Kas sina oled viimasel ajal kedagi julgustanud?
ELENA oli vaid 17-aastane, kui arstid avastasid, et tal on munasarjavähk. Piinavates valudes vaevleva Elena nägemine tekitas tema emas Maris tohutut ahastust.
Viimaks viidi Elena ühte Hispaanias Madridis asuvasse haiglasse, mis oli tema kodust, Kanaari saartest, 1900 kilomeetri kaugusel. Madridis oli üks grupp arste nõus tegema operatsiooni ilma vereta. (Apostlite teod 15:28, 29) Kuid peagi pärast operatsiooni algust sai selgeks, et Elena seisund on lootusetu. Vähk oli juba haaranud kogu tema keha ning kirurgid ei suutnud teda enam aidata. Kaheksa päeva pärast Madridi saabumist Elena suri.
Mari ei pidanud selle kohutavalt raske katsumusega üksinda toime tulema. Kaks kristlikku kogudusevanemat sõitsid omal kulul koos Mari ja tema vanima pojaga Madridi kaasa ning jäid sinna kuni Elena surmani. „Nad aitasid mul üle saada sellest meeletust tühjustundest, mis mind valdas,” selgitab Mari. „Ma ei unusta iialgi seda julgustust, mida nad jagasid. Nende vaimne toetus ja praktiline abi olid hindamatu väärtusega. Nad olid tõeliseks ’redupaigaks tuule eest’.” — Jesaja 32:1, 2.
Jehoovale teeb rõõmu, et armastavad karjased, nagu need äsjamainitud vanemad, hoolitsevad nii hellalt tema lammaste eest. (Õpetussõnad 19:17; 1. Peetruse 5:2—4) Julgustamine ei ole siiski vaid kogudusevanemate eesõigus. Kõik kristlased kogunevad kokku selleks, et saada vaimset juhatust ning ’julgustada üksteist’. (Heebrealastele 10:24, 25, NW) Julgustamine on kristliku seltsingu oluline osa.
Mida julgustamine endas hõlmab?
Otsekui kaunis lill vajub veepuudusel norgu, nõnda võivad ka inimesed — nii perekonnas kui ka koguduses — julgustuse puudusel närbuda. Teisest küljest tugevdab õigel hetkel antud julgustus neid, kes seisavad silmitsi kiusatusega, tõstab masendunute meeleolu ning kosutab neid, kes teenivad ustavalt Jumalat.
Sõnaga „julgustus” tõlgitud kreekakeelne sõna kannab endas mõtet lohutusest, innustusest ja trööstist. Seepärast ei piirdu julgustuse jagamine vaid sellega, et kellelegi mainitakse, et ta on tubli. See hõlmab ka praktilise toe ja vaimse abi pakkumist.
Tegelikult on „julgustuseks” tõlgitud kreekakeelse sõna otsene tähendus „kedagi enda kõrvale kutsuma”. Kui me käime külg külje kõrval oma vaimsete vendade ja õdedega, saame igaüht neist toetada kohe, kui ta peaks väsima või komistama. (Koguja 4:9, 10) On huvitav, et Jehoova rahvas ’teenib [Jumalat] õlg õla kõrval’. (Sefanja 3:9) Ning apostel Paulus nimetas ühte kristlast „tõeliseks ikkekaaslaseks”. (Filiplastele 4:3, NW) Ühise ikke all koos töötamine ja õlg õla kõrval teenimine muudab koorma kergemaks ning eriti veel nende koorma, kes ei ole vaimselt tugevad. — Võrdle Matteuse 11:29.
Nad jagasid julgustust
Kuna julgustamine on niivõrd tähtis, vaadelgem selle kohta mõningaid Pühakirja näiteid. Kui Jumala prohveti Moosese elupäevad hakkasid lõpule jõudma, määras Jehoova Joosua iisraellaste juhiks. See polnud sugugi kerge ülesanne, nagu Mooses seda ka ise väga hästi teadis. (4. Moosese 11:14, 15) Seepärast ütles Jehoova Moosesele, et see ’volitaks Joosuat ning julgustaks ja tugevdaks teda’. — 5. Moosese 3:28, NW.
Iisraeli kohtumõistjate ajal nõustus Jefta tütar meelsasti oma isa tõotusega ja loobus võimalusest endale perekond luua, et ta saaks pühamus Jehoovat teenida. Kas tema ohver jäi märkamatuks? Sugugi mitte, sest Kohtumõistjate 11:40 ütleb: „Igal aastal, neli päeva aastas, käisid Iisraeli tütred lauluga ülistamas gileadlase Jefta tütart.” Kindlasti olid sellised külastused ennastohverdavale Jefta tütrele suureks julgustuseks.
Julgustuse jagamine nõuab mõnikord julgustki. Apostel Paulus kohtas oma esimese misjonireisi ajal mitmetes Väike-Aasia linnades ägedat vastuseisu. Antiookiast aeti ta välja, Ikoonionis taheti teda hukata ja ta pääses vaevu põgenema ning Lüstras visati teda kividega, kuni arvati, et ta on surnud. Siiski pöördus Paulus varsti pärast seda koos oma kaaslastega nendesse linnadesse tagasi ning nad „kinnitasid jüngrite hingi, manitsedes neid jääma ususse ning seletades, et meil mitme viletsuse kaudu tuleb minna Jumala riiki”. (Apostlite teod 14:21, 22) Paulus oli valmis riskima oma eluga, et neid uusi jüngreid julgustada.
Siiski pole uued jüngrid ainukesed kristlased, kes vajavad julgustust. Aastaid hiljem tegi Paulus läbi ränkraske reisi Rooma, kus ta pidi kohtu ees vastust andma. Enne sihtkohta saabumist oli ta ehk mingil määral julgust kaotamas. Aga kui ta oli jõudnud paika, mis oli 74 kilomeetrit Roomast kagu pool, sai ta julgust juurde. Kuidas? Kuna ta kohtas Appiuse turul ja Trestabernas Roomast vastu tulnud vendi. „Neid nähes tänas Paulus Jumalat ja sai julgust.” (Apostlite teod 28:15) Sellistel puhkudel võib ainuüksi meie kohalolekki kaasusklikele suureks julgustuseks olla.
Kasuta julgustuse jagamiseks kõiki võimalusi
Julgustuse jagamiseks on tõesti palju võimalusi. Kas sulle läks Teokraatlikus Teenimiskoolis südamesse mõne venna või õe esitatud hea õpilaskõne? Kas sa oled õnnelik, et koguduses on vaimselt tugevaid teismelisi? Kas eakate inimeste vastupidavus on sulle sügavat muljet avaldanud? Kas sinus äratas imetlust see, kuidas pioneer majast majja teenistuses Piiblit kasutas? Siis kiida teda ja ütle midagi julgustavat.
Julgustusel on nii perekonnas kui ka koguduses väga tähtis osa. See võib aidata lapsevanematel kasvatada oma lapsi „Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises”. (Efeslastele 6:4, NW) Kui ütelda lapsele, et ta on tubli, ja seda ka põhjendada, võib see olla suureks julgustuseks! Murdeea aastatel seisavad noored silmitsi paljude kiusatuste ja survetega, ning siis on pidev julgustuse jagamine väga tähtis.
Julgustuse puudus lapsepõlves võib üsna suurt kahju teha. Praegu on kristlik kogudusevanem Michael suhtlemisaldis inimene, kuid ta ütleb: „Mu isa ei kiitnud mind kunagi ega öelnud, et olen midagi hästi teinud. Nii ma kasvasingi üles madala enesehinnanguga. . . . Kuigi olen 50-aastane, hindan ikka seda, kui mu sõbrad mulle kinnitavad, et teen kogudusevanemana head tööd. . . . Minu enda kogemus on mulle õpetanud, kuivõrd tähtis on teistele julgustust jagada, ning ma teen selleks tõsiseid pingutusi.”
Kes vajavad julgustust?
Hoolsad kristlikud kogudusevanemad väärivad julgustust. Paulus kirjutas: „Me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teevad [„hoolega”, NW] tööd teie seas ja on teie ülevaatajad Issandas ning juhatavad teid, ja pidada neid üpris väga armsaks nende töö pärast.” (1. Tessalooniklastele 5:12, 13) Vanemate hoolsat tööd võidakse hõlpsasti täiesti enesestmõistetavaks pidada. Kuid siirad tänu- ja julgustussõnad võivad nende koorma neile kergemaks muuta.
Ka need meie hulgast, kes on raskes olukorras, vajavad julgustust. Piibel annab nõu: „Rääkige lohutavalt masendunud hingedega , toetage nõrku.” (1. Tessalooniklastele 5:14, NW) Nende hulgas, kes võivad end aeg-ajalt masendununa või vaimselt nõrgana tunda, on üksikvanemad, lesed, teismelised, eakad ja põdurad inimesed.
María on kristlik naine, kelle tema abikaasa äkitselt hülgas. Ta ütles: „Sarnaselt Hiiobiga tahtsin minagi mõnikord surra. [Iiob 14:13] Kuid tänu saadud julgustusele ei andnud ma alla. Kaks kogudusevanemat, keda ma väga hästi tundsin, kasutasid palju tunde, et aidata mul näha, kuivõrd väärtuslik on jätkata täisaegset teenistust. Ka kaks arusaajat õde pakkusid mulle lohutust, kuulates mind kannatlikult, kui ma neile oma südant puistasin. Piibli abil aitasid nad mul näha asju Jehoova vaatenurgast. Ma ei teagi, kui mitu korda me lugesime Laul 55:23 sõnu, kuid ma tean, et seda piiblikohta ellu rakendades sain ma tasapisi oma vaimse ja emotsionaalse tasakaalu tagasi. See kõik juhtus 12 aastat tagasi, ja võin rõõmuga öelda, et olen siiamaani püsinud täisaegses teenistuses. Vaatamata aeg-ajalt vaevavale emotsionaalsele valule, on mu elu sisukas ja õnnelik. Olen veendunud, et kui inimest sellisel ajal julgustada, võib see tema elu paljuski muuta.”
Mõned inimesed vajavad julgustust seepärast, et nad on teinud väärsamme ja näevad nüüd nende parandamisega ränka vaeva. Võib-olla on neile tehtud armastav noomitus. (Õpetussõnad 27:6) Kui noomituse teinud kogudusevanemad näevad, et Pühakirjal põhinevat nõuannet ellu rakendatakse, võiksid nad varmalt kiitust jagada. Nende lausutud julgustavatel sõnadel on kahekordne kasu — need kinnitavad eksinule vanemate armastust, nii et teda ei taba „veel suurem kurvastus”, ning need tuletavad talle meelde seda kasu, mis tuleneb nõuande ellurakendamisest. — 2. Korintlastele 2:7, 8.
Üks kogudusevanem tegi tõsise väärsammu ning kaotas oma eesõiguse olla koguduse ülevaataja. Ta ütleb: „Kui loeti ette teadaanne, et ma olen kogudusevanema ametist tagandatud, mõtlesin, et vennad tunnevad end nüüd minu seltskonnas ebamugavalt. Siiski hoidsid vanemad põhjuse rangelt saladuses ning jagasid mulle igati julgustust. Samamoodi osutas ka kogu ülejäänud kogudus armastust ja pakkus kaaslust, mis kahtlemata aitas kaasa minu vaimsele paranemisele.”
Jaga julgustust
Meie kiire elu juures võib julgustamine kergesti unarusse jääda. Aga kui palju head see võib teha! Et teisi hästi julgustada, pead meeles pidama kahte asja. Esiteks, mõtle, mida öelda, nii et julgustus oleks just sellele inimesele kohane. Teiseks, otsi võimalust pöörduda kellegi poole, kes väärib kiitust või vajab ülesehitamist.
Mida tihedamini sa seda teed, seda õnnelikum sa oled. Kinnitab ju Jeesuski meile: „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35) Julgustades teisi, julgustad ka iseennast. Miks mitte seada endale eesmärgiks jagada iga päev kellelegi julgustust?