Jagada on hindamatu aare

JUTUSTANUD GLORIA MALASPINA

Kui Sitsiilia rannajoon silmapiirilt kadus, hakkasime mehega koondama tähelepanu oma sihtkohale, Vahemeresaarele Maltale. Milline erutav väljavaade! Laeval üle mere sõites mõtlesime esimesel sajandil Maltal käinud apostel Pauluse kogemusele. — APOSTLITE TEOD 28:1—10.

OLI aasta 1953 ja tookord ei olnud Jehoova tunnistajate kuulutustöö Maltal seaduslikult tunnustatud. Aasta varem olime lõpetanud Vahitorni Gileadi Piiblikooli, misjärel meid määrati tööle Itaaliasse. Olime õppinud itaalia keelt vaid lühikest aega ja ootasime nüüd põnevusega, mis ootab meid ees Maltal.

Kuidas üldse sai minust, noorest naisest, välismaa misjonär? Lubage mul selgitada.

Ema innustav eeskuju

Aastal 1926, mil meie pere elas Kanadas Ontarios Fort Francesis, sai mu ema ühelt piibliuurijalt (nagu Jehoova tunnistajaid tookord tunti) brošüüri Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi. Ta luges selle suure huviga läbi ja läks selsamal nädalal grupi piibliuurimisele, kus uuriti ajakirja Vahitorn. Ema oli innukas piiblilugeja ja võttis Jumala Kuningriigi sõnumi vastu kui otsitud aarde. (Matteuse 6:33; 13:44, UT) Vaatamata isa ägedale vastupanule ja ka sellele, et tal tuli hoolitseda kolme väikese tütre eest, võttis ta oma seisukoha selle poolel, mida ta õppis.

Järgneva 20 aasta jooksul aitas ema kõikumatu usk nii minu kui ka mu kahe vanema õe, Thelma ja Viola silme ees hoida imelist lootust elada igavesti uues õiglases maailmas. (2. Peetruse 3:13) Ta elas üle terve rea ränki katsumusi, kuid me ei kahelnud iial tema valitud tee õigsuses.

Aastal 1931, kui olin kõigest kümneaastane, asusime elama ühte farmi Minnesota põhjaosas. Kuigi seal ei olnud meil võimalust Jehoova tunnistajatega regulaarselt koos käia, oli meil ikkagi võimalus emalt piiblilist õpetust saada. Ta teenis andunult kolportööri ehk täisaegse teenijana, mis õhutas minuski soovi koos temaga seda tööd teha. Aastal 1938 sümboliseerisin koos oma kahe õega enda pühendumist Jehoovale, lastes end Minnesotas Duluthis konvendil ristida.

Kui lõpetasin aastal 1938 keskkooli, julgustas ema mind minema ärikursustele, et mul oleks, millest pioneerina (kolportööri uus nimetus) elatuda. See osutus kasulikuks nõuandeks, kuna isa otsustas oma teed minna ja me pidime ise omadega toime tulema.

Jagame oma aaret täisaegselt

Lõpuks kolisin Californiasse ja alustasin aastal 1947 San Franciscos pioneeritööd. Los Angelesi konvendi „Kõigi rahvasteni jõudmine” ettevalmistustöödel kohtusin Francis Malaspinaga. Meie mõlema sihiks oli misjonitöö, mis pani ka aluse meie armastusele. Abiellusime aastal 1949.

Septembris 1951 kutsuti meid Francisiga Gileadi 18. kursusele. Lõpupäeval, 10. veebruaril 1952, pärast viis kuud kestnud intensiivset väljaõpet, nimetas kooli president Nathan H. Knorr tähestikulises järjestuses maad, kuhu meid kavatseti saata. Kui ta ütles: „Itaalia, vend ja õde Malaspina”, olime juba mõtetes teel!

Mõni nädal hiljem astusime New Yorgis laevale, et alustada kümnepäevast merereisi Itaaliasse Genovasse. Sadamasillal olid meiega hüvasti jätmas Giovanni DeCecca ja Max Larson Brooklyni keskusest. Genovas olid meid ootamas misjonärid, kes olid juba tuttavad keerukate maaletulekuprotseduuridega.

Erutatuna kõigest ümbritsevast, läksime Bologna rongile. Saabudes nägime linna, mis oli pärast Teise maailmasõja pommitamisi ikka veel varemetes. Kuid oli ka palju meeldivat, näiteks hommikuti õhus leviv röstitud kohvi vastupandamatu aroom ja lugematut sorti pastade jaoks valmistatavate võrratute kastmete vürtsikas lõhn.

Eesmärgi teostamine

Alustasime teenistust päheõpitud esitlusega ja esitasime seda, kuni sõnum vastu võeti või uks kinni tõmmati. Soov ennast väljendada ajendas meid innukalt keelt õppima. Neli kuud hiljem määrati meid uude misjonikodusse Napolis.

See hiigellinn on kuulus oma imeilusate vaadete poolest. Meil oli rõõm seal teenida, kuid jälle nelja kuu pärast määrati mu mees ringkonnatööle ehk reisivale tööle, külastama kogudusi Roomast kuni Sitsiiliani. Tol ajal külastasime ka Maltat ja isegi Liibüat Põhja-Aafrikas.

Noil aastail olid rongisõidud Napolist Sitsiiliasse tõeline füüsilise vastupidavuse katse. Trügisime vaevaliselt rongi ja jäime seisma inimestest tulvil vahekäiku, mõnikord koguni kuueks kuni kaheksaks tunniks. Kuid meil avanes suurepärane võimalus lähemalt tundma õppida meid ümbritsevaid inimesi. Tihti oli hiigelsuur koduveini täis korvpudel istmeks selle omanikule, kes pika reisi kestel kasutas aeg-ajalt ka selle sisu, et janu kustutada. Sõbralikud reisijad pakkusid sageli meilegi leiba ja küüslauguvorsti ning me hindasime väga seda külalislahket, südantsoojendavat žesti.

Sitsiilias olid meid ootamas sõbrad, kes tassisid meie kohvreid kolme ja poole tunnisel pideval mäkketõusul tipus asuva koguduseni. Meie kristlike vendade soe vastuvõtt aitas meil unustada väsimuse. Mõnikord sõitsime kindlasammuliste muulade seljas, kuid me ei heitnud eales pilku allpool haigutavasse kuristikku, kuhu oleks meid võinud viia muula üksainuski väärsamm. See, et vennad seisid raskustele vaatamata kindlalt Piibli tõe poolel, andis meile jõudu, ja meile osutatud armastus täitis meid tänutundega, et võime olla koos nendega.

Malta ja Liibüa

Tulvil mälestusi meie vendadest Sitsiilias, sõitsime laevaga Malta poole. Apostel Paulus leidis sealt eest lahke rahva, ja nii ka meie. Torm Püha Pauluse lahes aitas meil mõista, milline oht varitses väikseid laevu esimesel sajandil. (Apostlite teod 27:39—28:10) Edasi suundusime Liibüasse. Kuidas käib meie käsi sellel Aafrika maal, kus meie töö on keelatud?

Jällegi sattusime täiesti teistsuguse kultuuri keskele. Minu tähelepanu köitsid Tripoli linna pildid ja hääled, kui kõndisime läbi all-linna sammaskäikudega tänavate. Mehed kandsid kaamelivillast kootud rüüsid, et kaitsta end Sahara kõrbe kõrvetava kuumuse eest päeval ja jaheduse eest öösel. Hakkasime mõistma ja austama seda viisi, kuidas inimesed kohanduvad oma elupaiga klimaatiliste tingimustega.

Vendade ettevaatusest juhitud innukus andis meile hea õppetunni, et tuleb toetuda tugevasti Jehoovale ja järgida nende juhendeid, kes teavad paremini, kuidas sellistes oludes kuulutada. Meie seas oli paljudest rahvustest kristlikke vendi; sellele vaatamata töötasid nad Jehoova teenistuses kooskõlaliselt.

Uus ülesanne

Vastuseisu tõttu kuulutustööle tuli meil Itaaliast lahkuda, kuid aastal 1957 võtsime rõõmuga vastu uue ülesande: kuulutustöö Brasiilias. Kohanesime Francisiga sealse elu ja kommetega ning kaheksa kuud hiljem kutsuti Francis ringkonnatööle. Reisisime bussiga, lennukiga ja jalgsi. Sellel mõõtmatul, kaunil maal reisimine oli otsekui geograafiatunni läbivõtmine.

Meie esimene ringkond hõlmas São Paulo linna kümmet kogudust, samuti kümmet väikest linna São Paulo osariigi keskosas ja lõunarannikul. Tol ajal ei olnud neis linnades ühtki kogudust. Tavaliselt otsisime paiga, kus peatuda, ja kui olime end sisse seadnud, käisime Kuningriigi sõnumiga majast majja. Lisaks jagasime kutseid Vahitorni Ühingu õppefilmi demonstratsioonile.

Ei olnud sugugi kerge ettevõtmine ronida bussi, kaasas filmid, projektor, transformaator, arhiiv, kirjandus, kutsed ja vahendid, millega saime kutsetele käsitsi trükkida filmidemonstratsioonipaiga. Sellega võrreldes olid meie väiksed riidekohvrid üsna kerge kandam. Et projektor konarlikel teedel katki ei põruks, pidime seda kaitseks süles hoidma.

Jõudnud paika, kus kavatsesime filmi demonstreerida, käisime ukselt uksele ja jagasime kutseid filmidemonstratsioonile. Mõnikord saime loa näidata filmi restoranis või hotellis. Kuid mõnikord tõmbasime lina kahe posti vahele lageda taeva all. Tänulik publik, kelle seast paljud ei olnud kunagi varem kinofilmi näinud, seisis ja kuulas hoolega, kui Francis teksti luges. Pärast seda jagasime piiblilist kirjandust.

Küladesse sõitsime bussiga. Mõnel jõel ei olnud silda, seetõttu pandi buss suurele parvele ja sõidutati vastaskaldale. Meile anti nõu bussist välja tulla ja juhul, kui näeme, et buss libiseb jõkke, parve teiselt servalt vette hüpata, et veekeeris meid põhja ei tõmbaks. Oleme tänulikud, et meie buss ei kukkunud kordagi jõkke — mis oli tõeline vedamine, eriti kui silmas pidada seda, et jõgi oli kuulus oma lihasööjate piraajade poolest!

Käinud 1958. aastal New Yorgi rahvusvahelisel konvendil, pöördusime tagasi Brasiiliasse, ja peagi olime taas reisival tööl. Jõudsime oma piirkonnas Uruguay piirini lõunas, Paraguay piirini läänes, Pernambuco osariigini põhjas ja Atlandi ookeanini Brasiilia idapiiril.

Pidalitõbiste koloonia

Võtsime 1960-ndate keskel vastu kutse näidata Ühingu filmi pidalitõbiste koloonias. Pean tunnistama, et olin veidi hirmul. Meil oli pidalitõve kohta vähe teadmisi, kui välja arvata see, mida olime lugenud Piiblist. Kui olime sisenenud tarastatud õue, kus olid valgeksvärvitud majad, juhatati meid suurde saali. Selle keskosas oli meile ja meie varustusele nööridega eraldatud plats.

Meid abistav elektrik oli 40-aastane kolooniaelanik. Ta oli kaotanud oma käed randmest saadik ja ka mõningad muud kehaosad, mistõttu ta keha oli kohutavalt moondunud. Olin algul jahmunud, kuid tema rõõmus olek ja tööosavus hajutas pinge. Vajalike ettevalmistuste lõpuleviimise ajal rääkisime igasugu asjust. Selles asutuses elas tervelt tuhat haiget, kellest rohkem kui kakssada tuli filmi vaatama. Kui nad sisse lonkasid, märkasime, kui erinevates staadiumides on nende haigus, mille all nad kannatavad. See kogemus liigutas meid südamepõhjani!

Mõtlesime sellele, mida ütles Jeesus pidalitõbisele, kes anus: „Issand, kui sa tahad, võid sa mind puhtaks teha!” Meest puudutades kinnitas Jeesus talle: „Ma tahan, saa puhtaks!” (Matteuse 8:2, 3) Paljud, kelle moondunud kehad olid elav tõend inimkonna ränkadest kannatustest, pöördusid pärast programmi lõppu meie poole ja tänasid tuleku eest. Hiljem uurisid kohalikud tunnistajad Piiblit nendega, kes soovisid rohkem teada saada.

Kuna meil oli tervisega tõsiseid probleeme, pöördusime 1967. aastal tagasi Ühendriikidesse, et saada ravi. Kuigi probleemid jäid, oli meil jällegi eesõigus teenida ringkonnatööd tehes. Järgnevad 20 aastat olin koos Francisiga reisival tööl Ühendriikides. Sel ajal oli ta ka Kuningriigi Teenistuskooli õpetaja.

Kuidas mind küll julgustas see, et mu armastav mees ja ustav kaaslane võttis vastu mistahes ülesande, mis talle anti! Meil oli eesõigus jagada üheskoos Piibli tõe aaret neljal mandril.

Aare annab kinnitust

Aastal 1950 abiellus minu ema David Easteriga, ustava vennaga, kes oli ristitud aastal 1924. Palju aastaid olid nad üheskoos täisaegses teenistuses. Kuid ema elu viimastel aastatel hakkas Alzheimeri tõbi endast märku andma. Ta vajas pidevat hoolitsust, sest haigus hävitas ta mõtlemisvõime. Kuna minu õed ja David toetasid meid ega soovinud, et me hülgaksime oma täisaegse teenistuse erieesõigused, võtsid nad tema eest hoolitsemise rängad kohustused endi õlule. Ema ustav eeskuju kuni tema surmani aastal 1987 oli suuresti aidanud meil oma eluteed valida, ja taevase tasu lootus, mida ta kalliks oli pidanud, andis meile lohutust.

Aastal 1989 panin tähele, et Francis ei ole enam nii energiline nagu tavaliselt. Me ei teadnudki, et ta tervist oli laastamas paljudes maailma osades tuntud hiiliv palavik. Aastal 1990 sai visa vaenlane temast võitu ja ma kaotasin armsa kaaslase, kellega koos olin üle 40 aasta Jehoovat teeninud.

Elumuutused on paratamatud. Mõned on kerged, mõned rasked. Kuid Jehoova, Piibli tõe hindamatu aarde Andja, on kinnitanud mind oma organisatsiooni kaudu ja minu perekonnalt tuleva armastuse ja julgustuse kaudu. Mulle pakub ikka rahuldust Jehoova kõigi tõotuste vääramatu täitumise innukas ootamine.

[Pilt lk 23]

Koos mehega misjonäridena Itaalias