Kas surnud saavad meid näha?
NAINE mõrvab oma mehe. Seitse aastat hiljem näeb ta kohutavat unenägu, mis tema arvates on märk tema surnud mehe vihast. Mehe „vaimu” lepitamiseks saadab ta oma tütre mehe haua peale ohvrijooki viima.
Tütar ei tea, mida oma isa vaimule öelda, kuna ohvriand tuleb tema emalt, kes isa tappis. Tema vend jälgib teda peidupaigast. Siis tuleb ta sealt välja, ning koos õega palvetavad nad oma isa poole, et see aitaks neil tema mõrva eest kätte maksta.
See stseen on ühest kreeka näidendist pealkirjaga Tõivutoojad, mis on kirjutatud üle 2400 aasta tagasi. Mõnedes maailma paikades, eriti Aafrikas, tuuakse kalmuküngastel taolisi ohvreid veel tänapäevalgi.
Vaadelgem näiteks Nigeerias elava Ibe kogemust. Pärast oma kolme lapse surma pöördub Ibe ühe traditsionaalse nõidarsti poole, kes ütleb talle, et tema lapsed ei surnud mitte ilma põhjuseta — Ibe surnud isa on vihane, kuna tema matust ei viidud korralikul kombel läbi.
Järgides nõidarsti nõuannet, ohverdab Ibe kitse ning valab džinnist ja veinist koosneva ohvrijoogi oma isa hauale. Ta hüüab oma isa vaimu poole, anudes andestust, kinnitades talle, et ta armastab teda, ja paludes temalt õnnistust.
Ibe ei kahtle selles, et tema isa saab teda näha ning kuulda. Ta usub, et tema isa on elus — surres ta vaid „siirdus” nähtavast maailmast nähtamatusse maailma. Ibe usub, et ta isa on läinud liha ja vere maailmast vaimumaailma, esivanemate asupaika.
Ibe arutleb nõnda: „Kuigi minu isa pole enam selles maailmas, mäletab ta mind ikkagi ja on huvitatud minu heakäekäigust. Ning kuna ta on nüüd vägev vaim, on tal hulga paremad võimalused mind aidata kui siis, kui ta oli inimesena maa peal. Pealegi, kuna ka Jumal on vaim, saab ta vahetult tema ees minu eest kosta. Isa võib praegu küll vihane olla, aga kui ma näitan tema vastu üles kohast lugupidamist, andestab ta mulle ning õnnistab mind.”
Aafrikas valitseb traditsionaalsesse religiooni kuulujate hulgas üldlevinud uskumus, et surnud näevad maa peal elavaid inimesi ja mõjutavad nende elu. See uskumus valitseb ka nende seas, kes väidavad end olevat kristlased. Näiteks pole sugugi ebatavaline, et pärast seda, kui naine on kiriklikult laulatatud, läheb ta oma vanemate majja, et traditsioonilist õnnistust saada. Esivanemad kutsutakse välja ning neile valatakse ohvrijooki. Paljud inimesed usuvad, et kui seda ei tehta, tabavad abielu õnnetused.
Arvatakse, et esivanematest või nende vaimudest sõltub nende maa peal elavate perekonnaliikmete ellujäämine ning heakäekäik. Vastavalt sellele seisukohale on nad vägevad abilised, kelle võimuses on tagada rikkalik viljasaak ja heaolu ning kaitsta inimesi halva eest. Nad kostavad inimese eest. Kuid juhul, kui neid ignoreeritakse või solvatakse, toovad nad inimesele õnnetuse — haiguse, vaesuse, isegi surma. Niisiis, ohverdamise ja rituaalide kaudu püüavad inimesed säilitada surnutega häid suhteid.
Kas sina usud, et surnutel on elavate elus tähtis osa? Kas sa oled kunagi seisnud oma kalli kadunu haual ning öelnud endamisi mõne sõna, lootuses, et äkki ta kuuleb sind? Kuid see, kas surnud näevad või kuulevad meid, sõltub sellest, mis juhtub inimesega, kui ta sureb. Vaadakem, mida ütleb Piibel selle tähtsa teema kohta.