Miks Jumal lubab inimkannatusi?

INIMAJALOO alguses polnud ei kurbuse- ega valupisaraid. Kannatusi ei olnud olemas. Inimkonnale anti täiuslik algus. „Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea!” — 1. Moosese 1:31.

Kuid mõningad inimesed vaidlevad sellele vastu: „Lugu Aadamast ja Eevast Eedeni aias on ju ainult allegooria.” Kahjuks ütlevad seda paljud ristiusumaailma vaimulikud. Kuid niivõrd autoriteetne isik nagu Jeesus Kristus kinnitas, et Eedeni sündmused on ajalooline tõsiasi. (Matteuse 19:4—6) Pealegi on nende varaste inimajaloo sündmuste uurimine ainus viis mõista, miks Jumal on inimkannatusi lubanud.

Esimesele inimesele Aadamale anti rahuldustpakkuv töö hoolitseda Eedeni aia eest. Samuti seadis Jumal tema ette eesmärgi laiendada oma kodu Eeden ülemaailmseks rõõmu aiaks. (1. Moosese 1:28; 2:15) Aitamaks Aadamal seda suurt ülesannet täita, andis Jumal talle abikaasaks Eeva ja käskis neil olla viljakad ja paljuneda ning alistada maa. Kuid midagi oli veel vaja, tagamaks seda, et täituks Jumala eesmärk maa ja inimkonna suhtes. Kuna inimene on loodud Jumala näo järgi, on tal olemas vaba tahe, mistõttu on väga tähtis, et inimese tahe Jumala tahtega kunagi vastuollu ei läheks. Kui see aga juhtuks, algaks universumis korratus, ja Jumala eesmärk täita maa rahuliku inimperega jääks teostumata.

Jumala valitsusele allumine ei kulge masinlikult. Inimene pidi seda tegema armastusega, omast vabast tahtest. Näiteks me loeme, et kui Jeesus Kristus seisis silmitsi raske katsega, palvetas ta: „Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära; ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!” — Luuka 22:42.

Samamoodi pidid ka Aadam ja Eeva ise tõestama, kas nad tahavad Jumala valitsusele alluda või mitte. Sel eesmärgil korraldas Jehoova Jumal lihtsa katse. Üht selle aia puud nimetati „hea ja kurja tundmise puuks”. See kujutas Jumala õigust määrata õige käitumise normid. Jumal keelas väga selgesõnaliselt just selle puu viljade söömise. Keelust üleastumine pidi Aadamale ja Eevale kaasa tooma surma. — 1. Moosese 2:9, 16, 17.

Inimkannatuste algus

Ühel päeval söandas üks Jumala vaimne poeg Jumala valitsemisviisi kahtluse alla seada. Kasutades suhtlemisvahendina madu, küsis ta Eevalt: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” (1. Moosese 3:1) Sellega külvas ta Eeva meelde kahtluseseemne, kas Jumala valitsemisviis on üldse õige.a Eeva andis sellele küsimusele õige vastuse, mille ta oli teada saanud oma mehelt. Kuid seejärel vaidlustas too vaimolevus Jumala sõnade õigsuse ja rääkis sõnakuulmatuse tagajärgede kohta valet: „Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!” — 1. Moosese 3:4, 5.

Kahjuks pandi Eeva pettusega uskuma, et sõnakuulmatuse tagajärjeks ei ole mitte inimkannatused, vaid parem elu. Mida kauem ta seda puuvilja vaatas, seda ihaldusväärsemana see talle tundus, kuni ta sõi sellest. Hiljem keelitas ta ka Aadama seda sööma. Kurb küll, kuid Aadam tegi valiku säilitada pigem oma naise kui Jumala soosing. — 1. Moosese 3:6; 1. Timoteosele 2:13, 14.

Selle vastuhaku algatamisega muutis too vaimolevus ennast Jumala vastaseks. Seepärast hakati teda nimetama Saatanaks, mis tuleneb heebreakeelsest sõnast, mille tähendus on „vastane”. Samas ta ka valetas Jumala kohta, tehes sellega ennast laimajaks. Sellepärast nimetatakse teda ka Kuradiks, mis on tõlgitud kreekakeelsest sõnast tähendusega „laimaja”. — Ilmutuse 12:9.

Sellest saidki inimkannatused alguse. Kolm Jumala loodud olendit kasutasid valesti oma vaba tahet ja valisid omakasupüüdliku eluviisi, hakates vastu oma Loojale. Nüüd tekkis küsimus: kas Jumal suudab tulla selle vastuhakuga toime õiglasel viisil, et võita kogu oma ülejäänud intelligentse loodu, kaasa arvatud taevaste ustavate inglite ning Aadama ja Eeva tulevaste järglaste usaldus?

Jumala arukas lahendus

Mõningad inimesed väidavad, et parim lahendus oleks olnud see, kui Jumal oleks Saatana, Aadama ja Eeva silmapilkselt hävitanud. Kuid see ei oleks andnud vastuseid küsimustele, mis tekkisid seoses vastuhakuga. Saatan seadis kahtluse alla Jumala valitsemisviisi, andes mõista, et inimeste elu oleks parem, kui nad Jumala juhtimisest ei sõltuks. Küsimusi tõstatas veel ka see, et ta nii edukalt kaks esimest inimest Jumala valitsuse vastu suutis pöörata. Kuna Aadam ja Eeva patustasid, kas see siis tähendab, et Jumal oli inimese loomisel midagi valesti teinud? Kas maa peal üldse saaks olla kedagi, kes Jumalale ustavaks jääb? Ja mida teevad Jehoova inglitest pojad, kes olid Saatana vastuhaku tunnistajaiks? Kas nad toetavad seda, et Tema suveräänsus on õiglane? On ilmselge, et neile küsimustele vastuse saamiseks oli vaja piisavalt pikka aega. Just sellepärast ongi Jumal lubanud Saatanal kuni praeguse ajani eksisteerida.

Mis puutub Aadamasse ja Eevasse, siis Jumal mõistis nad surma samal päeval, mil nad keelust üle astusid. Sellega algas nende suremise protsess. Nende järglased, kes sigitati alles pärast seda, kui Aadam ja Eeva olid patustanud, pärisid oma ebatäiuslikelt vanematelt patu ja surma. — Roomlastele 5:14.

Saatan võitis selles vaidlusküsimuses kohe alguses kaks esimest inimest enda poolele. Ta on kasutanud temale antud aega selleks, et püüda kõiki Aadama järeltulijaid oma ülemvõimu all hoida. Samuti on tal õnnestunud meelitada terve hulk ingleid selles vastuhakus endaga ühinema. Kuid enamik Jumala inglitest poegi on lojaalselt toetanud seda, et Jehoova valitsus on õiglane. — 1. Moosese 6:1, 2; Juuda 6; Ilmutuse 12:3, 9.

Selles vaidlusküsimuses olid vastakuti Jumala valitsus ja Saatana valitsus ning see vaidlusküsimus oli ikka veel tulipunktis ka Hiiobi päevil. See ustav mees tõestas oma käitumisega seda, mida olid juba varem tõestanud sellised jumalakartlikud mehed nagu näiteks Aabel, Eenok, Noa, Aabraham, Iisak, Jaakob ja Joosep — seda, et ta eelistab Jumala õiglast valitsemisviisi saatanlikule sõltumatusele. Hiiobile keskendus tähelepanu ühes vestluses, mis leidis aset taevas Jumala ustavate inglite juuresolekul. Toetamaks oma õiglast valitsust, ütles Jumal Saatanale: „Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast!” — Iiob 1:6—8.

Keeldudes tunnustamast oma lüüasaamist, väitis Saatan, et Hiiob teenib Jumalat ainult omakasupüüdlikel põhjustel, kuna Jumal on Hiiobit materiaalse varaga rikkalikult õnnistanud. Seega ütles Saatan: „Pista ometi käsi tema külge ja puuduta kõike, mis tal on! Küllap ta sind näkku neab!” (Iiob 1:11) Saatan läks veelgi kaugemale, seades kahtluse alla kõigi Jumala loodud olendite ustavuse. „Mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest,” ütles ta. (Iiob 2:4) See laimurünnak ei puudutanud üksnes Hiiobit, vaid kõiki Jumala ustavaid kummardajaid taevas ja maa peal. Saatan andis mõista, et nad loobuvad oma suhetest Jehoovaga, kui kaalul on nende elu.

Jehoova Jumal oli täielikult veendunud, et Hiiob jääb ustavaks. Selle tõestamiseks andis ta Saatanale loa Hiiobile kannatusi põhjustada. Oma ustavusega ei puhastanud Hiiob mitte üksnes oma head nime, vaid mis veelgi tähtsam, ta toetas seda, et Jehoova suveräänsus on õiglane. Kurat osutus valetajaks. — Iiob 2:10; 42:7.

Kuid parima ustavuse eeskuju andis katse all olles Jeesus Kristus. Jumal siirdas selle ingelliku Poja elu taevast ühe neitsi emaihusse. Seega ei pärinud Jeesus ei pattu ega ebatäiuslikkust. Vastupidi, ta kasvas täiuslikuks inimeseks, olles täpselt võrdväärne esimese inimesega, kui see polnud oma täiuslikkust veel kaotanud. Saatan võttis Jeesuse oma eriliseks märklauaks, tekitades talle palju kiusatusi ja katsumusi, mis jõudsid haripunkti tema alandava surmaga. Kuid Saatanal ei õnnestunud Jeesuse ustavust murda. Jeesus toetas täielikult seda, et tema Isa valitsus on õiglane. Ta tõestas ka seda, et täiuslik inimene Aadam ei oleks saanud mitte millegagi vabandada seda, et ta Saatanaga vastuhakus ühines. Aadam oleks võinud oma palju väiksemas katses ustavaks jääda.

Mida see veel tõestas?

Umbes 6000 aastat, mis on möödunud Aadama ja Eeva vastuhakust, on olnud täis inimkannatusi. Selle aja kestel on Jumal lubanud inimkonnal paljusid valitsusvorme katsetada. Inimkannatuste kohutav loetelu tõestab, et inimene ei ole võimeline enda üle ise valitsema. Tegelikult võimutseb praegu paljudes maakera paikades anarhia. Sõltumatus Jumalast, mida propageerib Saatan, toob ainult õnnetusi.

Jehoova ei ole pidanud endale mitte midagi tõestama. Ta teab, et tema valitsemisviis on õiglane ja et see peab silmas tema loodute parimaid huve. Kuid selleks et anda veenvad vastused kõigile küsimustele, mille tõstatas Saatana vastuhakk, on ta andnud oma intelligentsele loodule võimaluse näidata, et nad eelistavad tema õiglast valitsust.

Tasu, mis saadakse Jumalale osutatava armastuse ja ustavuse eest, kaalub palju kordi üles Kuradi poolt põhjustatud ajutised kannatused. Seda näitab Hiiobi lugu. Jehoova Jumal parandas Hiiobi haiguse, millega Kurat oli teda löönud. Lisaks sellele „õnnistas [Jumal] Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest”. Ja lõpuks, pärast seda kui tema elu oli pikendatud 140 aasta võrra, „Iiob suri, olles vana ja elatanud”. — Iiob 42:10—17.

Kristlik piiblikirjutaja Jakoobus juhib sellele tähelepanu: „Iiobi püsivusest te olete kuulnud ja näinud Issanda antud otsa, et Issand on väga halastav ja armuline [„hell kiindumuses ja kaastundlik”, NW allmärkus].” — Jakoobuse 5:11.

Nüüd on Saatanale ja tema maailmale antud aeg läbi. Varsti kaotab Jumal täielikult kõik kannatused, mida Saatana vastuhakk inimkonnale on põhjustanud. Isegi surnud äratatakse üles. (Johannese 11:25) Siis avaneb Hiiobi taolistel ustavatel inimestel võimalus saada igavene elu paradiisliku maa peal. Tulevased õnnistused, mida Jumal kallab oma sulaste peale, tõestavad kogu igavikuks, et tema on õiglane Suverään, kes on tõepoolest „väga hell kiindumuses ja kaastundlik”.

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 8]

INIMESTE JULMAD JUMALAD

MUISTSEID jumalaid kujutati sageli verejanuliste ja iharatena. Et neid lepitada, lapsevanemad koguni põletasid oma lapsi elusalt. (5. Moosese 12:31) Teise äärmusse läksid paganlikud filosoofid, kes õpetasid, et Jumalal ei ole üldse taolisi tundeid nagu näiteks viha või hale kaastunne.

Deemonite poolt inspireeritud vaated, mida need filosoofid õpetasid, mõjutasid ka juute, kes teatavasti olid Jumala rahvas. Juudi filosoof Philon, kes oli Jeesuse kaasaegne, väitis, et Jumal ei „allu kunagi mitte mingitele emotsioonidele”.

Isegi mitte variserid, range juudi sekt, ei jäänud kreeka filosoofia mõjust puutumata. Nad võtsid omaks Platoni õpetuse, et inimene on inimkehasse suletud surematu hing. Lisaks uskusid variserid vastavalt esimese sajandi ajaloolase Josephuse ütlusele seda, et kurjade inimeste hinged „kannavad igavest karistust”. Kuid Piibel ei anna sellisele vaatele mitte mingit alust. — 1. Moosese 2:7; 3:19; Koguja 9:5; Hesekiel 18:4.

Mida uskusid Jeesuse järelkäijad? Kas nad lasid paganlikul filosoofial endid mõjutada? Mõistes seda ohtu, hoiatas apostel Paulus kaaskristlasi: „Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse [„filosoofia”, NW] ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algjõududele ja mitte Kristusele.” — Koloslastele 2:8; vaata ka 1. Timoteosele 6:20.

Kahjuks ignoreeris seda hoiatust terve hulk nime poolest kristlikke teisel ja kolmandal sajandil elanud ülevaatajaid, kes õpetasid, et Jumalal ei ole tundeid. Teos The Encyclopedia of Religion ütleb: „Üldiselt mõisteti Jumala omadusi sellistena, nagu neid käsitles tolleaegne judaistlik ja filosoofiline mõtteviis . . . Ideed, et Jumal-Isal võiksid olla tunded, nagu näiteks kaastunne, . . . peeti üldiselt vastuvõetamatuks, seda vähemalt kahekümnenda sajandi teise pooleni.”

Seega võttis ristiusumaailm omaks valeõpetuse julmast jumalast, kes karistab patustajaid sellega, et ta neid teadvuse juures igavesti piinab. Kuid Jehoova Jumal ütleb oma Sõnas Piiblis selgelt, et „patu palk on surm”, mitte igavene teadvuse juures piinamine. — Roomlastele 6:23.

[Allikaviited]

Üleval: Acropolis Museum, Greece

Courtesy of The British Museum

[Pilt lk 7]

Jumala eesmärk muuta maa Eedeni sarnaseks paradiisiks peab täituma!