Pelgulinnad — Jumala halastav korraldus
„Olgu need kuus linna pelgupaikadeks, et sinna võiks põgeneda igaüks, kes kogemata on kellegi tapnud.” — 4. MOOSESE 35:15.
1. Kuidas suhtub Jumal elusse ja veresüüsse?
JEHOOVA JUMAL peab inimelu pühaks. Elu aga on veres. (3. Moosese 17:11, 14) Kain, esimene maa peal sündinud inimene, tõmbas enda peale veresüü, kui ta mõrvas oma venna Aabeli. Sellepärast ütles Jumal Kainile: „Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!” Mõrvapaigas maapinnale valatud veri andis vaikivat, kuid jõulist tunnistust elust, millele oli julmalt lõpp tehtud. Aabeli veri kisendas Jumala poole kättemaksu nõudes. — 1. Moosese 4:4—11.
2. Kuidas rõhutas Jehoova pärast veeuputust, et ta peab elust lugu?
2 Pärast seda, kui õiglane Noa ja tema pere ülemaailmses veeuputuses ellujäänutena laevast väljunud olid, rõhutas Jumal, et ta peab inimelust lugu. Sel ajal laiendas Jehoova inimeste toiduvalikut ja lubas neil süüa loomade liha, kuid mitte verd. Ta andis ka käsu: „Teie eneste verd ma nõuan taga: ma nõuan seda kõigilt loomadelt, ja ma nõuan inimeselt vastastikku inimese hinge! Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!” (1. Moosese 9:5, 6) Jehoova tunnustas tapetu lähima sugulase õigust surmata inimesetapja, kui too selle kätte sai. — 4. Moosese 35:19
3. Kuidas toonitas Moosese seadus, et elu on püha?
3 Iisraelile prohvet Moosese kaudu antud seaduses toonitati korduvalt, et elu on püha. Näiteks andis Jumal käsu: „Sa ei tohi tappa [„mõrvata”, NW].” (2. Moosese 20:13) Lugupidamine elu vastu ilmnes ka selles, mida Moosese seadus ütles lastootava naisega juhtunud õnnetuse kohta. Seadus täpsustas, et kui naine või tema sündimata laps sai surmavalt vigastada seetõttu, et kaks meest kaklesid, pidid kohtumõistjad kaaluma asjaolusid ja seda, kuivõrd tahtlikult see juhtus, kuid karistuseks võis olla ka „hing hinge vastu” ehk elu elu vastu. (2. Moosese 21:22—25) Aga kas iisraellasest mõrvar võis oma vägivallateo tagajärgedest kuidagi pääseda?
Kas mõrvarite varjupaik?
4. Millised varjupaigad olid minevikus väljaspool Iisraeli?
4 Paljud rahvad, välja arvatud iisraellased, andsid varju- või pelgupaika mõrvaritele ja teistele kurjategijatele. Üheks taoliseks kohaks oli näiteks jumalanna Artemise tempel muistses Efesoses. Selliste paikade kohta on öeldud: „Mõned pühakojad olid kurjategijate kasvulavaks, ja sageli tuli varjupaikade hulka piirata. Ateenas tunnustas seadus pelgupaikadena ainult mõningaid pühamuid (näiteks Theseuse templit orjadele); Tiberiuse ajal muutusid pühakodades elavate roimarite grupid sedavõrd ohtlikuks, et varjupaiga õigus anti vaid vähestele linnadele (aastal 22).” (The Jewish Encyclopedia, 1909, II köide, lehekülg 256) Hiljem said ristiusumaailma kirikutest varjupaigad, ent kuna riigiametnike võim hakkas seetõttu vähehaaval kahanema, preesterkonna võim aga kasvama, siis muutus õigusemõistmine raskemaks. Lõpuks viis kiriklike varjupaikade vääriti kasutamine selle korralduse tühistamiseni.
5. Millised tõendid näitavad, et seaduse järgi ei antud armu sellele, kes oli hooletuse tõttu kellegi surma põhjustanud?
5 Iisraellased ei andnud varjupaika mõrvaritele. Isegi leviidist preester, kes teenis Jumala altari juures, tuli kavalusega sooritatud mõrva eest hukata. (2. Moosese 21:12—14) Lisaks ei antud seaduse järgi armu sellele, kes oli hooletuse tõttu kellegi surma põhjustanud. Näiteks pidi mees oma uue maja lamedale katusele käsipuu tegema. Vastasel korral tuli maja peale veresüü, kui keegi selle katuselt surnuks kukkus. (5. Moosese 22:8) Ja kui kaevlemisharjumusega härja omanikku oli hoiatatud, kuid ta ei pidanud seda looma valve all ning see tappis kellegi, oli härja omanikul veresüü ja ta võidi hukata. (2. Moosese 21:28—32) Veel üks tõend selle kohta, kui väga Jumal hindab elu, ilmneb selles, et kui keegi andis vargale surmava hoobi päevaajal, mil sissetungijat võidi näha ja ta ära tunda, oli lööjal veresüü. (2. Moosese 22:1, 2) Seega on selge, et Jumala täiuslikus tasakaalus olevad määrused ei võimaldanud surmanuhtlusest pääseda neil, kes olid kellegi mõrvanud.
6. Kuidas täideti muistses Iisraelis seadust, mis nõudis ’elu elu vastu’?
6 Kui muistses Iisraelis sooritati mõrv, tuli kannatanu vere eest tasuda. Seadus, mis nõudis ’elu elu vastu’, täideti sellega, kui „veretasunõudja” surmas mõrvari. (4. Moosese 35:19) Tasuja oli mõrvatud inimese lähim meessoost sugulane. Aga mida öelda nende kohta, kes olid kogemata inimese tapnud?
Jehoova halastav korraldus
7. Millise korralduse tegi Jumal nende heaks, kes olid kellegi kogemata tapnud?
7 Nende heaks, kes tapsid kellegi juhuslikult või kogemata, korraldas Jumal armastavalt pelgulinnade rajamise. Seoses nende linnadega öeldi Moosesele: „Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: kui te lähete üle Jordani Kaananimaale, siis valige endile linnad; need olgu teile pelgulinnadeks, et sinna võiks põgeneda tapja, kes kogemata on kellegi surmanud. Need linnad olgu teile pelgupaikadeks veretasunõudja eest, et tapja ei sureks, enne kui ta on seisnud koguduse kohtu ees. Linnadest, mis te annate, olgu kuus tükki teile pelgulinnadeks: kolm linna andke siinpool Jordanit ja kolm linna andke Kaananimaal; need olgu pelgulinnadeks .., et sinna võiks põgeneda igaüks, kes kogemata on kellegi tapnud.” — 4. Moosese 35:9—15.
8. Kus pelgulinnad asusid, ja kuidas aidati sinna jõuda neil, kes kogemata olid kellegi tapnud?
8 Kui iisraellased Tõotatud Maale jõudsid, rajasid nad kuulekalt kuus pelgulinna. Kolm neist linnadest — Kedes, Sekem ja Hebron — asusid Jordani jõest lääne pool. Jordanist idas olid pelgulinnadeks Goolan, Raamot ja Beser. Need kuus pelgulinna olid kergesti ligipääsetavad ja nad asusid teede ääres, mida hoiti heas korras. Sobivates kohtades seisid tee ääres sildid, millel oli kiri „pelgupaik”. Need sildid näitasid, kuhupoole jääb pelgulinn, ja see, kes kogemata oli inimese tapnud, võis oma elu päästmiseks neist lähimasse joosta. Seal võis ta veretasunõudja eest kaitset leida. — Joosua 20:2—9.
9. Miks korraldas Jumal pelgulinnade rajamise, ja kelle heaks need rajati?
9 Miks korraldas Jumal pelgulinnade rajamise? Need rajati selleks, et maad ei rüvetataks süütu verega ja rahva peale ei tuleks veresüü. (5. Moosese 19:10) Kelle heaks pelgulinnad rajati? Seaduses öeldi: „Iisraeli lastele ning võõrale ja majalisele nende seas olgu need kuus linna pelgupaikadeks, et sinna võiks põgeneda igaüks, kes kogemata on kellegi tapnud.” (4. Moosese 35:15) Niisiis, et olla erapooletu ja õiglane, kuid samas ka halastav, käskis Jehoova iisraellastel eraldada pelgulinnad 1) sünnipärastele iisraellastele, 2) Iisraeli võõramaalastest elanikele või 3) sinna teistest riikidest ümberasunutele, kes kogemata olid inimese tapnud.
10. Miks võib öelda, et pelgulinnad olid Jumala halastav korraldus?
10 Väärib tähelepanu, et isegi juhul, kui keegi kogemata inimese tappis, tuli ta hukata Jumala käsu järgi: „Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene.” Seega võis inimene, kes kogemata kellegi tapnud oli, põgeneda mõnda pelgulinna ainult tänu sellele Jehoova Jumala halastavale korraldusele. Ilmselt tundis enamik inimesi veretasunõudja eest põgenejale kaasa, sest nad kõik teadsid, et nemadki võivad kogemata samasuguse süüteo sooritada ning pelgupaika ja halastust vajada.
Pelgupaika põgenemine
11. Mida võis muistses Iisraelis teha inimene, kes tahtmatult tappis oma kaastöölise?
11 Üks näide võib sul paremini mõista aidata halastavat korraldust, mille Jumal tegi seoses pelgupaigaga. Kujutle, et sa oled muistses Iisraelis ja raiud metsas puid. Äkki lendab kirvetera varre otsast ära ja haavab surmavalt ühte sinu kaastöölist. Mida sa teeksid? Seaduses olid sätted ka sellise olukorra lahendamiseks. Kindlasti ei jätaks sa kasutamata Jumala tehtud korraldust: „Nõnda on lugu tapjaga, kes põgeneb [pelgulinna], et jääda elama: kui keegi tahtmatult tapab oma ligimese ega ole teda varem vihanud, nõnda nagu see, kes läheb oma ligemesega metsa puid raiuma ja ta käsi viibutab kirvest, et langetada puud, aga raud lendab ära varre otsast ja tabab ligimest, nõnda et ta sureb — see võib põgeneda ühte neist linnadest, et ta võiks jääda elama.” (5. Moosese 19:4, 5) Aga isegi kui sa jõuaksid pelgulinna, ei vabastaks see sind kogu vastutusest selle eest, mis on juhtunud.
12. Kuidas toimiti pärast seda, kui tahtmatult inimese tapnu pelgulinna jõudis?
12 Kuigi sind võetaks lahkelt vastu, peaksid sa pelgulinna väravas istuvatele vanematele oma loo ära rääkima. Pärast linna jõudmist saadetaks sind tagasi Iisraeli kogudust esindavate vanemate ette, et nad sinu üle kohut mõistaksid selle linna väravas, mille halduspiirkonnas toimus tapmine. Seal oleks sul võimalik tõestada, et oled süütu.
Kui inimesetapjad olid kohtu ees
13., 14. Millised on mõned üksikasjad, mida vanemad inimesetapja üle peetava kohtuprotsessi ajal järele uuriksid?
13 Selle halduskeskuseks oleva linna väravas peetaval kohtuprotsessil oleksid sa vanematele kahtlemata tänulik, et nad sinu varasemale käitumisele suurt rõhku asetavad. Vanemad kaaluksid hoolikalt, millised olid sinu suhted surmasaanuga. Kas sa vihkasid seda meest, varitsesid teda ja lõid ta meelega surnuks? Kui see oleks tõsi, annaksid vanemad sind veretasunõudja kätte, ja sul tuleks surra. Need vastutusvõimelised mehed on kindlasti teadlikud seaduse nõudest ’kõrvaldada Iisraelist süütult valatava vere’ süü. (5. Moosese 19:11—13) Samamoodi peavad ka tänapäeval kristlikud kogudusevanemad kohtupidamisel hästi Pühakirja tundma, sellega kooskõlas tegutsema ning patustaja varasema suhtumise ja käitumisega arvestama.
14 Lahkelt küsimusi esitades sooviksid linna vanemad teada saada, kas sa varitsesid oma ohvrit. (2. Moosese 21:12, 13) Kas sa ründasid teda peidikust? (5. Moosese 27:24) Kas sa olid selle inimese peale sedavõrd vihane, et mõtlesid tema tapmiseks välja mõne salakavala plaani? Kui see oleks tõsi, vääriksid sa surmanuhtlust. (2. Moosese 21:14) Eriti tahaksid vanemad teada saada seda, kas sinu ja kannatanu vahel oli vihavaenu või vihkamist. (5. Moosese 19:4, 6, 7; Joosua 20:5) Oletame, et linna vanemad mõistavad sind süütuks ja saadavad su pelgulinna tagasi. Kui tänulik sa küll oleksid sulle osutatud halastuse eest!
Elu pelgulinnas
15. Millistele nõuetele pidi alluma inimene, kes kogemata kellegi tapnud oli?
15 Inimene, kes kogemata kellegi tapnud oli, pidi jääma pelgulinna ega tohtinud minna sellest kaugemale kui 1000 küünart (umbes 450 meetrit). (4. Moosese 35:2—4) Kui ta sellest piirist kaugemale läks, võis ta kohata veretasunõudjat. Sel juhul võis tasuja selle inimesetapja karistamatult maha lüüa. Kuid inimesetapjat ei hoitud ahelates ega vanglas. Pelgulinna elanikuna tuli tal õppida selgeks mingi amet, teha tööd ja tegutseda ühiskonna kasuliku liikmena.
16. a) Kui kauaks pidi pelgulinna jääma inimene, kes kogemata kellegi tapnud oli? b) Miks võis inimesetapja pärast ülempreestri surma pelgulinnast lahkuda?
16 Kui kauaks pidi pelgulinna jääma see, kes oli kogemata inimese tapnud? Võis juhtuda, et ta pidi sinna jääma kogu oma ülejäänud eluks. Seadus igatahes ütles: „Tapja peab jääma oma pelgulinna kuni ülempreestri surmani; pärast ülempreestri surma võib tapja minna tagasi oma pärisosa maale.” (4. Moosese 35:26—28) Miks inimene, kes kogemata kellegi tapnud oli, pärast ülempreestri surma pelgulinnast lahkuda võis? Asi on selles, et ülempreester oli rahva hulgas üks tuntumaid inimesi. Seega oli tema surm niivõrd tähelepanuäratav sündmus, et sellest said teada kõik Iisraeli suguharud. Pärast seda võisid kõik pelgulinna põgenenud koju tagasi pöörduda, ilma et neil oleks tulnud veretasunõudjat karta. Miks? Sellepärast, et Jumala seaduse järgi ei olnud veretasunõudjal pärast ülempreestri surma enam õigust inimesetapjat surmata, ja kõik teadsid seda. Kui hukkunu lähim sugulane pärast seda siiski tema surma eest tasus, oli ta mõrvar ja pidi selle mõrva eest ka karistust kandma.
Kestvad tulemused
17. Milliseid tulemusi võisid anda piirangud, mis pandi peale inimesele, kes kogemata kellegi tapnud oli?
17 Milliseid tulemusi võisid anda piirangud, mis pandi peale inimesele, kes kogemata kellegi tapnud oli? Need tuletasid talle meelde, et ta oli kellegi surma põhjustanud. Tõenäoliselt pidas ta inimelu pärast seda alati pühaks. Lisaks sellele ei saanud ta ilmselt kunagi unustada, et temaga oldi halastavalt ümber käidud. Kuna talle oli halastust osutatud, tahtis ta kindlasti ka ise teiste vastu halastav olla. Pelgulinnade korraldus ja nendega seotud piirangud tõid kasu ka rahvale tervikuna. Kuidas nii? Kahtlemata toonitas see iisraellastele, et nad ei tohi inimelusse hooletult või ükskõikselt suhtuda. Kristlastele peaks see tuletama meelde seda, et nad ei tohi olla hooletud, kuna see võib põhjustada kellegi surma õnnetusjuhtumi läbi. Lisaks sellele peaks Jumala halastav pelgulinnade korraldus ajendama meid ka halastust osutama, kui see on kohane. — Jakoobuse 2:13.
18. Millistel põhjustel oli Jumala tehtud pelgulinnadekorraldus kasulik?
18 Jehoova Jumala tehtud pelgulinnadekorraldus oli kasulik veel teistelgi põhjustel. Inimesed ei moodustanud korrakaitsegruppe, et jälitada tapmises süüdistatavat enne, kui tema üle kohut oli mõistetud. Teda ei süüdistatud mõrvas, vaid rahvas koguni aitas teda, et ta võiks turvalisse kohta jõuda. Pealegi oli pelgulinnadekorraldus täielikuks vastandiks nüüdisaegsele mõrvarite vanglasse panemise süsteemile, kus neid rahva rahaga ülal peetakse, ja sageli saavad neist hoopis suuremad kurjategijad, kuna nad käivad seal tihedalt läbi teiste seaduserikkujatega. Pelgulinnadekorralduse puhul ei olnud vaja ehitada, ülal pidada ega valvata kulukaid müüride ja trellidega vanglaid, kust kinnipeetavad sageli põgeneda üritavad. Tegelikult otsis inimesetapja ise „vangla” üles ja jäi sinna ettenähtud ajaks. Tal tuli ka tööd teha ja sel viisil kaasinimestele kasulik olla.
19. Millised küsimused võivad tekkida seoses pelgulinnadega?
19 Selles avaldus tõepoolest Jehoova halastus, kui ta korraldas Iisraelis pelgulinnade rajamise nende kaitseks, kes kogemata olid inimese tapnud. See korraldus kasvatas kindlasti lugupidamist elu vastu. Kuid kas muistsetel pelgulinnadel on tähendus ka 20. sajandil elavatele inimestele? Kas me oleme ehk Jehoova Jumala ees veresüü all, kuid ei mõista samas, et vajame tema halastust? Kas Iisraeli pelgulinnadel on meie jaoks tänapäeval mingisugust tähtsust?
Kuidas sa vastaksid?
◻ Kuidas suhtub Jehoova inimelusse?
◻ Millise halastava korralduse tegi Jumal neile, kes kogemata inimese olid tapnud?
◻ Kuidas pääses inimesetapja pelgulinna, ja kui kauaks pidi ta sinna jääma?
◻ Millised tulemused võisid olla piirangutel, mis pandi peale inimesele, kes kogemata kellegi tapnud oli?
[Kaart lk 12]
Iisraeli pelgulinnad asusid kergesti ligipääsetavates kohtades
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
KEDES Jordani jõgi GOOLAN
SEKEM RAAMOT
HEBRON BESER