’Tehke sõpru ülekohtuse rikkuse abil’
„Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga [„ülekohtuse rikkuse abil”, NW] . . . Kes ustav on kõige vähemas, see on ustav ka suures.” — LUUKA 16:9, 10.
1. Kuidas kiitis Mooses pärast Egiptusest pääsemist koos Iisraeli lastega Jehoovat?
VABANEMINE ime abil — kui uskukinnitav kogemus see küll oli! Iisraeli väljumine Egiptusest oli vaid Jehoova, Kõigeväelise teene. Võime täielikult mõista, miks Mooses ja iisraellased laulsid: „Mu jõud ja mu tugevus on Jehoova, tema oli mulle päästeks! Tema on minu Jumal, ja ma ülistan teda, tema on mu isa Jumal, ja ma kiidan teda kõrgeks!” — 2. Moosese 15:1, 2; 5. Moosese 29:1.
2. Mida Jehoova rahvas Egiptusest lahkudes endaga kaasa võttis?
2 Kuidas küll erines Iisraeli äsjaavanenud vabadus nendest oludest, mis neil olid Egiptuses! Nüüd võisid nad Jehoovat takistamatult kummardada. Ja nad ei lahkunud Egiptusest tühjade kätega. Mooses jutustab: „Iisraeli lapsed . . . olid palunud egiptlastelt hõbe- ja kuldriistu ning riideid. Jehoova oli rahvale armu andnud egiptlaste silmis ja need nõustusid; nii nad riisusid egiptlasi.” (2. Moosese 12:35, 36) Aga kuidas nad neid Egiptuse rikkusi kasutasid? Kas neid hakati kasutama selleks, et ’kiita Jehoovat kõrgeks’? Mida me nende kogemusest õpime? — Võrdle 1. Korintlastele 10:11.
’Annetus Jehoovale’
3. Kuidas reageeris Jehoova sellele, kui Iisrael kulda ebajumalakummardamiseks kasutas?
3 Sel ajal kui Mooses 40 päeva Siinai mäel oli, et Jumalalt Iisraeli jaoks juhendeid saada, muutusid alla ootama jäänud iisraellased kärsituks. Nad rebisid ära oma kuldkõrvarõngad ja käskisid Aaronil neile kummardamiseks kuju teha. Aaron ehitas neile ka altari ning järgmise päeva hommikul ohverdasid nad seal ohvreid. Kas nende Vabastajal oli nende üle hea meel, kui nad oma kulda niimoodi kasutasid? Vaevalt küll! „Jäta nüüd mind üksi,” teatas Jehoova Moosesele, „et mu viha saaks süttida põlema nende vastu ja ma saaksin nad hävitada!” Alles Moosese anumise peale halastas Jehoova rahvale, kuigi ta hävitas mässulised eestvedajad nuhtluses. — 2. Moosese 32:1—6, 10—14, 30—35.
4. Mis oli ’annetus Jehoovale’ ja kes seda tõid?
4 Hiljem oli Iisraelil võimalus kasutada oma valduses olevaid rikkusi nii, et see tõesti meeldis Jehoovale. Nad kogusid kokku ’annetuse Jehoovale’.a Annetuste hulgas, mis toodi kogudusetelgi ehitamiseks ja sisustamiseks, oli kulda, hõbedat, vaske, purpursinist lõnga ja mitmesuguseid värvitud kudumismaterjale, jääranahku, merilehmanahku ja akaatsiapuud. Ülestähendus pöörab meie tähelepanu annetajate suhtumisele: „Igaüks, kes heast südamest tahab anda, toogu [need] Jehoovale tõstelõivuks [„annetuseks”, NW].” (2. Moosese 35:5—9, meie kursiiv) Iisraellased annetasidki ülirohkelt. Seepärast sai kogudusetelgist „kaunis ja ülimalt suurejooneline” ehitis, nagu ütles üks õpetlane.
Annetused templi heaks
5., 6. Kuidas Taavet oma rikkust templi heaks kasutas ja mida teised tema eeskujul tegid?
5 Kuigi Jehoova püsiva kummardamiskoja ehitamist juhtis Iisraeli kuningas Saalomon, tegi tema isa Taavet selleks ulatuslikke ettevalmistusi. Ta kogus väga palju kulda, hõbedat, vaske, rauda, puitu ja vääriskive. „Kuna mu Jumala koda on mulle armas,” ütles Taavet oma rahvale, „siis ma annan oma isiklikust kulla ja hõbeda varast oma Jumala koja heaks, lisaks kõigele sellele, mida ma pühakoja tarvis olen hankinud: kolm tuhat talenti kulda, . . . seitse tuhat talenti selitatud hõbedat kodade seinte kardamiseks.” Taavet innustas ka teisi heldekäelisusele. Taas annetati rikkalikult ja toodi juurde palju kulda, hõbedat, vaske, rauda ja vääriskive. Rahvas tõi „rõõmsa südamega” Jehoovale „vabatahtlikke ande”. — 1. Ajaraamat 22:5; 29:1—9.
6 Nende vabatahtlike annetustega näitasid iisraellased, et nad hindavad Jehoova kummardamist väga kõrgelt. Taavet palvetas alandlikult: „Kes olen mina ja kes on mu rahvas, et meil on jõudu nõnda vabatahtlikult anda?” Mis selles imestada oli? „Tõesti, kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud! . . . Mina olen siirast südamest kõike seda vabatahtlikult andnud.” — 1. Ajaraamat 29:14, 17.
7. Millise hoiatava õppetunni me Aamose päevade sündmustest saame?
7 Kuid Iisraeli suguharud ei hoidnud Jehoova kummardamist oma meeltes ja südames pidevalt esikohal. Üheksandaks sajandiks e.m.a. oli jagunenud Iisrael jätnud vaimsed asjad hooletusse. Jehoova kuulutas Iisraeli kümnest suguharust koosneva põhjapoolse kuningriigi kohta Aamose kaudu: „Häda muretuile Siionis ja julgeile Samaaria mäel.” Ta ütles, et need mehed ’magavad elevandiluust voodites, aelevad oma asemeil, söövad talled karjast ja vasikad nuumlaudast, joovad karikast viina’. Kuid nende külluslik heaolu ei toonud neile kaitset. Jumal hoiatas: „Nad viiakse . . . vangi esimeste viidavate seas ja nende aelemispeol on lõpp!” Aastal 740 e.m.a. langes Iisrael Assüüria kätte. (Aamos 6:1, 4, 6, 7) Ja aja jooksul langes ka lõunapoolne Juuda kuningriik materialismi ohvriks. — Jeremija 5:26—29.
Vara õige kasutamine kristlikel aegadel
8. Millist head eeskuju Joosep ja Maarja oma vara kasutamises annavad?
8 Vastandina sellele ei takistanud Jumala hilisemate aegade sulaste suhteliselt vaesed olud neid suhtumast õigesse kummardamisse innukalt. Mõtle näiteks Maarjale ja Joosepile. Nad rändasid oma perekonna kodulinna Petlemma, et täita keiser Augustuse käsku. (Luuka 2:4, 5) Seal sündis Jeesus. Neljakümne päeva pärast läksid Joosep ja Maarja lähedalasuva Jeruusalemma templisse puhastusohvrit tooma, nagu oli ette nähtud. See, et Maarja ohverdas kaks väikest lindu, näitab nende kehva materiaalset olukorda. Ei Maarja ega Joosep toonud vaesust ettekäändeks. Selle asemel kasutasid nad oma vähest vara sõnakuulelikult. — 3. Moosese 12:8; Luuka 2:22—24.
9.—11. a) Millise juhtnööri raha kasutamise kohta andis Jeesus Matteuse 22:21? b) Miks ei olnud lese väike annetus asjatu?
9 Hiljem püüdsid variserid ja Heroodese kaaskondlased Jeesust õnge võtta, öeldes: „Ütle nüüd meile, mida sa arvad, kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?” Jeesuse vastus näitab tema arukust. Jeesus osutas mündile, mille nad talle andsid, ja küsis: „Kelle kuju ja pealkiri see on?” Nad vastasid: „Keisri.” Jeesus ütles targalt kokkuvõtteks: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Matteuse 22:17—21) Jeesus teadis, et mündi käibelelasknud võim tahtis saada makse. Samas aitas ta oma järelkäijatel ning vaenlastelgi mõista, et tõeline kristlane püüab anda ka „Jumalale, mis kuulub Jumalale”. See tähendab ka oma materiaalsete vahendite õiget kasutamist.
10 Seda illustreerib üks vahejuhtum, mida Jeesus templis pealt nägi. Ta oli just mõistnud hukka ahned kirjatundjad, kes ’sõid ära leskede hooned’. „Ta vaatas ja nägi rikkaid oma ande ohvrikirstu panevat,” räägib Luukas. „Ent [Jeesus] nägi ka üht vaest lesknaist kaks leptonit sinna sisse panevat. Ja ta ütles: ’Tõesti ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud! Sest need kõik panid oma küllusest anni, kuid tema pani oma vaesusest kõik toiduse, mis tal oli!’ ” (Luuka 20:46, 47; 21:1—4) Mõned sealviibijad mainisid, et tempel on kalliskividega kaunistatud. Jeesus vastas: „Päevad tulevad, et sellest kõigest, mida te näete, ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” (Luuka 21:5, 6) Kas oli selle lese väike annetus siis asjatu? Kindlasti mitte. Ta toetas süsteemi, mida Jehoova tol ajal kasutas.
11 Jeesus ütles oma tõelistele järelkäijatele: „Ükski sulane ei või teenida kaht isandat; sest kas ta vihkab üht ja armastab teist, või hoiab ühe poole ja põlgab teise ära; te ei või teenida Jumalat ja mammonat!” (Luuka 16:13) Kuidas me võime siis näidata, et me oma rahalisi vahendeid õigesti ja tasakaalukalt kasutame?
Ustavad majapidajad
12.—14. a) Millise vara majapidajad kristlased on? b) Millistel väljapaistvatel viisidel Jehoova rahvas tänapäeval oma majapidaja-ülesannet ustavalt täidab? c) Kust tuleb tänapäeval raha Jumala töö toetamiseks?
12 Kui me pühendame oma elu Jehoovale, siis ütleme tegelikult sellega, et kõik, mis meil on, kõik meie vahendid, kuuluvad temale. Kuidas me peaksime siis oma omandit kasutama? Vahitorni Ühingu esimene president vend C. T. Russell kirjutas ühes koguduse kristlikku teenistust käsitlevas artiklis: „Igaüks peab mõistma, et ta on Issanda poolt määratud oma aja, mõjuvõimu, raha jms. majapidajaks, ja igaüks peab püüdma kasutada neid talente Isanda auks nii hästi, kui suudab.” — The New Creation, lehekülg 345.
13 „Majapidajailt nõutakse sel juhul kõigepealt, et igaüks leitaks ustav olevat,” öeldakse 1. Korintlastele 4:2. Rahvusvahelise organisatsioonina püüavad Jehoova tunnistajad elada selle nõudega kooskõlas, kasutades kristlikuks teenistuseks võimalikult palju aega ning arendades hoolsalt oma õpetamisoskusi. Peale selle annavad terved vabatahtlike meeskonnad Regionaalsete Ehituskomiteede juhtimise all oma aja, jõu ja oskused selleks, et ehitada suurepäraseid koosolekusaale, kus me saame Jumalat kummardada. Kõige selle üle on Jehooval väga hea meel.
14 Kust tuleb selle määratu õpetushoogtöö ja ehitustöö jaoks raha? Rõõmsa südamega andjatelt, nagu ka kogudusetelgi ehitamise ajal. Kas meie isiklikult anname oma osa? Kas see, kuidas meie oma rahalisi vahendeid kasutame, näitab, et Jehoova teenimine on meie elus kõigest muust tähtsam? Näidakem kõik, et me oleme rahaasjades ustavad majapidajad.
Heldekäelisuse eeskuju
15., 16. a) Kuidas ilmutasid Pauluse päevade kristlased heldekäelisust? b) Kuidas me peaksime suhtuma artiklisse, mida me praegu arutame?
15 Apostel Paulus kirjutas Makedoonia ja Ahhaia kristlaste heldekäelisest vaimust. (Roomlastele 15:26) Kuigi nad ise elasid viletsuses, tegid nad oma vendade aitamiseks meeleldi annetusi. Paulus innustas ka Korintose kristlasi heldekäeliselt annetama, et need sellega, mis neil on üle, teiste puudust tasakaalustaksid. Mitte kellelgi poleks olnud alust Paulust väljapressimises süüdistada. Ta kirjutas: „Kes kasinasti külvab, see lõikab ka kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see lõikab ka rohkesti. Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.” — 2. Korintlastele 8:1—3, 14; 9:5—7, 13.
16 Heldekäelised annetused, mida meie vennad ja huvitatud inimesed tänapäeval Kuningriigi ülemaailmse töö heaks teevad, annavad tunnistust sellest, et nad hindavad seda eesõigust väga kõrgelt. Aga nagu Pauluski korintlastele meeldetuletuse tegi, oleks ka meil hea võtta seda artiklit meeldetuletusena.
17. Millist annetamise kava innustas Paulus vendi järgima, ja kas seda saab ka tänapäeval teha?
17 Paulus õhutas vendi tegema annetamiseks kava. „Igal esimesel nädalapäeval pangu igaüks teie seast midagi tallele sedamööda, kuidas temal on jõudu,” ütles ta. (1. Korintlastele 16:1, 2) See võib olla annetamises eeskujuks meile ja meie lastele, ükskõik kas me annetame koguduse kaudu või otse lähimale Vahitorni Ühingu harubüroole. Üks misjonäridest abielupaar, kes määrati kuulutama ühte Ida-Aafrika linna, kutsus huvitatud inimesi koos endiga Piiblit uurima. Selle esimese koosoleku lõpus panid misjonärid tagasihoidlikult mõned mündid karpi, millel oli silt „Annetused Kuningriigi töö heaks”. Teised kohalolijad tegid sedasama. Hiljem, kui nendest uutest inimestest juba kristlik kogudus moodustati, külastas neid ringkonnaülevaataja ning kiitis neid korrapärase annetamise eest. — Laul 50:10, 14, 23.
18. Kuidas me võime aidata oma vendi, kes on viletsuses?
18 Meil on eesõigus kasutada oma vara ka selleks, et aidata loodusõnnetuste ohvreid ning neid, kes elavad sõjast laastatud piirkondades. Kui liigutav oli lugeda abisaadetistest, mis saadeti Ida-Euroopasse ajal, mil seda maailma osa raputasid majanduslikud ja poliitilised tormid! Nii esemelised kui ka rahalised annetused näitasid meie vendade ühtekuuluvustunnet ja heldekäelisust puudustkannatavate kristlaste suhtes.b — 2. Korintlastele 8:13, 14.
19. Mida praktilist me saame täisaegsete teenijate aitamiseks teha?
19 Me kindlasti hindame kõrgelt meie täisaegsete teenijate tööd, mida nad teevad pioneeride, reisivate ülevaatajate, misjonäride ja Beeteli vabatahtlike töölistena. Kui meie olud seda võimaldavad, saame ehk neile otse pisut materiaalset abi pakkuda. Näiteks kui ringkonnaülevaataja külastab sinu kogudust, saad talle ehk pakkuda majutust, kutsuda teda sööma või aidata tal reisikulusid katta. Meie taevasele Isale, kes tahab, et tema sulaste eest hoolitsetaks, ei jää selline heldekäelisus märkamata. (Laul 37:25) Mõned aastad tagasi kutsus üks vend, kes suutis pakkuda vaid kergeid suupisteid, reisiva ülevaataja ja tema naise endale külla. Kui see abielupaar lahkus, et minna õhtusele kuulutustööle, ulatas vend oma külalistele ümbriku. Selles oli rahatäht (väärtusega umbes 13 Eesti krooni) ja järgmine käsitsikirjutatud sedel: „Tassi tee või mõne liitri bensiini jaoks”. Kui meeldivalt ja alandlikult väljendatud hindamine!
20. Millist eesõigust ja kohustust me ei taha unarusse jätta?
20 Jehoova rahvas on vaimselt väga õnnistatud! Me naudime vaimseid pidusööke oma kokkutulekutel ja konventidel, kus me saame uusi väljaandeid, suurepärast õpetust ja praktilist nõu. Me hindame südamest oma vaimseid õnnistusi, ja me ei unusta oma eesõigust ja kohustust toetada rahaliselt Jumala Kuningriigi huvide ülemaailmset edendamist.
’Tehke sõpru ülekohtuse rikkuse abil’
21., 22. Mis „ülekohtusest rikkusest” varsti saab, ja mida me peame seepärast praegu tegema?
21 On tõepoolest palju mooduseid, mille kaudu me saame näidata, et Jehoova kummardamine on meie elus esikohal, ja nendest kaugeltki mitte viimasel kohal pole Jeesuse järgmise nõuande järgimine: „Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga [„ülekohtuse rikkuse abil”, NW], et kui see saab otsa, nemad võtaksid teid vastu igavestesse telkidesse.” — Luuka 16:9.
22 Pane tähele, et nagu Jeesus rääkis, saab ülekohtune rikkus otsa. Tõepoolest, varsti saabub päev, mil selle süsteemi raha muutub väärtusetuks. „Oma hõbeda nad viskavad tänavaile ja nende kuld on roojane,” ennustas Hesekiel. „Nende hõbe ja kuld ei päästa neid Jehoova vihapäeval.” (Hesekiel 7:19) Kuni selle ajani peame oma materiaalseid vahendeid targalt ja arukalt kasutama. Siis ei tule meil pärast kahetseda, et me ei järginud Jeesuse hoiatust: „Kui te nüüd ülekohtuses mammonas [„rikkuses”, NW] ei ole ustavad olnud, kes võib teie kätte tõelist usaldada? . . . Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!” — Luuka 16:11—13.
23. Mida me peaksime targalt kasutama ja mille me tasuks saame?
23 Järgigem siis kõik ustavalt neid meeldetuletusi hoida Jehoova kummardamine oma elus esikohal ja kasutada oma vara targasti. Nii saame säilitada oma sõpruse Jehoova ja Jeesusega, kes tõotavad, et kui raha saab otsa, võtavad nad meid „igavestesse telkidesse”, nii et meil on võimalus elada igavesti kas taevases Kuningriigis või paradiislikul maal. — Luuka 16:9.
[Allmärkused]
a Heebreakeelne sõna, mis on tõlgitud sõnaga „annetus”, tuleneb tegusõnast, mis sõnasõnaliselt tähendab „olema kõrge; olema ülendatud; üles tõstma”.
b Vaata raamatut Jehovah’s Witnesses—Proclaimers of God’s Kingdom, [Jehoova tunnistajad — Jumala Kuningriigi kuulutajad], lehekülgi 307—315, mille andis 1993. aastal välja New Yorgi Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing.
Kas sa mäletad?
◻ Millist vastukaja osutas Iisrael Jehoova üleskutsele teha kogudusetelgi ehitamise heaks annetusi?
◻ Miks ei olnud lese annetus asjatu?
◻ Kuidas on kristlased kohustatud oma vara kasutama?
◻ Mida teha selleks, et me ei peaks kahetsema seda, kuidas me oma raha kasutame?
[Pilt lk 15]
Kuigi lese annetus oli väike, ei olnud see asjatu
[Pildid lk 16, 17]
Meie annetused toetavad ülemaailmset Kuningriigi tööd