Lohutus neile, kellel on „rusukspekstud vaim”

TÄNAPÄEVAL on Saatana maailm „kogu moraalitaju kaotanud”. (Efeslastele 4:19, NW; 1. Johannese 5:19) Abielurikkumine ja hooramine on võtnud pandeemilise ulatuse. Paljudes riikides lõpeb 50 protsenti või enamgi abielusid lahutusega. Suurem osa inimesi peab homoseksualismi normaalseks. Seksuaalvägivald — vägistamine — on sagedane uudiste teema. Pornograafia kujutab endast miljarditesse ulatuvat äri. — Roomlastele 1:26, 27.

Üks jälgimaid perverssusi on süütute laste seksuaalne kuritarvitamine. Nagu Saatana maailma tarkuse kohta, nii võib ka laste seksuaalse kuritarvitamise kohta öelda, et see on „lihalik, ja kurjast vaimust õpitud”. (Jakoobuse 3:15, VP) Ajakirja Time sõnul „teatavad õpetajad ja arstid [ainuüksi Ameerika Ühendriikides] võimudele igal aastal rohkem kui 400000-st kindlalt tuvastatud seksuaalründest”. Paljudel taolise kuritarvitamise ohvriks langenutel on veel täiskasvanunagi hinges valusad haavad, ja need haavad on tõelised! Piiblis öeldakse: „Mehine meel [hingelaad, sisetunded ja -mõtted] talub haigust, aga kes võiks kannatada rusukspekstud [haavatud, vaevatud] vaimu?” — Õpetussõnad 18:14.

Jumala Kuningriigi hea sõnum tõmbab ligi kõiksuguseid inimesi, ka neid, kellel on „murtud süda” ja „kustuv vaim”. (Jesaja 61:1—4) Ei ole siis üllatav, et paljud, kes kogevad emotsionaalset valu, võtavad vastu kutse: „Kellel on janu, tulgu; ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!” (Ilmutuse 22:17) Kristlikust kogudusest võivad nad leida lohutust. Nad on rõõmsad, kui saavad teada, et peagi on kannatused möödas. (Jesaja 65:17) Kuid senikaua vajavad nad ehk ’trööstimist’ ja seda, et nende haavadel aidataks ’paraneda’. Paulus andis kristlastele kohast nõu: „Rääkige lohutavalt masendunud hingedega, toetage nõrku, olge pika meelega kõikide vastu.” — 1. Tessalooniklastele 5:14, NW.

„Alateadvusse tõrjutud mälestused”

Viimastel aastatel on mõningad inimesed olnud „murtud südamega” põhjustel, mida teiste meelest on raske mõista. Nendeks on täiskasvanud, kes niinimetatud „alateadvusse tõrjutud mälestuste” alusel väidavad, et lapseeas on neid seksuaalselt kuritarvitatud.a Osad neist ei teadnud ahistamisest midagi, kuni ootamatult kerkisid nende meelde eredad mälupildid ja „mälestused” sellest, kuidas keegi täiskasvanu (või mitu täiskasvanut) neid väiksena seksuaalselt kuritarvitas. Kas ka mõnda kristliku koguduse liiget vaevavad sellised mõtted? Mõnel maal küll, ja sellisel juhul võivad need pühendunud kristlased kogeda sügavat ängistust, viha, süütunnet, häbi või üksildust. Nad võivad nagu Taavetki tunda, et Jumal on neist kaugel, ja hüüda: „Jehoova, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?” — Laul 10:1.

Vaimse tervise asjatundjad ei mõista veel hästi kõiki nende „mälestustega” seotud aspekte. Selge on aga see, et need „mälestused” võivad mõjutada pühendunud kristlaste vaimsust. Seepärast võime olla kindlad, et Jumala Sõnast on võimalik leida juhatust selle kohta, mida sellisel juhul teha. Piibel annab „arusaamist kõigest”. (2. Timoteosele 2:7; 3:16) Ta aitab kõigil, kes on mures, usaldada end Jehoova hoolde, kes on „halastuse Isa ja kõige troosti Jumal, kes meid trööstib kõigis meie viletsusis”. — 2. Korintlastele 1:3, 4.

Kas see leidis tõesti aset?

Maailmas vaieldakse laialdaselt selle üle, mida need „mälestused” endast kujutavad ja mil määral toovad need meelde sündmusi, mis tegelikkuses aset leidsid. Jehoova tunnistajad „ei ole maailma osa” ega võta sellest vaidlusest osa. (Johannese 17:16, NW) Kirjanduses avaldatud teadete kohaselt on need „mälestused” mõnikord õigeks osutunud. Näiteks pärast seda, kui kindlustusametnik Frank Fitzpatrickule „tuli meelde”, et üks preester on teda ahistanud, tuli veel ligi sada inimest lagedale väitega, et seesama preester on neidki seksuaalselt kuritarvitanud. Teadete kohaselt tunnistas preester end kuritarvitamises süüdi.

Siiski väärib tähelepanemist seik, et nii mõnigi ei ole suutnud oma „mälestuste” õigsust kinnitada. Mõningatel, keda sellised „mälestused” vaevavad, tuleb eredalt meelde konkreetne isik, kes neid kuritarvitas, või konkreetne koht, kus see aset leidis. Hiljem on aga sellele vastukäivad kindlakstehtud tõendid selgelt osutanud, et need „meenunud” üksikasjad ei saa paika pidada.

Varjupaiga pakkumine

Kuidas võib aga pakkuda lohutust neile, kellel taoliste „mälestuste” tõttu on „rusukspekstud vaim”? Tuleta meelde Jeesuse tähendamissõna ligimesearmastajast samaarlasest. Ühele mehele tungisid röövlid kallale, peksid teda ja riisusid tema vara. Kui samaarlane sealt mööda läks, hakkas tal haavatud mehest südamest hale. Mida ta tegi? Kas ta päris peksmise igat viimset kui üksikasja? Või kas samaarlane uuris, millised need röövlid välja näevad, ja tormas siis neid taga ajama? Ei. See mees oli ju viga saanud! Nii sidus samaarlane hellalt tema haavad ja viis ta armastavalt lähedalasuvasse võõrastemajja varjule, et ta võiks seal paraneda. — Luuka 10:30—37.

On tõsi, et füüsilised haavad erinevad „rusukspekstud vaimust”, mille lapsepõlves tegelikult asetleidnud seksuaalne kuritarvitamine on põhjustanud. Ent mõlemad toovad kaasa tõsiseid kannatusi. Niisiis see, mida samaarlane haavatud juudi heaks tegi, näitab meile, mida võib teha kannatava kaaskristlase abistamiseks. Eelkõige on tähtis armastavalt lohutada ja aidata tal paraneda.

Kurat põhjustas ustavale Iiobile vaeva, olles ilmselt veendunud, et emotsionaalse või siis füüsilise valu kannatamine paneb ta oma laitmatusest lahti ütlema. (Iiob 1:11; 2:5) Sellest ajast alates on Saatan sageli püüdnud kannatuste kaudu — ükskõik kas ta ise on otseselt nende põhjustaja või mitte — nõrgestada Jumala sulaste usku. (Võrdle 2. Korintlastele 12:7—9.) Kas meil võib olla vähimatki kahtlust, et praegugi kasutab Kurat kristlaste usu nõrgestamiseks laste seksuaalset kuritarvitamist ja „kustuvat vaimu”, mis on paljudel täiskasvanutel, kes seda on kogenud (või keda vaevavad „mälestused” selle kogemisest)? Kristlane, kes kannatab valu, kuid hoiab vankumatult kinni oma laitmatusest, ütleb tegelikult nagu Jeesuski Saatana rünnaku ajal: „Tagane minust, saatan!” — Matteuse 4:10.

Jää vaimselt tugevaks

„Ustav ja mõistlik sulane” on avaldanud artikleid, mis aitavad tulla toime selle vaimse ja emotsionaalse valuga, mida lapsepõlves asetleidnud seksuaalne kuritarvitamine on põhjustanud. (Matteuse 24:45—47) Kogemused on näidanud, et kannatanut aitab see, kui ta loodab ’Issanda vägevusele ja ta tugevuse jõule’ ning paneb selga „kõik Jumala sõjavarustuse”. (Efeslastele 6:10—17) Selle sõjavarustuse hulka kuulub Piibli „tõde”, mis paljastab Saatana kui suurima vaenlase ja heidab valgust pimedusele, mille varjus ta koos oma käsilastega tegutseb. (Johannese 3:19) Teiseks kuulub sinna „õigluse soomusrüü” (NW). Kannatada saanud kristlane peaks püüdma pidada kinni õiglastest normidest. Näiteks võib mõni tunda tugevat tungi endale kahju teha või ebamoraalselt elada. Ent iga kord, kui ta sellele tungile vastu seisab, võidab ta lahingu!

Vaimse sõjavarustuse hulka kuulub ka „rahuevangeelium”. Teistele Jehoova eesmärkidest rääkimine annab jõudu nii rääkijale endale kui ka kuulajale. (1. Timoteosele 4:16) Kui sinu ’vaim on rusuks pekstud’, mistõttu sul on raske evangeeliumist rääkida, püüa minna kaasa mõne teise kristlasega, kes seda elutähtsat tööd teeb. Ja ära unusta suurt „usukilpi”. Olgu sul usku sellesse, et Jehoova armastab sind ja hüvitab kõik, mille oled kaotanud. Usu kõhklusteta, et ka Jeesus armastab sind, nagu tõendab see, et ta on sinu eest surnud. (Johannese 3:16) Saatan on alati valelikult väitnud, et Jehoova ei hooli oma sulastest. See on üks tema alatuid ja õelaid valesid. — Johannese 8:44; võrdle Iiob 4:1, 15—18; 42:10—15.

Kui sul on suure hingevalu tõttu raske uskuda, et Jehoova sinust hoolib, siis on abiks suhtlemine nendega, kes tema hoolitsusse kindlalt usuvad. (Laul 119:107, 111; Õpetussõnad 18:1, NW; Heebrealastele 10:23—25) Ära lase Saatanal röövida sinult elu, mis sulle tasuks on tõotatud. Pea meeles, et sõjavarustuse hulka kuuluvad ka „päästekiiver” ja „vaimumõõk”. Piibel on inspireeritud pühast vaimust, mida Saatan ei saa alistada. (2. Timoteosele 3:16; Heebrealastele 4:12) Piibli tervistavad sõnad võivad leevendada emotsionaalset valu. — Võrdle Laul 107:20; 2. Korintlastele 10:4, 5.

Ja lõpuks, palu vastupidamiseks pidevalt palve kaudu jõudu. (Roomlastele 12:12; Efeslastele 6:18) Südamesttulev palve võib sinul nagu Jeesuselgi aidata raskes emotsionaalses heitluses vastu pidada. (Luuka 22:41—43) Kas sul on raske palvetada? Palu siis, et teised palvetaksid koos sinuga ja sinu eest. (Koloslastele 1:3; Jakoobuse 5:14) Püha vaim toetab sind sinu palvetes. (Võrdle Roomlastele 8:26, 27.) Nagu mõne piinarikka füüsilise haiguse puhul, võib ka sügavate emotsionaalsete haavade puhul juhtuda, et praeguses asjadesüsteemis need täielikult ei paranegi. Kuid Jehoova abiga me võime vastu pidada, ja vastu pidades oleme võitjad nagu Jeesuski. (Johannese 16:33) „Lootke [Jehoova] peale igal ajal, te rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!” — Laul 62:9.

Kuidas on oletatava kuritarvitajaga?

See, kes tõesti last seksuaalselt kuritarvitab, on vägistaja, ja nõnda tuleks temasse ka suhtuda. Igaühel, kes on sellise teguviisi ohvriks langenud, on õigus kuritarvitajat süüdistada. Kui aga süüdistuse aluseks on vaid „alateadvusse tõrjutud mälestused” seksuaalsest kuritarvitamisest, ei tohiks süüdistuse esitamisega kiirustada. Sellisel juhul on kannatanul kõige tähtsam saada tagasi teatud emotsionaalne tasakaal. Aja möödudes võib ta ehk olla suutelisem oma „mälestustele” hinnangut andma ning otsustama, mida ta nende suhtes tahab ette võtta, kui üldse tahab.

Mõtle näiteks Donnale. Nagu teatatakse, oli tal söömishälbeid, millega ta pöördus konsultandi poole — kelle kompetentsuses on ilmselt alust kahelda. Mõne aja pärast süüdistas ta oma isa intsestis ning asi jõudis kohtusse. Kuna kohtunikud ei suutnud langetada üksmeelset otsust, ei pandud isa vangi, kuid ta pidi tasuma 100000 dollari suurused kohtukulud. Ja siis, pärast kõike seda, ütles Donna oma vanematele, et ta ei usugi enam, et teda üldse on kuritarvitatud!

Saalomon ütles targasti: „Kui su silmad on midagi näinud, siis ära vii seda kohe kohtu ette.” (Õpetussõnad 25:8) Kui on mõjuvaid põhjusi oletatavat ahistajat kahtlustada selles, et ta ikka veel lapsi seksuaalselt kuritarvitab, tuleb ehk hoiatus anda. Sellisel juhul võivad abiks olla kogudusevanemad. Ent vastasel korral ära tegutse tormakalt. Lõpuks võid ehk rahulduda sellegagi, et jätad asja sinnapaika. Kui sa aga siiski tahad oletatava ahistaja vastu välja astuda (olles eelnevalt läbi mõelnud, kuidas võimalikud reageeringud sulle mõjuvad), on sul õigus seda teha.

Eluperioodil, mil inimesel „mälestused” esile kerkivad, võib tekkida keerukaid olukordi. Näiteks võib inimene näha eredalt vaimusilmas, et teda ahistas keegi, keda ta näeb iga päev. Keegi ei saa ette kirjutada, mida sellisel juhul peaks tegema. „Igaüks kandku oma koormat.” (Galaatlastele 6:5) Mõnikord võib inimesele tunduda, et asjaga on seotud keegi sugulaste või perekonnaliikmete hulgast. Tuleta meelde, kui kaheldava väärtusega on need „alateadvusse tõrjutud mälestused”, kui tahetakse ahistamises kahtlustatava süüd tuvastada. Kui sellises olukorras inimene säilitab kontakti pereliikmetega, niikaua kui asi on täiesti kindlaks tehtud, ja külastab neid aeg-ajalt, kirjutab või helistab neile, näitab see, et ta püüab kinni pidada piiblilisest käitumisnormist. — Võrdle Efeslastele 6:1—3.

Mida võivad kogudusevanemad teha?

Kui vanemate poole pöördub koguduseliige, kellel kerkib meelde kujutluspilte või „alateadvusse tõrjutud mälestusi” lapsepõlves asetleidnud seksuaalsest kuritarvitamisest, määratakse teda abistama tavaliselt kaks vanemat. Need kogudusevanemad peaksid aitama kannatada saanul asjade selginemiseni keskenduda emotsionaalse valuga võitlemisele. „Meeldetulnud” kuritarvitajate nimed tuleks hoida ranges saladuses.

Vanemate põhiülesanne on tegutseda karjastena. (Jesaja 32:1, 2; 1. Peetruse 5:2, 3) Nad peaksid eriti hoolega püüdma ’riietuda südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega’. (Koloslastele 3:12) Nad kuulaku lahkelt ja kasutagu seejärel tervistavaid sõnu Pühakirjast. (Õpetussõnad 12:18) Mõned, keda sellised valulikud „mälestused” vaevavad, on olnud tänulikud, kui kogudusevanemad on neid korrapäraselt külastanud või neile kasvõi helistanud, saamaks teada, kuidas neil läheb. Selline suhtlemine ei pruugi võtta palju aega, kuid see näitab, et Jehoova organisatsioon hoolib neist. Kui kannatada saanu tajub, et tema kristlikud vennad teda tõesti armastavad, aitab see tal ehk teatud määral saavutada emotsionaalse tasakaalu.

Kuidas on lugu siis, kui kannatanu otsustab, et soovib esitada süüdistuse?b Siis võivad need kaks vanemat soovitada tal kooskõlas Matteuse 18:15 põhimõttega rääkida asjast süüdistatavaga nelja silma all. Kui süüdistuse esitaja ei ole emotsionaalselt valmis seda silmast silma tegema, võib seda teha telefonitsi või ehk ka kirja teel. See annab süüdistatavale võimaluse süüdistusele vastata ja teha teatavaks, kas ta on Jehoova ees süütu. Ta võib esitada isegi tõendeid selle kohta, et tema ei saanud see kuritarvitaja olla. Või ehk tunnistab kuritarvitaja oma süü üles ning võidakse ära leppida. Milline õnnistus see küll oleks! Kui süü üles tunnistatakse, võivad kaks kogudusevanemat asja Pühakirja põhimõtteid järgides edasi käsitleda.

Kui süüd eitatakse, peaksid vanemad süüdistajale selgitama, et kohtulikul teel ei ole enam midagi võimalik ette võtta. Ja kogudus vaatab süüdistatavale ikka kui süütule isikule. Piibel ütleb, et enne kui kohtuasja saab käsitlema hakata, peab olema kaks või kolm tunnistajat. (2. Korintlastele 13:1; 1. Timoteosele 5:19) Isegi kui rohkem kui ühel inimesel „tuleb meelde”, et üks ja seesama inimene on neid seksuaalselt kuritarvitanud, on need mälestused oma olemuselt niivõrd ebakindlad, et vaid nende alusel, ilma teiste kinnitavate tõenditeta, ei saa kohtuotsust langetada. See ei tähenda, et taolisi „mälestusi” peetakse valedeks (ega ka seda, et neid peetakse õigeteks). Ent asja kohtulikuks lahendamiseks peab järgima Piibli põhimõtteid.

Kuidas on lugu siis, kui süüdistatav on tõesti süüdi, kuigi ta oma süüd eitab? Kas ta jääb karistuseta? Muidugi mitte! Tema süüdi- või õigeksmõistmise võib rahumeeli Jehoova hooleks jätta. „Mõnede inimeste patud on kohe avalikud ja on kohe hukkamõistetavad, aga mõnede omad saavad tagantjärele ilmsiks.” (1. Timoteosele 5:24; Roomlastele 12:19; 14:12) Õpetussõnade raamatus öeldakse: „Õigete lootus on rõõm, aga õelate ootus hukkub!” „Kui õel inimene sureb, siis ta lootus hävib.” (Õpetussõnad 10:28; 11:7) Lõpuks langetavad Jehoova Jumal ja Kristus Jeesus õigluses igavese kohtuotsuse. — 1. Korintlastele 4:5.

Seisa Kuradile vastu

Kui pühendunud kristlased peavad vastu, hoolimata suurest füüsilisest või emotsionaalsest valust, annab see tõepoolest ilmeka tõendi nende sisemisest tugevusest ja armastusest Jumala vastu! Ja millise tõendi see küll annab Jehoova vaimu väest, mis neil vastu pidada aitab! — Võrdle 2. Korintlastele 4:7.

Nende kohta käivad Peetruse sõnad: „[Saatana] vastu seiske kindlad usus.” (1. Peetruse 5:9) Selle tegemine ei pruugi olla kerge. Mõnikord on ehk isegi raske kainelt ja loogiliselt mõelda. Kuid ole julge! Peagi ei ole enam ei Kuradit ega tema kavalaid sepitsusi. Me ootame tõesti igatsusega aega, mil „Jumal .. pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud”. — Ilmutuse 21:3, 4.

[Allmärkused]