„Laste suust”
KUI Saamuel oli noor poiss, pidas ta vaatamata ülempreester Eeli poegade kurjusele õigetest põhimõtetest vankumatult kinni. (1. Saamueli 2:22; 3:1) Eliisa päevil andis pisike iisraeli tütarlaps Süürias vangis olles oma emandale väga julgelt tunnistust. (2. Kuningate 5:2—4) Kui Jeesus oli 12-aastane, rääkis ta kartmatult Iisraeli õpetajatega, esitades selliseid küsimusi ja andes selliseid vastuseid, mida kuulajad imeks panid. (Luuka 2:46—48) Kogu ajaloo kestel on noored ustavalt Jehoovat teeninud.
Kas ka tänapäeval on noored seesuguse ustava vaimuga? Jah, kindlasti on! Vahitorni Ühingu harubüroodelt tulnud teated näitavad, et väga paljud usklikud noored „on meeleldi valmis” andma end Jehoova teenistusse. (Laul 110:3) Nende püüdlustega kaasnevad head tulemused innustavad kõiki kristlasi, nii noori kui vanu, ’mitte tüdima hea tegemisest’. — Galaatlastele 6:9.
Toredaks näiteks selle kohta on Ayumi, väike jaapani tütarlaps, kes sai kuulutajaks kuueaastaselt, mil ta seadis endale eesmärgiks anda tunnistust kõigile oma klassikaaslastele. Talle anti luba panna klassiruumis asuvasse raamatukokku mitmed väljaanded, ja ta valmistas ennast ette vastama igale küsimusele, mida koolikaaslased võiksid talle esitada. Peaaegu kõik tema klassikaaslased ja ka õpetaja tutvusid väljaannetega. Selle kuue aasta kestel, mil Ayumi oli põhikoolis, alustas ta kokku 13 piibliuurimist. Ta ristiti, kui ta oli neljandas klassis, ning üks tema sõpradest, kellega ta oli uurinud, ristiti kuuendas klassis. Peale selle hakkasid uurima ka selle piibliõpilase ema ja kaks vanemat õde, ning nemadki ristiti.
Hea käitumine annab tunnistust
„Käituge ilusasti paganate keskel,” ütles apostel Peetrus ning noored kristlased võtavad selle käsu südamesse. (1. Peetruse 2:12, UT) Selle tulemusena annab nende hea käitumine tihti head tunnistust. Aafrikas Kamerunis tuli üks mees teist korda Jehoova tunnistajate koosolekule ning juhtus istuma ühe väikese tüdruku kõrvale. Kui kõneleja innustas kuulajaskonda üht piiblikohta üles otsima, märkas mees, et väike tüdruk leidis piiblisalmi oma Piiblist kiiresti üles ja jälgis selle lugemist tähelepanelikult. Tüdruku suhtumine avaldas sellele mehele nii suurt mõju, et koosoleku lõppedes läks ta kõneleja juurde ja ütles: „See väike tüdruk sütitas minus soovi hakata koos teiega Piiblit uurima.”
Lõuna-Aafrika ühes koolis on 25 õpilast Jehoova tunnistajate lapsed. Nende hea käitumine on loonud Jehoova tunnistajatele kiiduväärt maine. Üks õpetaja tunnistas ühele Jehoova tunnistajast lapsevanemale, et talle jääb arusaamatuks kuidas tunnistajatel õnnestub oma lapsi niivõrd hästi kasvatada, eriti kui tema enda kirik pole suutnud noori aidata. Kui kooli tuli uus abiõpetaja, märkas ta kohe Jehoova tunnistajate laste head käitumist. Ta küsis ühelt poisilt, kelle vanemad on tunnistajad, mida ta peab tegema, et temagi võiks Jehoova tunnistajaks saada. Poiss selgitas talle, et ta peaks hakkama Piiblit uurima, ning korraldas asjad nii, et tema vanemad said huvi edasi kasvatada.
Costa Ricas elav Rigoberto tundis ära tõe kõla, kui kaks tema klassikaaslast vastasid Piiblit kasutades tema küsimustele Kolmainsuse, hinge ja põrgutule kohta. See, mida nad ütlesid, oli tema jaoks tähtis, ja mitte ainuüksi sellepärast, et nad oskasid kasutada piiblikohti, vaid ka sellepärast, et nende erakordselt hea käitumine erines väga sellest, mida ta oli märganud ristiusumaailma kirikutes. Vaatamata perekonna vastuseisule teeb Rigoberto piibliuurimises häid edusamme.
Hispaanias külastasid kaks Jehoova tunnistajat — kellest üks oli üheksa-aastane — meest, kelle nimi on Onofre. Kuigi täiskasvanud tunnistaja hoidis jutuohje enda käes, jälgis noor tunnistaja vaikselt piiblikohtade lugemist oma Piiblist ning tsiteeris mõningaid tekste peast. Onofrele avaldas see sügavat mõju. Ta otsustas, et tahab hakata Piiblit uurima sealsamas, kus see noor poiss oli õppinud Piiblit niivõrd hästi kasutama. Niisiis läks ta järgmise pühapäeva varahommikul kuningriigisaali. Tal tuli oodata väljas kuni pärastlõunani, mil tunnistajad tulid koosolekule. Sellest ajast alates on ta teinud tublisid edusamme ning hiljuti sümboliseeris ta oma pühendumist veeristimisega.
Tragid noored tunnistajad
Tõepoolest, Jehoova kasutab alandlike inimesteni jõudmiseks nii noori kui ka täiskasvanuid. Seda on näha Ungaris asetleidnud kogemusest. Seal märkas meditsiiniõde, et iga kord, kui külastajad tulid vaatama ühte kümneaastast patsienti, tõid nad talle lugemismaterjali ning ka toidupoolist. Uudishimulikult uuris ta, mis nii noort tüdrukut küll võiks huvitada, ning leidis, et see on Piibel. Meditsiiniõde rääkis temaga, ja lausus hiljem: „Juba esimesest hetkest alates ta tegelikult õpetas mind.” Kui see noor tüdruk haiglast välja kirjutati, kutsus ta seda õde konvendile, kuid too keeldus. Hiljem see õde siiski nõustus tulema „Puhta keele” piirkonnakonvendile. Varsti pärast seda alustas ta piibliuurimist ning aasta hiljem ta ristiti — kõik tänu sellele, et väike tüdruk kasutas haiglas oma aega piiblilise kirjanduse lugemiseks.
El Salvadoris elav Ana Ruth õppis teist aastat keskkoolis. Tal oli harjumuseks jätta oma lauale piiblilist kirjandust, et teised saaksid seda soovi korral lugeda. Ana Ruth märkas, et kirjandus kaob ja ilmub jälle mõne aja pärast tagasi, ning avastas siis, et tema koolikaaslane Evelyn loeb seda. Mõne aja möödudes nõustus Evelyn uurimisega ja hakkas käima koguduse koosolekutel. Viimaks ta ristiti ning praegu teenib ta korrapäraselt abipioneerina. Ana Ruth on üldpioneer.
Panamas alustas üks õde uurimist ühe naisega, kelle abikaasa hakkas tõele niivõrd suurt vastupanu osutama, et uurimine pidi peaaegu lõpetatama. Siiski vähehaaval mehe vastupanu vähenes. Mõni aeg hiljem palus mehe lihane vend, kes on Jehoova tunnistaja, et ta paigaldaks tema majja valvesüsteemi. Kui mees oli parajasti seda süsteemi paigaldamas, tuli tema üheksa-aastane vennatütar väga õnnetu näoga koju. Mees küsis tüdruku käest, mis on juhtunud, ning tüdruk ütles, et nad läksid vanema õega piibliuurimist läbi viima, kuid seda inimest ei olnud kodus ja seega pole ta saanud täna midagi Jehoova heaks teha. Tema onu ütles: „Aga miks sa minule ei kuuluta? Siis sa ju saad midagi Jehoova heaks teha.” Vennatütar jooksis õnnelikuna oma Piiblit tooma ning alustatigi piibliuurimine.
Tüdruku ema (selle mehe vennanaine) kuulas seda kõrvalt. Ta mõtles, et kogu see asi on vaid naljategemine, kuid iga kord, kui see mees nende juurde tuli, palus ta oma vennatütart, et see temaga Piiblit uuriks. Kui tüdruku ema nägi, et tema mehevend võtab asja tõsiselt ning et tal on mõned keerulised küsimused, otsustas ta hakata ise tütre juuresolekul uurimist läbi viima. Mees hakkas uurima kaks korda nädalas ja arenes tõe tundmises kiiresti. Edusammud viisid ta pühendumiseni ning ta ristiti samal konvendil, kus tema nainegi — ja seda tänu tema noore vennatütre suurepärasele hoiakule.
Noorte julgus annab head tunnistust
Piibel ütleb: „Ole vahva [„julge”, NW], ja su süda olgu kindel! Oh, oota Jehoovat!” (Laul 27:14) Need sõnad käivad kõikide Jumala sulaste kohta, ning nii noored kui ka vanad on neid viimase aasta jooksul ellu rakendanud. Kui üks Austraalias elav viieaastane tüdruk alustas õppeaastat uues koolis, läks ta ema õpetaja juurde, et talle Jehoova tunnistajate tõekspidamisi selgitada. Õpetaja ütles: „Ma juba tean, mida te usute. Teie tütar on mulle juba kõike selgitanud.” Sellel noorel tüdrukul oli olnud piisavalt palju julgust, et oma usupõhimõtete selgitamiseks üksinda õpetaja juurde minna.
Rumeenias elav viieaastane Andrea näitas samuti, et ta on julge. Kui tema ema ütles lahti õigeusust, et saada Jehoova tunnistajaks, keeldusid tema naabrid teda kuulamast. Ühel päeval kuulis Andrea, kuidas teenistusülevaataja rõhutas koguduse raamatu-uurimisel vajadust kuulutada oma naabritele. Ta mõtles tõsiselt selle üle järele ning kui nad olid emaga koju jõudnud, ütles ta: „Emme, pärast seda kui sa oled tööle läinud, tõusen ma üles, panen omale kirjanduse kotti, just nagu sina seda teed, ja siis ma palun Jehoovat, et ta aitaks mul naabritega tõest rääkida.”
Järgmisel päeval tegi Andrea, nagu ta oli lubanud. Julgust kokku võttes helistas ta oma naabri uksekella. Kui naaber ukse peale tuli, ütles see väike tüdruk: „Ma tean, et sellest ajast peale, kui mu ema Jehoova tunnistajaks sai, ei meeldi ta teile enam. Ta on proovinud teiega mitu korda rääkida, aga teie pole tahtnud teda kuulata. See teeb teda õnnetuks, kuid ma tahan, et te teaksite, et me armastame teid.” Seejärel andis Andrea hea tunnistuse. Ühe päevaga jagas ta kuus raamatut, kuus ajakirja, neli brošüüri ja neli traktaati. Sellest ajast peale on ta põlluteenistuses korrapäraselt osalenud.
Seoses Ruandas toimuva vaenutsemisega on meie vennad pidanud olema väga julged. Kord pandi üks Jehoova tunnistajate perekond ruumi, kus sõdurid valmistusid neid tapma. Perekond palus, et nad võiksid enne seda palvetada. Nad said loa, ja kõik peale tütre Deborah palvetasid vaikselt. Nagu öeldakse teadaandes, palvetas Deborah valjult: „Jehoova, me jagasime sel nädalal isaga viis ajakirja. Kuidas me küll saaksime minna tagasi nende inimeste juurde, et õpetada neile tõde ja aidata neil saada elu? Ja kuidas ma saaksin nüüd kuulutaja olla? Ma tahan saada ristitud, et võiksin sind teenida.” Kui sõdur seda kuulis, ütles ta: „Me ei saa teid selle väikese tüdruku pärast tappa.” Deborah vastas: „Aitäh.” Perekonnale anti armu.
Kui Jeesus enne oma maise elu lõppu võidukalt Jeruusalemma saabus, võttis teda vastu juubeldav rahvahulk. Seal oli nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Jutustuse järgi ’hüüdsid poisid pühakojas: „Hoosianna Taaveti Pojale!” ’. Kui ülempreestrid ja kirjatundjad selle vastu protesti tõstsid, lausus Jeesus tabavalt: „Kas te iganes pole lugenud: laste ja imikute suust oled sa enesele valmistanud kiituse?” — Matteuse 21:15, 16.
Kas pole erutav näha, et isegi tänapäeval osutuvad Jeesuse sõnad õigeks? „Laste ja imikute suust” — ning lisagem, teismeliste ning noorte meeste ja naiste suust — on Jehoova endale valmistanud kiituse. Tõepoolest, Jehoova kiitmiseks pole keegi liialt noor. — Joel 3:1, 2.