Miks anda andeks?

JUUDI õpetlane ja kirjanik Joseph Jacobs rääkis ükskord andestamisest kui „kõige ülemast ja kõige raskemast moraali õppetunnist”. Tõepoolest, paljud leiavad, et sõnu „ma annan sulle andeks” on väga raske öelda.

Näib, et andestamine on paljuski sarnane rahaga. Seda saab heldekäeliselt ja armuliselt teistele anda või siis kitsilt enesele hoida. Esimene nendest on jumalakartlik toimimisviis. Mis puutub andestamisse, siis me peaksime arendama harjumust selles osas heldekäeliselt teistele anda. Miks? Sellepärast, et Jumal innustab meid seda tegema, ja sellepärast, et mitteandestav, kättemaksuhimuline vaim võib asju ainult halvemaks teha.

Paljud inimesed ütlevad: „Ma ei saa vihaseks, ma hoopis teen talle tagasi!” Kahjuks juhib see põhimõte tänapäeval paljude inimeste elu. Näiteks keeldus üks naine rohkem kui seitsme aasta jooksul rääkimast oma vennanaisega, sest, nagu see naine ütleb, „ta mustas mind nii uskumatult palju, et ma ei ole senini suutnud talle andestada”. Kuid selline trotslik vaikimine, mida kasutatakse süüdlaselt vabanduse väljapressimiseks või karistamisvahendina, vaevalt et kättemaksuhimu rahuldab. Pigem võib see lahkheli ainult pikaajalisemaks muuta ning põhjustada sügavat vimma. Kui see piinav protsess ei katke, võib kättemaksu võimas haare laostada inimestevahelised suhted ja rikkuda isegi inimese tervise.

Mitteandestavast vaimust tulenev kahju

Kui inimene ei anna andeks, põhjustab sellest tulenev lahkheli stressi. Stress omakorda võib põhjustada tõsiseid haigusi. Dr. William S. Sadler kirjutas: „Mitte keegi ei mõista nii hästi kui arstid, et hämmastavalt suur protsent inimeste haigusi ja kannatusi on otseselt seotud muretsemise, kartuse, lahkhelide, . . . laostava mõtlemise ja ebapuhta eluga.” Mil määral siis emotsionaalne stress kahju põhjustab? Üks meditsiinialane väljaanne vastab: „Statistika . . . näitas, et kahel kolmandikul arsti poole pöördunud patsientidel esinesid sümptomid, mida oli põhjustanud või raskendanud vaimne stress.”

Tõepoolest, kibestumine, pahameel ja vimm ei ole kaugeltki mitte kahjutud. Need sööbivad emotsioonid on nagu rooste, mis aeglaselt autokeret sööb. Auto võib väljastpoolt ilus paista, kuid värvikihi all käib hävitav protsess.

Ja mis veelgi tähtsam, kui me keeldume andestamast, kuigi halastamiseks on alust, võib see meile ka vaimset kahju tuua. Jehoova Jumala silmis võime saada Jeesuse piltlikus näites kujutatud sulase sarnaseks. Selle sulase isand kinkis talle tohutu võla. Aga siis, kui tema kaassulane anus teda, et ta kingiks talle võrdlemisi tühise võla, oli ta karm ega andestanud. Jeesus selgitas, et kui ka meie ei ole valmis andestama, keeldub Jehoova meile meie patte andestamast. (Matteuse 18:21—35) Seepärast, kui me ei anna andeks, võime kaotada oma puhta südametunnistuse Jumala ees ja isegi oma tulevikulootuse! (Võrdle 2. Timoteosele 1:3.) Mida me saame siis teha?

Õpi andestama

Tõeline andestamine tuleb südamest. See tähendab patustaja eksimuse andeksandmist ja igasugusest kättemaksusoovist loobumist. Sellega jäetakse lõplik õigusemõistmine ja võimalik karistamine Jehoova kätesse. — Roomlastele 12:19.

Tuleb siiski märkida, et kuna „süda on kavalam petma, kui mingisugune muu asi, ja tema on koguni hukas”, ei kaldu see mitte alati andestama, isegi kui peaks. (Jeremija 17:9, VP) Jeesus ise ütles: „Südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargusi, valetunnistusi, jumalapilget.” — Matteuse 15:19.

Võime olla tänulikud, et meie südant saab siiski välja õpetada tegema seda, mis on õige. Kuid see väljaõpe, mida me vajame, peab tulema kõrgemast allikast. Me ei saa seda üksi teha. (Jeremija 10:23) Jumalast inspireeritud laulukirjutaja tunnistas seda ja palus Jumala käest juhatust. Ta anus Jehoovat palves: „Õpeta mulle oma määrusi! Oma korralduste teedest lase mind aru saada.” — Laul 119:26, 27.

Nagu ühes teises laulus näidatakse, hakkas muistse Iisraeli kuningas Taavet Jehoova ’teedest aru saama’. Ta koges seda otseselt ja õppis sellest. Seepärast sai ta öelda: „Halastaja ja armuline on Jehoova, pika meelega, ja rikas heldusest! Otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Jehoova nende peale, kes teda kardavad!” — Laul 103:8, 13.

Meil on vaja õppida nii nagu kuningas Taavet. Meil tuleb uurida palvemeeles nii Jumala kui ka tema Poja täiuslikku andestamise eeskuju. Niiviisi me saame õppida südamest andestama.

Siiski võib mõni küsida: mida öelda tõsiste pattude kohta? Kas kõik patud tuleb andestada?

Tasakaalu otsimine

Kui inimese vastu on tõsiselt eksitud, võib see tohutut valu tekitada. Eriti peab see paika siis, kui inimene on tõsise patu süütu ohver. Mõni inimene võib isegi mõelda: „Kuidas ma saan andestada kellelegi, kes mind õelalt reetis või mulle kahju tegi?” Tõsise patu puhul, mis võiks viia eemaldamiseni, on ohvril ehk vaja rakendada Matteuse 18:15—17 leiduvat nõuannet.

Igal juhul sõltub palju eksijast. Kas eksimise järel on näha mingit märki siirast kahetsemisest? Kas patustaja on muutunud, võib-olla isegi püüdnud tõelisi muudatusi teha? Jehoova silmis avab selline kahetsemine tee andestamisele isegi siis, kui on tegemist väga kohutavate pattudega. Näiteks andestas Jehoova Manassele, ühele Iisraeli rahva ajaloo kõige kurjemale kuningale. Mille alusel ta andestas? Jumal tegi seda seepärast, et lõpuks Manasse alandas end ja kahetses oma nurjatuid tegusid. — 2. Ajaraamat 33:12, 13.

Piiblis hõlmab ehtne kahetsemine siiraid muudatusi suhtumises, kogu tehtud ülekohtu südamesttulevat kahetsemist. Kus kohane ja sobiv, käivad kahetsemisega kaasas ka pingutused süüteo ohvrile kahju hüvitamiseks. (Luuka 19:7—10; 2. Korintlastele 7:11) Kui selliselt ei kahetseta, Jehoova andeks ei anna.a Peale selle ei oota Jumal, et kristlased andestaksid neile, kes kord olid vaimselt valgustatud, kuid nüüd teevad tahtlikult, kahetsematult pattu. (Heebrealastele 10:26—31) Äärmuslikel juhtumitel võib andestamine olla täiesti sobimatu. — Laul 139:21, 22; Hesekiel 18:30—32.

Ükskõik kas andestamine on võimalik või mitte, tahab tõsise patu ohver ehk kaaluda üht teist küsimust: kas ma peaksin jääma suurde emotsionaalsesse stressi, tundes suurt valu või viha, kuni asi on lõplikult lahendatud? Mõtle ühele näitele. Kuningas Taavet tundis suurt valu, kui tema väepealik Joab mõrvas Abneri ja Amaasa, ’kaks meest, kes olid õiglasemad ja paremad [Joabist]’. (1. Kuningate 2:32) Taavet väljendas oma viha ja pahameelt suusõnal ja kahtlemata palves Jehoovale. Aga aja jooksul Taaveti äge tundepuhang tõenäoliselt vaibus. Viha ja meelepaha ei valitsenud teda elu lõpuni. Taavet isegi jätkas koostööd Joabiga, kuid ta ei andnud sellele mittekahetsevale tapjale kergekäeliselt andeks. Taavet hoolitses selle eest, et lõpuks seati õiglus jalule. — 2. Saamueli 3:28—39; 1. Kuningate 2:5, 6.

Läheb ehk tarvis aega ja nõuab pingutusi, et need, kellele teiste tõsised patud on valu teinud, oma esialgsest vihast üle saaksid. Paranemine võib olla palju kergem, kui patustaja tunnistab oma pattu ja kahetseb. Kuid sõltumata sellest, mida patustaja ette võtab, peaks patu süütu ohver olema võimeline leidma lohutust ja tröösti teadmisest, et Jehoova on õiglane ja tark, ning ka kristlikust kogudusest.

Pea meeles ka seda, et kui sa patustajale andestad, ei tähenda see seda, et sa patu andestad. Kristlasele tähendab andestamine asja usaldamist Jehoova kätesse. Tema on kogu universumi õiglane Kohtunik ja tema mõistab õigust õigel ajal. See hõlmab ka kohtumõistmist reeturlike „hoorajate ja abielurikkujate” üle. — Heebrealastele 13:4.

Andestamisest tulenev kasu

Laulik Taavet laulis: „Sest sina, Issand [„oo Jehoova”, NW], oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad!” (Laul 86:5) Kas sa oled „andeksandja” nagu Jehoova? Sellest tuleneb palju kasu.

Esiteks edendab teistele andestamine häid suhteid. Piibel innustab kristlasi: „Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. — Efeslastele 4:32.

Teiseks toob andestamine rahu. See ei ole lihtsalt rahu kaasinimestega, vaid see on ka sisemine rahu. — Roomlastele 14:19; Koloslastele 3:13—15.

Kolmandaks aitab teistele andestamine meil meeles pidada, et ka meie ise vajame andestust. Tõepoolest, „kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma”. — Roomlastele 3:23.

Lõpuks avab teistele andestamine võimaluse selleks, et Jumal andestab meie patud. Jeesus ütles: „Kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks.” — Matteuse 6:14.

Kujuta ette, kui paljudele asjadele võis Jeesus oma surmapäeva pärastlõunal mõelda. Ta oli mures oma jüngrite, kuulutustöö ja eriti Jehoovale ustavaks jäämise pärast. Kuid millest ta rääkis isegi siis, kui ta piinapostil kohutavalt kannatas? Ühed tema viimastest sõnadest olid: „Isa anna neile andeks.” (Luuka 23:34) Me võime jäljendada Jeesuse täiuslikku eeskuju üksteisele südamest andestades.

[Allmärkus]

[Pildid lk 5]

Kas sa mõistad Jeesuse piltlikku näidet sulasest, kes ei andestanud?

[Pildid lk 7]

Teistele andestamine edendab häid suhteid ja toob õnne