Lugejate küsimusi

Millest peaks kõnelema meie käitumine kristliku ristimise ajal?

See on huvitav küsimus, sest kuigi paljud meie lugejaist on juba ristitud, puudutab see nii neid kui ka ristitavaid. Räägiksimegi kõigepealt neist, keda täielikult vee alla kastmise teel ristitakse. Millest peaks nende käitumine kõnelema?

Matteuse 28:19, 20 käskis Jeesus oma järelkäijail minna ja teha inimesi jüngriteks, neid õpetades ja ristides. Ta ei näidanud, et ristimine peaks olema üliemotsionaalne kogemus, hetkevaimustusest sooritatud tegu. See on tõsine samm, nagu me seda Jeesuse eeskujust näeme. Luuka 3:21 ütleb: ’Ka Jeesus oli ristitud ja kui ta palvetas, avati taevas.’ Jah, meie Eeskuju suhtus ristimisse tõsiselt, palvemeelselt. Me ei suudaks ettegi kujutada, et ta oleks pärast ristimist võidukalt žestikuleerinud, võiduhüüetel kõlada lasknud või metsikult kätega vehkinud, kuigi viimasel ajal on mõned just nii käitunud. Kaugel sellest, kohal oli ainult Ristija Johannes, ja Jeesus pöördus palves oma Isa poole.

Kuid Piibel ei näita ka seda, et ristimine peaks olema mingi sünge või rõõmutu sündmus, mille ajal tuleb olla teatud asendis või mingit kindlat teksti deklameerida, nagu seda mõnes ristiusumaailma kirikus tänapäeval nõutakse. Mõtle nelipühile, kui tuhandeid juute ja proselüüte kristlikult ristiti. Nad olid juba uurinud Jumala Seadust ja loonud suhted Temaga. Niisiis oli neil lihtsalt vaja saada teadmisi Messia Jeesuse kohta ja ta vastu võtta. Kui nad olid seda teinud, võis neid ristida.

Apostlite teod 2:41 teatab: „Kes nüüd vastu võtsid tema sõna, need ristiti.” Weymouthi piiblitõlge ütleb: „Kes siis rõõmsalt vastu võtsid tema sõna, need ristiti.” Neid rõõmustas erutav sõnum Messia kohta, ja kindlasti kandus see rõõm edasi ka ristimisele, mis viidi läbi sadade õnnelike pealtvaatajate silme all. Isegi inglid taevas vaatasid seda pealt ja rõõmustasid. Tuleta meelde Jeesuse sõnu: „Nõnda, ütlen ma teile, tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!” — Luuka 15:10.

Me kõik saame mitmeti peegeldada nii ristimise tõsidust kui ka rõõmu. Mõnedes kirikutes kannavad need, keda ristitakse, kas valgeid või musti rüüsid. Mitte kusagil Pühakirjas ei kinnitata sellist nõuet. Siiski oleks nii meestel kui ka naistel kohatu kanda väga nappe ujumisriideid. Ja nagu mainitud, ei tohiks vastne kristlane veest välja tulles teha erilisi žeste ega käituda nii, nagu oleks ta suure võidu saavutanud. Teised kristlikku vennaskonda kuulujad on õnnelikud, et uus inimene ristiti. Vastristitu peaks mõistma, et see usku väljendav tegu on alles tema esimesi samme pikal laitmatuse säilitamise teel, saamaks Jumala heakskiitu. — Matteuse 16:24.

Meie kui avaliku ristimise pealtvaatajad jagame selle sündmuse rõõmu, eriti kui ristitakse meie sugulane või keegi, kellega me oleme Piiblit uurinud. Et seda rõõmu täielikult jagada, peaksime siiski koos ristimiskandidaatidega kuulama kogu kõnet; kuulama, kuidas nad neile esitatud küsimustele avalikult vastavad, ja ka palvega ühinema. Kui me nii teeme, aitab see meil ristimisse õigesti suhtuda; me vaatame sellele nii, nagu Jumal vaatab. Pärast ristimistalitust ei ole meil tingimata vaja rõõmu pärast võiduparaadi teha, lillekimpu kinkida või ristitu auks pidu korraldada. Kuid me võiksime minna oma uue venna või õe juurde ja väljendada heameelt selle suurepärase sammu üle, mille ta on astunud, ning teda hästi südamlikult meie kristlikku vennaskonda vastu võtta.

Kokkuvõtteks võib siis öelda, et meie kõik, kaasa arvatud need, kes lasevad end vee alla kasta, peaksime suhtuma ristimisse kohase tõsidusega. See ei ole sobiv aeg emotsioonidetulvaks, pidutsemiseks või lõbutsemiseks. Kuid samas ei ole see ka sünge või rõõmutu aeg. Meil on tõesti põhjust olla rõõmsad, et uued inimesed on teel igavesse ellu meiega ühinenud. Ja me võime rõõmsalt tervitada oma uusi vendi ja õdesid.

[Lehekülje suurune pilt lk 31]