Kas inimkannatused lõpevad kunagi?
KOHUTAVAD vaatepildid pärast pommiplahvatust Sarajevo rahvarohkel turul; tapatalgud ja verevalamine Ruandas; nälgivad lapsed tunglemas toidu pärast Somaalias; segaduses perekonnad arvestamas oma kaotusi pärast maavärinat Los Angeleses; abitud üleujutuse ohvrid Bangladeshis. Seesuguste piltidega inimkannatustest puutume kokku iga päev kas televisiooni või ajakirjade ja ajalehtede vahendusel.
Kannatuste üks kurb tagajärg on see, et nende tõttu kaotavad mõningad inimesed usu Jumalasse. „Kurjuse olemasolu on alati olnud suurim probleem, mis takistab Jumalat uskumast,” öeldakse ühe Ameerika Ühendriikides asuva juudi kogukonna väljaandes. Kirjutajad viitavad tapmistele, mis pandi toime natslikes koonduslaagrites, nagu näiteks Auschwitz, ja surmale, mida külvasid taolised pommid nagu see, mis plahvatas Hiroshimas. „Religioosse inimese südametunnistust vaevab pidevalt küsimus, kuidas õiglane ja vägev Jumal saab lubada nii paljude süütute inimeste hävitamist, ning see tekitab temas suurt hämmeldust,” ütlevad selle väljaande autorid.
Kahjuks võivad lakkamatud teated traagilistest sündmustest muuta inimese emotsionaalselt tuimaks. Senikaua kui kannatused ei puuduta otseselt nende sõpru või sugulasi, jäävad paljud teiste inimeste kannatuste suhtes peaaegu täiesti ükskõikseks.
Kuid tõsiasi, et me oleme võimelised tundma kaastunnet, seda kasvõi oma lähedaste inimeste vastu, peaks rääkima meile midagi meie Looja kohta. Piibel ütleb, et inimene on loodud „Jumala näo järgi” ja tema „sarnaseks”. (1. Moosese 1:26, 27) See ei tähenda, et inimesed on välimuse poolest Jumala sarnased. Muidugi mitte, sest Jeesus Kristus selgitas, et „Jumal on Vaim” ja „vaimul ei ole liha ega luid”. (Johannese 4:24; Luuka 24:39) See, et me oleme loodud Jumala näo järgi, viitab meie võimele ilmutada samasuguseid omadusi, nagu on Jumalal. Niisiis, kuna normaalsed inimesed tunnevad kaasa neile, kes kannatavad, jõuame järelduseni, et inimese Looja Jehoova Jumal on kaastundlik ning tunneb südamest kaasa oma kannatavale inimloodule. — Võrdle Luuka 11:13.
Üks viis, kuidas Jumal on näidanud oma kaastundlikkust inimkonna vastu, ilmneb selles, et ta on meile kirjalikult selgitanud, mis on kannatuste põhjus. Ta on teinud seda oma Sõnas Piiblis. Piibel näitab selgelt, et Jumal lõi inimese elust rõõmu tundma, mitte kannatama. (1. Moosese 2:7—9) Piibel annab teada ka seda, et esimesed inimesed tõukasid ennast ise kannatustesse, kui nad hülgasid Jumala õiglase valitsuse. — 5. Moosese 32:4, 5, NW; Roomlastele 5:12.
Vaatamata sellele tunneb Jumal kannatavale inimkonnale kaasa. Seda on selgelt näha tema tõotusest teha inimeste kannatustele lõpp. „Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” — Ilmutuse 21:3, 4; vaata ka Jesaja 25:8; 65:17—25; Roomlastele 8:19—21.
Need imelised tõotused on tõendiks, et Jumal on inimeste kannatustest täielikult teadlik ja et ta on otsustanud neile lõpu teha. Aga kust on inimkannatused alguse saanud, ja miks on Jumal kannatustel senini kesta lubanud?
[Piltide allikaviide lk 2]
Esi- ja tagakaas: Alexandra Boulat/Sipa Press
[Pildi allikaviide lk 3]
Kevin Frayer/Sipa Press