On õnn olla tõelises ülemaailmses vennaskonnas

JUTUSTANUD WILLIE DAVIS

Aastal 1934 haaras kogu maailma suur majanduskriis ja Ameerika Ühendriigid vaevlesid majandusliku kaose käes. Ohios Clevelandis töötute hädaabipunkti juures tekkis tüli politseiniku ja tulihingelise kommunisti vahel. Politseinik tulistas ning tappis selle kommunisti ja ühe kõrvalseisja, minu vanaema Vinnie Williamsi.

KOMMUNISTID püüdsid esitada seda kahe inimese surmaga lõppenud juhtumit rassikokkupõrkena, sest minu vanaema oli musta-, aga politseinik valgenahaline. Nad levitasid lendlehti pealkirjadega, nagu „Clevelandi rassistlik politsei” ja „Makskem kätte nende tapmiste eest”. Kommunistid korraldasid ja viisid läbi minu vanaema matused. Mul on kirstukandjatest foto — kõik on valged mehed ja parteiliikmed. Igaüks neist on välja sirutanud kokkupigistatud rusika, mis hiljem sai Ameerika neegrite organiseeritud rassivõitluse sümboliks.

Kui minu vanaema suri, oli tema tütar parajasti mind kandmas, ja neli kuud hiljem ma sündisingi. Mul oli kaasasündinud kõnehäire. Kõnelesin kokutades, seetõttu sain varastel kooliaastatel ka vastavat ravi.

Minu vanemad läksid lahku, kui olin viieaastane, ning mind ja õde kasvatas ema. Kümneaastaselt hakkasin pärast kooli toidukaupa laiali vedama, et oma perekonda rahaliselt toetada. Kaks aastat hiljem hakkasin nii enne kui ka pärast kooli töötama, ja nõnda sai minust perekonna peamine leivateenija. Kui ema pandi haiglasse ja talle tuli teha mitu operatsiooni, jätsin kooli pooleli ja hakkasin töötama täiskohaga.

Vennaskonda astumine

Aastal 1944 jättis üks Jehoova tunnistaja minu onupoja naisele raamatu “The Truth Shall Make You Free” („Tõde teeb teid vabaks”), ja temaga alustati piibliuurimist, millest ka mina hakkasin osa võtma. Selsamal aastal hakkasin käima Eastside’i koguduse Teokraatlikus Teenimiskoolis. Kooli juhatajal Albert Cradockil oli samasugune kõnehäire nagu minulgi, kuid ta oli õppinud seda kontrollima. Kuidas küll tema eeskuju mind julgustas!

Ümbruskonnas elasid peamiselt itaallased, poolakad, ungarlased ja juudid, ning kogudus koosnes neist ja veel teistegi rahvusrühmade esindajaist. Olime koos onupoja naisega esimesi afroameeriklasi, kes tulid sellesse muidu valgete kogudusse, kuid tunnistajad ei ilmutanud eales rassieelarvamusi meie suhtes. Tegelikult kutsusid nad mind regulaarselt oma koju lõunale.

Aastal 1956 kolisin Ühendriikide lõunaossa, et teenida seal, kus jumalateenijaid rohkem vajatakse. Kui ma ühel suvel tagasi põhja piirkonnakonvendile tulin, otsisid paljud Clevelandi vennad mind üles ning tundsid minu tegevuse vastu südamlikku huvi. Nende hool andis mulle tähtsa õppetunni: alati ’pidada silmas mitte oma asjade edenemist, vaid ka teiste omi’. — Filiplastele 2:4, UT.

Laiendatud täisaegne teenistus

Novembris 1959, kui olin kolm aastat pioneerina täisaegselt kuulutustööd teinud, kutsuti mind tööle Brooklyni Beetelisse, New Yorgis asuvasse Jehoova tunnistajate keskusesse. Mind määrati tööle väljastusosakonda. Minu osakonna ülevaatajast Klaus Jensenist ja toakaaslasest William Hannanist, kes mõlemad olid valged, said minu vaimsed isad. Minu saabumise ajaks olid nad mõlemad juba ligikaudu 40 aastat Beetelis teeninud.

Beeteli peres oli 1960-ndate aastate alguses umbes 600 liiget, neist umbes 20 afroameeriklased. Sel ajal hoogustus Ühendriikides rassivõitlus ning rassidevahelised suhted pingestusid. Kuid Piibel õpetab, et „Jumal ei tee vahet isikute vahel”, ja ka meie ei peaks vahet tegema. (Apostlite teod 10:34, 35) See, et me igal hommikul Beeteli lauas istudes vaimsetel teemadel arutlesime, aitas tugevdada meie otsustavust vaadata neile asjadele nii, nagu Jumal vaatab. — Laul 19:8.

Brooklyni Beetelis teenimise ajal kohtasin Lois Ruffinit, pioneeri Virginiast Richmondist, ja aastal 1964 me abiellusime. Otsustasime jääda täisaegsesse teenistusse; niisiis läksime pärast pulmi jälle Ühendriikide lõunaossa. Esialgu teenisime eripioneeridena, ja seejärel kutsuti mind aastal 1965 ringkonnatööle. Järgmise kümne aasta jooksul külastasime Kentucky, Texase, Louisiana, Alabama, Georgia, Põhja-Carolina ja Mississippi osariikide kogudusi.

Katse meie vennaskonnale

Käes olid suurte muudatuste aastad. Enne meie lõunasse siirdumist olid rassid eraldatud. Mustanahalistel oli keelatud käia valgetega samas koolis, süüa samas restoranis, magada samas hotellis, teha sisseoste samas kaupluses, isegi juua samast kraanist. Kuid aastal 1964 kinnitas Ühendriikide Kongress kodanikuõiguste billi, mis keelustas diskrimineerimise avalikes paikades, kaasa arvatud ühissõidukites. Niisiis ei olnud rassieraldusel enam seaduslikku alust.

Seega kerkis küsimus, kas meie vennad ja õed, kes olid varem täielikult musta- või täielikult valgenahaliste kogudustes, ühinevad ja ilmutavad vastastikust armastust ja kiindumust või on ühiskonna poolt tulev surve ja minevikust pärit sügavale juurdunud tundmused ühinemisele takistuseks? Ei olnud kaugeltki kerge täita Pühakirja käsku: „Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!” — Roomlastele 12:10.

Niikaua kui üldse mäletati, oli eriti lõunas valitsenud suhtumine, et mustanahalised on alamat sorti inimesed. Iga ühiskonna tahk, kaasa arvatud kirikud, oli sellise suhtumise sügavale inimeste mõistusesse juurutanud. Niisiis ei olnud mõningatel valgenahalistel kerge suhtuda mustanahalistesse kui võrdsetesse inimestesse. Meie vennaskonnale — nii musta- kui ka valgenahalistele — oli see tõepoolest katseaeg.

Õnneks reageerisid meie kogudused tervikuna ühinemisele suurepäraselt. Rassilist üleolekut väljendavat suhtumist, mida sajandeid oli hoolega juurutatud, ei olnud sugugi kerge muuta. Aga kui algas ühinemine, võtsid meie vennad selle väga hästi vastu; enamik neist rõõmustas võimaluse üle üheskoos kokku tulla.

On huvitav, et tihti läksid meie koguduste ühinemisega kaasa needki, kes ei olnud Jehoova tunnistajad. Näiteks küsiti Alabamas Lanetti linnas kuningriigisaali läheduses elavatelt inimestelt, kas neil on midagi selle vastu, et mustanahalised käivad koosolekutel. Üks eakas valge daam andis mustanahalisele vennale kätt, öeldes: „Tulge aga siia ja teenige oma Jumalat, nagu teile meeldib!”

Ustavad Etioopia vennad

Aastal 1974 tundsime rõõmu võimaluse üle saada New Yorgi Gileadi Piiblikoolis viie ja poole kuu jooksul misjoniväljaõpet. Seejärel määrati meid teenima Aafrika maale Etioopiasse. Just äsja oli keiser Haile Selassie kõrvaldatud troonilt ja pandud koduaresti. Kuna meie kuulutustöö oli keelustatud, hindasime kõrgelt kristliku vennaskonna südamlikku ühtsust.

Elasime ja teenisime koos paljudega, kes hiljem tõelisele kummardamisele ustavaks jäämise pärast vangistati. Mõningad meie kallitest vendadest isegi hukati. Adera Teshome oli koos minuga ühes Etioopia pealinna Addis Abeba koguduses vanem.a Kolme vangla-aasta järel ta hukati. Loomulikult oli ta naine ääretult kurb. Milline rõõm oli näha seda naist aastaid hiljem rõõmust särava pioneerteenijana!

Teisele ustavale vennale Worku Abebele määrati kaheksa korda surmanuhtlus.b Kuid see ei heidutanud teda mitte üks kord! Kui ma teda viimast korda nägin, näitas ta mulle oma kõrvu, mille vangivalvurid olid püssipäradega puruks peksnud. Ta ütles naljatades, et püssipärasid serveeriti talle hommukueineks, lõunasöögiks ja õhtusöögiks. Kuigi ta on nüüd surnud, peavad vennad teda ikka armastusega meeles.

Hailu Yemiru on veel üks vend, keda ma hellusega meenutan.c Ta ilmutas silmapaistvat armastust oma naise vastu. Tema naine arreteeriti, aga kuna ta ootas last ja pidi peatselt sünnitama, palus Hailu vangla juhtkonnalt luba naise asemel vanglas istuda. Hiljem ta hukati, sest ta ei teinud kompromissi oma usu suhtes. — Johannese 15:12, 13; Efeslastele 5:28.

Etioopia poliitilise olukorra halvenemise tõttu siirdusime aastal 1976 Keeniasse. Seitse aastat teenisime reisival tööl, külastades vendi paljudes Ida-Aafrika maades — kaasa arvatud Keenia, Etioopia, Sudaan, Seišellid, Uganda ja Tansaania. Käisin mitu korda ka Burundis ja Ruandas, sest kuulusin delegatsiooni, kes pidas nende maade ametnikega meie töö registreerimise asjus läbirääkimisi.

Oli rõõm 1992. aasta jaanuaris taas Etioopias käia, et viibida esimesel piirkonnakonvendil pärast seda, kui meie töö kohta käiv keeld tühistati. Paljud rohkem kui 7000 kohalviibijast ei tundnud üksteist, sest varem olid vennad vaid väikeste gruppidena kokku tulnud. Igal konvendipäeval oli enamik neist kohal kaks tundi enne programmi algust ja jäi sinna hilisõhtuni, et tunda rõõmu meie armastavast vennaskonnast.

Suguharudevahelise vaenulikkuse ületamine

Aafrikas on sajandeid möllanud suguharudevaheline vaenutsemine. Näiteks Burundis ja Ruandas on suuremad etnilised rühmitused, hutud ja tutsid, juba pikemat aega teineteist vihanud. Alates aastast 1962, mil need riigid saavutasid sõltumatuse Belgiast, on nende kahe etnilise rühmituse liikmed aeg-ajalt vastastikuseid veresaunu korraldanud, ja hukkunud on tuhandeid inimesi. Milline rõõm on siis näha nendesamade etniliste rühmituste liikmeid pärast Jehoova tunnistajaks saamist rahumeelselt koos töötamas! Tõeline armastus, mida nad üksteise vastu ilmutavad, on innustanud paljusid teisigi Piibli tõde kuulma.

Ka Keenia etniliste rühmituste vahel on olnud kokkupõrkeid. Milline vastupidine olukord valitseb Keenias Jehoova rahva kristliku vennaskonna keskel! Kuningriigisaalides võib näha, kuidas paljude etniliste rühmituste liikmed ühtselt Jumalat kummardavad. Mul on olnud rõõm näha, kuidas paljud neist said jagu suguharudevahelisest vaenutsemisest ning ilmutavad nüüd tõelist armastust oma vendade ja õdede vastu, kes kuuluvad teistesse etnilistesse rühmitustesse.

Olen õnnelik meie vennaskonna üle

Kui vaatan tagasi rohkem kui 50 aastale, mil olen olnud Jumala organisatsioonis, täitub mu süda tänulikkusega Jehoova ja tema Poja Jeesuse Kristuse vastu. On tõepoolest imeline näha, mida nad maa peal korda on saatnud! Jumala rahva olukord pole olnud alati täiuslik, ka ei ole see tänapäeval täiuslik. Ei saagi oodata, et Saatana maailmast sadade aastate jooksul tulnud rassistlike õpetuste mõju saab üleöö minema pühkida. Mis peamine, me oleme ikka veel ebatäiuslikud. — Laul 51:7.

Kui ma võrdlen Jehoova organisatsiooni maailmaga, on mu süda tulvil tänulikkust meie tõelise ülemaailmse vennaskonna vastu. Meenutan ikka hellusega neid Clevelandi valgeid vendi, kes aitasid mul tões kasvada. Ja mu süda rõõmustas, kui nägin Ühendriikide lõunaosas nii valge- kui ka mustanahalisi vendi asendamas oma eelarvamusi südamesttuleva vennaliku armastusega. Kui ma siis Aafrikasse läksin ja nägin oma silmaga, kuidas Jehoova Sõna võib kõrvaldada suguharudevahelise vaenutsemise, hakkasin ma meie ülemaailmset vennaskonda veelgi rohkem hindama.

Vana-aja kuningas Taavet ütles tõepoolest kohased sõnad: „Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad ka üheskoos elavad!” — Laul 133:1.

[Allmärkused]

[Pilt lk 23]

Minu vanaema matused

[Pilt lk 24]

Tutsi ja hutu tunnistajad töötavad koos rahus

[Pilt lk 25]

Koos oma naise Loisiga