Nende valgus ei kustunud
PIIBLI aegadel oli ustavaid Jehoova tunnistajaid, kes kogesid tagasilööke ja raskusi. Nad seisid silmitsi vastupanu ja ilmse ebaeduga. Siiski ei andnud nad julguse kaotamise tõttu alla. Nende valgus ei kustunud.
Näiteks tehti prohvet Jeremijale ülesandeks teenida Jumala prohvetina ärataganenud Juuda rahva seas. Ta laskis kõlada hoiatusel tulevasest Jeruusalemma hävingust. (Jeremija 1:11—19) Seetõttu tuli Jeremijal tihti ette kokkupõrkeid oma kaasmaalastega, kes pidasid teda õnnetusekuulutajaks.
Preester Pashur, Jehoova koja kõrgeim ülevaataja, lõi kord Jeremijat tema prohvetliku ennustuse pärast ja pani ta jalgpakku. Sellist näilist tagasilööki kogedes ütles Jeremija: „Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind! Sest iga kord, kui ma räägin, ma pean kisendama! Ma hüüan: ’Vägivald ja rüüstamine!’ Sest Jehoova sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks!” Prohvet oli niivõrd julguse kaotanud, et ütles: „Ma ei taha enam mõelda tema [Jehoova] peale ega rääkida tema nimel.” — Jeremija 20:1, 2, 7—9.
Ent siiski ei andnud Jeremija julguse kaotuse pärast alla. Ta teatas „Jehoova sõna” kohta: „[See] oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-kontidesse! Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud!” (Jeremija 20:8, 9) Jeremija tundis tugevat soovi kuulutada Jumala kohtuotsuseid, ja püha vaimu toetusel ta täitiski oma ülesande.
Ka apostel Paulusel oli hulgaliselt põhjusi, mille tõttu ta oleks võinud julguse kaotada, kui ta oleks neil lasknud end maha suruda. Tal tuli üle elada loodusõnnetusi ja laevahukk ning taluda tagakiusamist ja peksmist. Lisaks vaevas teda „päevast päeva .. mure kõikide koguduste pärast”. (2. Korintlastele 11:23—28, UT) Tõepoolest, Paulus pidi päevast päeva tegelema probleemidega, muretsema uute koguduste pärast, mille moodustamisele ta oli kaasa aidanud. Pealegi oli ta ju ebatäiuslik ning pidi võitlema „liha sisse antud vaiaga”, milleks võis ehk olla kehv silmanägemine. (2. Korintlastele 12:7; Roomlastele 7:15; Galaatlastele 4:15) Mõned isegi rääkisid Paulusest seljataga halba ja see jutt kostus temagi kõrvu. — 2. Korintlastele 10:10.
Sellele vaatamata ei lasknud Paulus julgusel täiesti kaduda. Ta ei olnud aga mingi üliinimene. (2. Korintlastele 11:29, 30) Mis tema „sisemise tule” siis leegitseva hoidis? Esiteks toetasid teda tema kaaslased, kellest mõned tulid isegi koos temaga Rooma, kus teda koduarestis hoiti. (Apostlite teod 28:14—16) Teiseks suhtus apostel oma olukorda tasakaalukalt. Valel teel olid tema tagakiusajad ja vaenajad, mitte Paulus. Oma maise elu lõpul andis ta oma teenistusele positiivse hinnangu ja ütles: „Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab.” — 2. Timoteosele 4:8.
Mis aga kõige tähtsam, Paulus pöördus alati palves Jehoova Jumala poole ja ’Issand seisis tema eest ja kinnitas teda’. (2. Timoteosele 4:17) „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks,” ütles Paulus. (Filiplastele 4:13) Jumala ja kaaskristlastega suhtlemine ning oma teenistuse väärtustamine aitas Paulusel Jehoova teenimist jätkata.
Jumal inspireeris Paulust kirjutama: „Kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi.” (Galaatlastele 6:7—9) Mida me saame lõigata? Igavest elu. Ole siis nagu Jeremija, Paulus ja paljud teised ustavad Jehoova tunnistajad, kellest Pühakiri räägib. Jah, ole nagu nemad ja ära anna alla, kui oled julguse kaotanud. Ära lase oma valgusel kustuda. — Võrdle Matteuse 5:14—16.
[Pildid lk 25]
Paulus ja Jeremija ei lasknud oma valgusel kustuda