veel üks „Tšernobõl”, ja paljud Prantsusmaa tuumaelektrijaamad võivad olla sunnitud oma töö alatiseks lõpetama.
Isegi „ohutud” reaktorid kaotavad ilmselt aja jooksul oma ohutuse. 1993. aasta alguses leiti Saksamaa ühe vanima, Brunsbütteli reaktori terastorustikust tavapärase ohutuskontrolli käigus üle saja mõra. Samasuguseid pragusid on leitud ka Prantsusmaa ja Šveitsi reaktoritest. Ühes Jaapani tuumaelektrijaamas toimus esimene tõsine avarii 1991. aastal, kusjuures jaama vanus võis olla avariid soodustav tegur. See on halvaks endeks Ühendriikidele, kus umbes kaks kolmandikku erafirmade reaktoritest on üle kümne aasta vanad.
Tuumareaktoriavariid võivad toimuda igal pool ja igal ajal. Mida enam reaktoreid, seda suurem oht; mida vanem reaktor, seda suurem oht. Üks ajaleht ei ristinud neid mitte ilmaasjata tiksuvateks viitsütikuga pommideks ning radioaktiivseteks surmalõksudeks.
Kuhu nad peaksid jäätmed panema?
Hiljaaegu olid inimesed Prantsusmaa Alpides üllatunud, leides, et politsei on blokeerinud jõekaldal asuva piknikupaiga ja valvab seda. Ajaleht The European selgitas: „Pärast seda, kui üks kohalik naine kahe kuu eest berülliumimürgitusse suri, kästi läbi viia tavapärane kontroll, mis näitas, et radioaktiivsuse tase piknikukohas on 100 korda kõrgem kui ümberkaudses piirkonnas.”
Berülliumi, tähelepanuväärselt kerget metalli, mida saadakse mitme töötlusprotsessi tulemusel, kasutatakse lennukitööstuses ning kiiritatuna ka tuumaelektrijaamades. Ilmselt oli berülliumi tootev tehas heitnud ohtliku kiiritusprotsessi jäätmed piknikupiirkonda või selle lähedusse. The European märkis, et „berülliumitolm on isegi ilma kiiritamata üks kõige mürgisemaid teadaolevaid tööstusjäätmete liike”.
Vahepeal heideti teadete kohaselt rohkem kui 30 aasta jooksul umbes 17000 radioaktiivsete jäätmete konteinerit endise Nõukogude Liidu poolt 1950-ndate aastate alguses tuumapolügoonina kasutatud Novaja Zemlja rannikuvetesse. Peale selle visati sellesse käepärasesse prügikasti aatomiallveelaevade radioaktiivsed osad ja vähemalt 12 reaktori osad.
Tuumareostus, tahtlik või mitte, on ohtlik. Ajakiri Time hoiatas seoses allveelaevaga, mis uppus Norra rannikuvetes 1989. aastal: „Vrakist lekib juba tseesium-137 vähkitekitavat isotoopi. Siiani peetakse leket liialt väikeseks, et see võiks kahjustada merefaunat ja -floorat või inimese tervist. Kuid Komsomoletsil oli samuti kaks tuumatorpeedot, milles on 13 kg plutooniumi, mille poolestusaeg on 24000 aastat ja mis on nii mürgine, et kübekegi seda ainet võib osutuda surmavaks. Vene eksperdid hoiatasid, et plutoonium võib vette valguda ning hakata ookeaniavarusi saastama juba 1994. aastal.”
Muidugi ei ole radioaktiivsete jäätmete hävitamine ainult Prantsusmaa ja Venemaa probleem. Ühendriikidel on „mägede kaupa äärmiselt ohtlikke jäätmeid ja neil pole mitte ühtki kindlat paika nende hoidmiseks”, teatab Time. Seal öeldakse, et miljon metallvaati surmavat ollust on ajutises hoiupaigas, kusjuures pidevalt valitseb „kaotsimineku, varastamise ja valest käsitsemisest tuleneva keskkonnakahjustamise oht”.
Otsekui selle ohu näitlikustamiseks lendas Siberis endises Tomski relvatehases 1993. aasta aprillis õhku tuumajäätmete tank, mis tekitas hirmuäratava kujutluspildi teisest Tšernobõlist.
On selge, et mistahes rahu ja julgeoleku hüüud, mis rajanevad tuumaohu oletataval kadumisel, ei ole eriti põhjendatud. Ometigi on rahu ja julgeolek lähedal. Kust me seda teame?
[Kast lk 4]
TUUMARIIGID
12 riiki, ja nende arv kasvab
ENDAST AMETLIKULT TEATANUD või DE FACTO: Hiina, Iisrael, India, Kasahstan, Lõuna-Aafrika Vabariik, Pakistan, Prantsusmaa, Suurbritannia, Ukraina, Valgevene, Venemaa, Ühendriigid
POTENTSIAALSED: Alžeeria, Argentina, Brasiilia, Iraak, Iraan, Liibüa, Lõuna-Korea, Põhja-Korea, Süüria, Taivan
[Pilt lk 5]
Isegi tuumaenergia rahumeelne kasutamine võib olla ohtlik
[Allikaviide]
Tagaplaanil: U.S. National Archives foto
[Pildi allikaviide lk 2]
Kaanepilt: Stockman/International Stock
[Pildi allikaviide lk 3]
U.S. National Archives foto