Olen käinud oma vanemate jälgedes

JUTUSTANUD HILDA PADGETT

„Olen pühendanud oma elu Kõigekõrgema teenimisele,” võis lugeda ajalehekirjutisest, „ja ma ei saa teenida kahte isandat.” Nende sõnadega põhjendasin 1941. aastal oma avalduses Briti Töö- ja Riigiteenistuse Ministeeriumi ametnikele, miks ma ei nõustu sellega, et mind määratakse Teise maailmasõja ajal haiglasse tööle. Peatselt pärast seda esitati mulle keeldumise pärast süüdistus ning mind mõisteti kolmeks kuuks vangi.

KUIDAS ma sellisesse ebameeldivasse olukorda sattusin? Ei, asi polnud mingis nooruse kapriisis või mässumeelses käitumises. Põhjusi võib hoopis leida juba sellest ajast, kui ma veel väike olin.

Isa innukus Kuningriigi suhtes

Sündisin 5. juunil 1914. aastal Horsforthis, Inglismaa põhjaosas Leedsi lähedal. Minu vanemad Atkinson ja Pattie Padgett olid metodisti palvemaja pühapäevakooli õpetajad ja kooriliikmed ning mu isa mängis seal ka orelit. Kui olin imikueas, oli meie kodus kõik hästi, kui üks asi välja arvata. Isale tegi muret maailma olukord. Ta vihkas sõda ja vägivalda ning pidas õigeks Piibli käsku: „Sa ei tohi tappa!” — 2. Moosese 20:13.

Aastal 1915 kutsus valitsus kõiki noori mehi üles vabatahtlikult sõjaväkke astuma, et vältida niiviisi sundvärbamist. Mõningate pahade aimustega seisis isa päev otsa vihma käes järjekorras, et lasta end sõduriks värvata. Juba järgmisel päeval aga muutus kogu tema elu!

Kui ta ühes suures majas torulukksepatööd tegi, arutas ta koos teiste töölistega maailma sündmusi. Aednik ulatas talle väikese traktaadi pealkirjaga Gathering the Lord’s Jewels („Issanda aarete kogumine”). Isa tõi selle koju ning luges seda ikka ja jälle. „Kui see on tõde,” ütles ta, „siis kõik muu on vale.” Järgmisel päeval palus ta lisateavet ning kolme nädala jooksul uuris ta kuni varahommikuni Piiblit. Ta teadis, et oli leidnud tõe! Pühapäev, 2. jaanuar 1916 kajastub tema päevikus nii: „Hommikul käisin palvemajas, õhtul käisin IBSAs [Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal Inglismaal tunti], kus uuriti teksti Heebrealastele 6:9—20 — see oli mu esimene külaskäik vendade juurde.”

Peagi tekkis vastupanu. Meie sugulased ja kaaslased palvemajast arvasid, et isa on hull. Kuid ta oli oma otsuse teinud. Koosolekud ja piibliuurimine oli talle kõigest muust tähtsam ning juba märtsis sümboliseeris ta veeristimisega oma pühendumist Jehoovale. Kui isa oli mõned nädalad üksinda koosolekutel käinud, sai emal sellest villand. Ta pani mind lapsevankrisse ja läks jalgsi kaheksa kilomeetri kaugusele Leedsi ning jõudis kohale just siis, kui koosolek lõppes. Võite kujutleda, kuidas isa rõõmustas! Sellest ajast peale teenis Jehoovat kogu meie pere.

Isa oli väga raskes olukorras — astunud vabatahtlikult sõjaväkke, oli ta juba mõne nädala pärast usulistel põhjustel keelduja. Kui ta välja kutsuti, keeldus ta relva kätte võtmast, ning 1916. aasta juulikuus viidi ta viiest korrast esimest korda sõjakohtu ette, kus ta mõisteti 90 päevaks vangi. Pärast esimese karistuse kandmist oli isa kaks nädalat vabaduses, seejärel taas sõjakohtu ees ja 90 päeva vanglas. Pärast teise karistusaja lõppemist viidi ta üle Kuninglikku meditsiinikorpusesse ning 12. veebruaril 1917. aastal sõitis ta sõjaväe-transpordilaeval Prantsusmaale Roueni. Tema päevikust võib lugeda, et tema sealne amet muutus talle iga päevaga üha tülgastavamaks. Ta sai aru, et ta lihtsalt aitas sõduritel jalgu alla saada ning tagasi lahingusse minna.

Jällegi keeldus ta koostööd tegemast. Seekord mõistis sõjakohus ta viieks aastaks vangi Briti sõjaväevanglasse Rouenis. Kuna isa palus korduvalt, et teda kui usulistel põhjustel väeteenistusest keeldujat viidaks üle tsiviilvanglasse, karistati teda sellega, et ta jäeti kolmeks kuuks vee ja leiva peale, seejärel anti aga tavalist vanglatoitu, seni kuni ta kaalus jälle juurde võttis; siis korrati seda kõike uuesti. Ta pandi käeraudadesse, nõnda et päeval olid tal käed selja taga, öösel ja söögiaegadel aga ees. Kogu eluajaks jäid tema randmetele armid nendele kohtadele, kus ihusse pigistatud liiga väikesed käerauad mädanevaid haavu põhjustasid. Peale selle pandi ta jalaraudadesse, mis olid ühendatud vöökohaga.

Sõjaväeülemad tegid kõik mis nende võimuses, et tema meelekindlust murda, kuid asjatult. Temalt võeti ära Piibel ja raamatud. Talle ei antud kätte kodust tulnud kirju, ka ei võinud ta ise kirju saata. Kahe aasta pärast otsustas ta näidata oma siirameelsust sellega, et alustas näljastreiki. Ta jäi oma otsusele kindlaks ning ei söönud ega joonud seitse päeva, mille tagajärjel ta tõsiselt haigena vangla haiglasse toimetati. Ta tõestas enda siirameelsust, ehkki ta selle tagajärjel peaaegu oma elu kaotas. Aastaid hiljem möönis ta, et polnud õige oma elu niimoodi hädaohtu seada ning et ta ei toimiks enam iialgi nõnda.

Kui sõda 1918. aasta novembris lõppes, oli isa ikka veel Roueni vanglas, kuid järgmise aasta alguses viidi ta üle ühte Inglismaa tsiviilvanglasse. Võite kujutleda, kuidas ta rõõmustas, saades kätte kõik aja jooksul kogunenud kirjad ja pakid, mis ema oli saatnud, ning oma kallihinnalise Piibli ja raamatud! Ta viidi Winchesteri vanglasse, kus ta kohtas juhuslikult üht noort venda, kelle sõjaaegsed kogemused sarnanesid tema omadega. Tema nimi oli Frank Platt ja ta teenis hiljem aastaid Londoni Beetelis. Nad leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel päeval, kuid selleks ajaks oli Frank mujale üle viidud.

Aastal 1919 aprillikuu 12. päeval sai ema telegrammi: „Halleluuja! Tulen koju — helistan Londonist.” Milline rõõmuküllane aeg see küll oli pärast kolm aastat väldanud katseid, katsumusi ja lahusolekut! Isa esimeseks mõtteks oli helistada Londoni Beetelisse ja kohtuda sealsete vendadega. Seal, aadressil Craven Terrace 34, sai talle osaks armastav vastuvõtt. Käinud vannis ja ajanud habet ning pannud selga laenatud ülikonna ja kaabu, saabus ta koju. Kas te suudate meie taaskohtumist ette kujutada? Mina olin siis peaaegu viieaastane ega mäletanud teda enam.

Esimene koosolek, kus isa peale vabakssaamist viibis, oli Mälestusõhtu. Kui ta saali trepist üles läks, oli esimene vend, keda ta kohtas, ei keegi muu kui Frank Platt, kes oli viidud üle Leedsi sõjaväehaiglasse. Milline rõõm neil küll oli omavahel kogemusi jagada! Sellest ajast peale kuni haiglast vabanemiseni sai meie kodu Frankile nagu teiseks koduks.

Ema ustav teenistus

Kogu selle aja, mil isa ära oli, tegeles ema pesupesemisega, et valitsuse poolt makstavale kasinale sissetulekule lisa teenida. Vennad olid meie vastu nii lahked. Iga mõne nädala järel ulatas üks kogudusevanematest emale väikese ümbriku, milles oli anonüümne annetus. Ema ütles alati, et just vendade armastus oli see, mis tõi teda Jehoova ligi ning aitas tal nendel rasketel aegadel vastu pidada. Kogu selle aja, mil isa ära oli, käis ema ustavalt koguduse koosolekutel. Kõige tõsisemalt pandi ta proovile siis, kui tal rohkem kui aasta vältel polnud aimugi, kas isa on elus või surnud. Lisakoormaks oli see, et 1918. aastal haigestusime mõlemad emaga hispaania grippi. Kõikjal ümbruskonnas suri inimesi. Need, kes läksid naabreid aitama, jäid haigeks ja surid. Inimeste vastupanuvõimet nakkusele vähendas kahtlemata sel ajal valitsev toiduainete puudus.

Kui õigeks küll osutusid meie perekonna puhul apostel Peetruse sõnad: „Jumal ise .. võtku teid, kui te pisut olete kannatanud, .. kinnitada, teha tugevaks ja rajada!” (1. Peetruse 5:10) See, et mu vanemad kogesid kannatusi, aitas neil ehitada üles vankumatut usku Jehoovasse, täielikku veendumust sellesse, et ta hoolib meist ning et miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest. Oli eriliseks õnnistuseks, et mind niimoodi usus üles kasvatati. — Roomlastele 8:38, 39; 1. Peetruse 5:7.

Noorusaja teenistus

Pärast isa vabanemist sai Kuningriigi teenistusest meie elu keskpunkt. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi koosolekult puudunud muidu kui haiguse tõttu. Varsti pärast kojusaabumist müüs isa ära oma suurformaatkaamera ning emale kuulunud kuldkäevõru, et saada raha konvendile minekuks. Ehkki me ei saanud endale lubada tööpuhkust, ei jätnud me kunagi vahele ühtegi kokkutulekut, ka mitte neid, mis toimusid Londonis.

Esimesed kaks-kolm sõjajärgset aastat oli kosutav aeg. Isa ja ema kasutasid täiel määral ära kõiki võimalusi vennaskonnaga läbikäimiseks ja seltsimiseks. Mul tuleb meelde, kuidas me külastasime teisi vendi ja õdesid ning kuidas mina väikese tüdrukuna istusin ja joonistasin, samal ajal kui täiskasvanud tundide viisi tõe uutest arusaamadest rääkisid. See, et nad said üheskoos vestelda, oreli saatel laulda ja meeldiva vennaskonnaga seltsida, tegi nad väga õnnelikuks ja andis uut jõudu.

Vanemad olid mind õpetades väga ranged. Juba viieaastasena paistsin koolis teiste hulgast silma, lugedes oma „Uut Testamenti”, samal ajal kui klassis õpiti katekismust. Hiljem, kui keeldusin osa võtmast mälestuspäevaa pühitsemisest, pandi mind kogu kooli ette seisma kui „usulistel põhjustel keelduja”. Mul ei ole kahju, et mind niimoodi üles kasvatati. Tegelikult oli see kaitseks ning tegi ’kitsal teel’ püsimise kergemaks. Kus iganes mu vanemad ka poleks käinud, kas koosolekul või teenistuses, ikka olin ma koos nendega. — Matteuse 7:13, 14.

Mulle on eriliselt jäänud meelde see pühapäeva hommik, mil ma esimest korda omal algatusel kuulutamist alustasin. Olin siis vaid 12-aastane. Mäletan aga, et kui olin juba teismeline, teatasin ühel pühapäeva hommikul oma kavatsusest koju jääda. Mind ei kritiseeritud ega sunnitud tagant, ja nii ma siis istusin aias ja uurisin oma Piiblit ning tundsin end nii ebameeldivalt kui üldse võib tunda. Nädala või paari pärast ütlesin isale: „Arvan, et tulen täna hommikul sinuga kaasa!” Sellest ajast peale liikusin ma vaimselt aina edasi!

Kui imeline küll oli 1931. aasta! Me mitte üksnes ei saanud uue nime — Jehoova tunnistajad —, vaid mind ka kasteti vee alla kohalikul konvendil Londonis Alexandra palees. Ma ei unusta seda päeva iialgi. Kandsime pikki musti rüüsid ning minu oma juhtus märg olema, kuna üks ristimiskandidaat oli seda juba kasutanud!

Lapsena olin alati tahtnud saada kolportööriks, nagu täisaegseid kuulutajaid siis nimetati. Vanemaks saades tundsin, et peaksin Jehoova teenistuses rohkem tegema. Niisiis, 1933. aasta märtsis, kui olin 18-aastane, astusin ma täisaegsete teenijate ridadesse.

Meid rõõmustasid eriliselt „pioneerinädalad”, mis toimusid teatud suuremates linnades, kuhu tuli kokku kuni tosin täisaegset teenijat, kes elasid kohalike vendade juures ning tegid üheskoos tööd. Jagasime brošüüre religioonijuhtidele ja teistele väljapaistvatele inimestele. Oli tarvis julgust, et nende poole pöörduda. Enamasti meid põlastati ning mitte just vähestel meie seast virutati uks nina eest kinni. See ei teinud meile muret, sest olime väga entusiastlikud ning rõõmutsesime, et meid teotatakse Kristuse nime pärast. — Matteuse 5:11, 12.

Leedsis kohandasime helitehnika vedamiseks lapsevankri, kolme rattaga jalgratta ja isa külgkorviga mootorratta ning hiljem tema auto. Tavaliselt läksid kaks venda selle veokiga tänavale, panid inimeste tähelepanu äratamiseks ning ustele toomiseks mängima kõigepealt heliplaadi muusikaga, seejärel aga viieminutilise salvestatud kõnega, mille esitas vend Rutherford. Siis liikusid nad edasi järgmisele tänavale, nende järel aga tulime meie, kuulutajad, ja pakkusime piiblilist kirjandust.

Palju aastaid oli meil harjumuseks minna igal pühapäeva õhtul pärast koosolekut Raekoja platsile paika, kus võis kõnet pidada, ning avaldada kuulamisega toetust vend Rutherfordi tunniajalisele kõnele, jagada välja lendlehti ja vestelda kõigiga, kes ilmutavad huvi. Me saime seal hästi tuntuks. Isegi politseinikud suhtusid meisse lugupidavalt. Ühel õhtul, kui kogunesime nagu tavaliselt, kuulsime kaugusest trummi- ja orkestrihääli. Varsti tulid mööda teed paraadmarsil sadakond fašisti. Nad marssisid meie taga ringi ning peatusid siis, hoides oma lippe üleval. Just siis, kui orkester lõpetas mängimise ning valitses vaikus, kaikus vend Rutherfordi hääl: „Las nemad tervitavad oma lippe ja ülistavad inimesi, kui tahavad. Meie kummardame ja ülistame ainult Jehoovat, oma Jumalat!” Püüdsime ära arvata, mis nüüd küll juhtub! Ei juhtunud midagi muud kui see, et nad said head tunnistust ning politsei hoidis nad vait, nii et võisime kuulda ka ülejäänud osa avalikust kõnest.

Selleks ajaks võeti juba laialdasemalt kasutusele grammofon, mille abil saime hiilgavalt tunnistust anda. Uksel olles hoidsime hoolsalt oma pilgu heliplaadil, et innustada inimesi kuulama ära kogu viieminutine piibliline jutlus. Tihti kutsusid korterivaldajad meid sisse ning nõustusid rõõmuga, et tuleme tagasi ja mängime ette veel teisigi heliplaate.

Vastupanu- ja vägivallapuhangute tõttu oli 1939. aasta väga tegevusrohke ja raske. Ühe meie konvendi eel tuli vendadel kogeda üpris palju rahvajõukude rünnakuid ja kisa. Niisiis plaaniti nõnda, et konvendi ajal läheb üks vendade erisalk autodega mõnda ohtlikusse piirkonda, õed ja teised vennad aga ohutumasse paika kuulutama. Töötades grupiga ühel tänaval, pöördusin kitsamale kõrvalteele, et külastada hoovipoolseid maju. Sel ajal kui ma ühel uksel olin, hakkas tänavalt kuulduma ärevaid hääli — kisa ja hõikeid. Ma kõnelesin uksel seisva inimesega lihtsalt edasi, pikendades vestlust niikaua, kuni kuulsin, et olukord on rahunenud. Kui ma siis kitsast teed mööda tänavale tagasi jõudsin, sain teada, et vennad ja õed olid sattunud paanikasse, kuna nad ei suutnud mind leida! Siiski, hiljem samal päeval püüdsid rahutuste tekitajad meie koosolekut segada, kuid vennad saatsid nad uksest välja.

Puhkeb Teine maailmasõda

Nüüdseks oli kehtestatud sundvärbamine ning paljud noored vennad pandi kolmeks kuni kaheteistkümneks kuuks vangi. Isa sai siis lisaeesõiguse külastada vanglat. Igal pühapäeval viis ta kohalikus vanglas läbi Vahitorni uurimist. Kolmapäeva õhtuti külastas ta vendi nende kongides. Kuna ta ise oli Esimese maailmasõja ajal kogenud pikka ja rasket vanglaelu, siis oli ta eriti rõõmus, et sai teenida teisi, kes elasid läbi samasuguseid katsumusi. Ta tegi seda tööd 20 aastat, kuni oma surmani aastal 1959.

Aastaks 1941 hakkasime juba harjuma sellega, et meie neutraalse hoiaku tõttu väljendavad inimesed oma kibedust ja vaenu. Polnud kerge seista tänaval, ajakirjad käes, ja seda kogeda. Samal ajal tundsime rõõmu sellest, et saime aidata meie piirkonda majutatud põgenikke. Lätlased, poolakad, eestlased, sakslased — milline rõõm oli näha, kuidas nende silmad lõid särama, nähes ajakirju Vahitorn või Consolation („Lohutus”, praegu Ärgake!) nende oma keeles!

Siis tabas mind katsumus seetõttu, et võtsin Teise maailmasõja ajal neutraalse hoiaku. Üheksateistkümneks tunniks ööpäevas lukustati mind kongi ja ma tundsin, et vanglaelu on ränkraske. Esimesed kolm päeva olid kõige raskemad, kuna olin üksi. Neljandal päeval kutsuti mind ülema kabinetti, kust leidsin eest veel kaks tüdrukut. Üks tüdrukutest sosistas mulle: „Mille eest sa siin oled?” Ma vastasin: „Oleksid üllatunud, kui teaksid.” Ta küsis pineval sosinal: „Oled sa Jt?” Teine tüdruk kuulis teda ja küsis meilt mõlemalt: „Kas te olete Jt-d?”, ning me haarasime kolmekesi üksteise ümbert kinni. Me ei olnud enam üksi!

Rõõmurikas täisaegne teenistus

Pärast vanglast vabanemist jätkasin täisaegset teenistust ning üks 16-aastane tüdruk, kes oli just kooli lõpetanud, ühines minuga. Me kolisime Ilkey’sse, Yorkshire Dalesi ääremail asuvasse kaunisse linna. Tervelt kuus kuud tegime suuri pingutusi, et leida sobivat kohta, kus oma koosolekuid läbi viia. Viimaks üürisime ühe väikese garaaži ning kohandasime selle kuningriigisaaliks. Isa tuli meile appi ja seadis sisse valgustuse ning kütte. Samuti tegi ta ehitise lõppviimistluse. Aastaid aitas lähedalasuv kogudus meid sellega, et määras vendi iga nädal meile avalikke kõnesid pidama. Tänu Jehoova õnnistusele me õitsesime ja kasvasime ning viimaks moodustati kogudus.

Jaanuaris 1959 isa haigestus äkitselt. Mind kutsuti koju, ja aprillis ta suri. Järgnevad aastad olid rasked. Ema tervis ja ka mälu halvenes, mistõttu mul tuli ränka vaeva näha. Kuid Jehoova vaim aitas mul hakkama saada, nii et olin suuteline tema eest hoolitsema kuni tema surmani aastal 1963.

Kõigi nende aastate jooksul olen Jehoova käest tõesti palju õnnistusi saanud. Neid on rohkem, kui ma suudan kokku lugeda. Olen näinud, kuidas mu kodukogudus on kasvanud ja kuidas seda on neli korda jagatud, ning siit on saadetud välja kuulutajaid ja pioneere, mõned neist misjonäridena sellistesse kaugetesse maadesse nagu Boliivia, Laos ja Uganda. Abiellumine ja kodu rajamine ei saanud minu puhul kunagi teoks. See pole mind kurvastanud; olen olnud selleks liiga hõivatud. Ehkki mul ei ole lihaseid sugulasi, on mul rohkesti, isegi sadade kaupa lapsi ja lapselapsi Issandas. — Markuse 10:29, 30.

Kutsun tihti noori pioneere ja teisi noori endale külla, et tunda rõõmu kristlikust seltskonnast. Me valmistume üheskoos Vahitorni uurimiseks. Samuti me jutustame kogemusi ja laulame Kuningriigi laule, just nagu mu vanemad alati tegid. Elurõõmsate noorte inimeste seas säilitan ka mina noorusliku ja rõõmsa ellusuhtumise. Minu jaoks ei ole paremat elu kui pioneerteenistus. Ma tänan Jehoovat, et mul on olnud eesõigus käia oma vanemate jälgedes. Minu palveks on, et võiksin Jehoovat kogu igaviku kestel teenida.

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Hilda Padgett koos oma vanemate Atkinsoni ja Pattie’ga

[Pilt lk 23]

Traktaat, mis sütitas mu isas huvi tõe vastu