Jehoova oli minuga
JUTUSTANUD MAX HENNING
Oli aasta 1933 ning Adolf Hitler oli Saksamaal just võimule saanud. Kuid ligikaudu 500 Jehoova tunnistajat Berliini piirkonnas jäid vankumatuks. Paljud noored hakkasid pioneerideks ehk täisaegseteks teenijateks ning mõned isegi võtsid vastu ülesande minna teistesse Euroopa maadesse. Mina ja mu sõber Werner Flatten küsisime sageli teineteiselt: „Miks me siin niisama passime ja oma aega raiskame? Miks mitte võtta end kätte ja hakata pioneeritööd tegema?”
KAHEKSA päeva peale minu sündimist 1909. aastal hakkasid minu eest hoolitsema minu armastavad kasuvanemad. 1918. aastal tabas meie perekonda lein, kui mu väike kasuõde äkki suri. Peagi seejärel tulid meie ukse taha piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid sel ajal tunti, ning mu kasuvanemate südamed avanesid Piibli tõele. Nad õpetasid ka mind vaimseid asju hindama.
Ma keskendusin oma ilmalikele õpingutele ja minust sai torulukksepp. Kuid mis veelgi tähtsam, ma võtsin seisukoha ka vaimsetes asjades. Alustasime koos Werneriga pioneerteenistust 5. mail 1933. aastal. Meil oli tavaks sõita jalgratastel Berliinist umbes 100 kilomeetri kaugusel asuvasse linna, kuhu jäime kaheks nädalaks kuulutama. Siis pöördusime tagasi Berliini, et oma asjade eest hoolitseda. Seejärel läksime jälle kaheks nädalaks tagasi oma kuulutustöö territooriumile.
Me taotlesime luba teenida mõnel teisel maal ning 1933. aasta detsembris määrati meid tolleaegsesse Jugoslaaviasse. Kuid enne kui jõudsime lahkuda, määrati meid hoopis ümber Hollandisse, Utrechti. Varsti pärast seda mind ristiti. Tol ajal ei peetud ristimist nii oluliseks; tähtis oli teenistus. Lootus Jehoovale sai nüüd minu elu lahutamatuks osaks. Ma leidsin palju troosti Piibli laulukirjutaja sõnadest: „Vaata, Jumal on mu abimees, Issand on mu hinge tugi!” (Laul 54:6).
Pioneerteenistuses Hollandis
Varsti pärast Hollandisse saabumist määrati meid hoopiski Rotterdami linna. Isa ja poeg selles peres, kus me peatusime, olid samuti pioneerid. Mõned kuud hiljem osteti pioneeridele üks suur elumaja Leersumis, ühes linnas Utrechti lähistel, ning Werner ja mina kolisime sinna.
Sel ajal, kui elasime selles pioneerikodus, sõitsime lähedalasuvatele territooriumidele jalgratastel ning kaugemalasuvate territooriumide külastamiseks kasutasime seitsmekohalist autot. Sel ajal oli kogu Hollandis ainult sada tunnistajat. Nüüd, 60 aastat hiljem, on sel territooriumil, kus me töötasime pioneerikodus elades, umbes 50 koguduses enam kui 4000 kuulutajat!
Me töötasime kõvasti, olime iga päev kuni 14 tundi teenistuses, ning see tegi meid õnnelikuks. Meie peamine eesmärk oli jagada nii palju kirjandust kui vähegi võimalik. Harilikult jätsime päevas huvitatutele üle saja brošüüri. Korduskülastuste tegemine ja piibliuurimiste läbiviimine ei olnud sel ajal meie regulaarse tegevuse osa.
Ühel päeval töötasin koos oma kaaslasega Vreeswijki linnas. Sel ajal kui tema andis tunnistust ühele mehele sõjaväeosa väravas, kasutasin mina aega, et lugeda Piiblit. See oli mul ohtrasti punase ja sinise värviga alla joonitud. Hiljem hoiatas seda väravas olnud meest üks puusepp, kes töötas seal lähedal katusel, et ma olen arvatavasti mingi nuhk. Selle tagajärjel arreteeriti mind samal päeval, just siis, kui andsin tunnistust ühele kaupluseomanikule, ning ka mu Piibel konfiskeeriti.
Mind viidi kohtu ette. Seal esitati mulle süüdistus, et märkmed minu Piiblis on püüe teha sõjaväeosa jooniseid. Mind mõisteti süüdi ja kohtunik määras mulle kaks aastat vanglakaristust. Kuid kohtuotsus kaevati edasi ja mind vabastati süüdistusest. Kui õnnelik ma olin, et sain vabaks, kuid veel õnnelikum olin siis, kui mulle tagastati Piibel koos kõigi seal olevate märkmetega.
Veetsime 1936. aasta suve koos Richard Brauningu, ühe meiega samas kodus elanud pioneeriga, maa põhjaosas kuulutades. Esimesel kuul olime teenistuses 240 tundi ja levitasime suure hulga kirjandust. Me elasime telkides ja hoolitsesime ise oma vajaduste eest, pesime pesu, tegime süüa ja nii edasi.
Hiljem viidi mind üle paati nimega „Valgusekandja”, mis sai Hollandi põhjaosas hästi tuntuks. Paadis elas viis pioneeri ja sellega me jõudsime paljudele kõrvalistele territooriumidele.
Lisaeesõigused
Aastal 1938 määrati mind vööndisulaseks, nagu Jehoova tunnistajate ringkonnaülevaatajaid tol ajal kutsuti. Seega lahkusin ma „Valgusekandjast” ning hakkasin külastama kogudusi ja teistest eemalasuvaid tunnistajaid kolmes lõunapoolses provintsis.
Jalgratas oli meie ainuke sõiduvahend. Võttis tihti terve päeva aega, et sõita ühest kogudusest või grupi huvitatute juurest järgmisse kohta. Külastasin ka Breda linna, kus ma praegu elan. Sel ajal polnud Bredas kogudust, oli vaid üks vanem tunnistajatest abielupaar.
Teenides vendi Limburgis, palus üks kaevandustööline nimega Johan Pieper vastata mul paljudele küsimustele. Ta võttis kindla seisukoha Piibli tõe poolel ja temast sai julge kuulutaja. Neli aastat hiljem ta arreteeriti ning saadeti koonduslaagrisse, kus ta oli kolm ja pool aastat. Pärast vabanemist võttis ta jälle innukalt kuulutustööst osa ja praegugi on ta ustav kogudusevanem. Sellest väikesest Limburgi kogudusest, kus oli 12 tunnistajat, on nüüd kasvanud 17 kogudust umbes 1550 kuulutajaga!
Natsliku võimu all
Maikuus 1940. aastal tungisid natsid Hollandisse. Mind määrati Vahitorni ühingu Amsterdami harubüroosse. Me pidime oma tööd tegema äärmise ettevaatusega, mis pani meid hindama Piibli õpetussõna: ’Tõeline sõber ja vend tulevad ilmsiks hädas!’ (Õpetussõnad 17:17). Meeldiv ühtsuse side, mis kujunes sel raskel ajal, mõjutas sügavalt minu vaimset arengut ning valmistas mind ette veelgi raskemateks päevadeks.
Minu ülesandeks oli juhtida kogudustesse kirjanduse toimetamist, mida tegid harilikult kullerid. Gestapo otsis pidevalt noori mehi, keda sunnitöölistena Saksamaale saata, seetõttu kasutasime kulleritena kristlikke õdesid. Just õigel ajal saadeti Haagist meie juurde Wilhelmina Bakker, keda tunti ikka kui Nonnie’t, ning ma viisin ta paika, kus varjas end meie harubüroo ülevaataja Arthur Winkler. Püüdes olla võimalikult silmatorkamatu, riietasin end hollandi talupojaks, kandsin puukingi ja kõike sinna juurde kuuluvat, ning saatsin Nonnie’t trammis. Hiljem sain teada, et ta oli vaevu suutnud naeru tagasi hoida, sest talle tundus, et ma olin küll kõike muud kui silmatorkamatu.
Meie kirjanduse ja paberi laoplats Amsterdamis anti vaenlasele välja 1941. aasta 21. oktoobril. Gestapo haarangu ajal arreteeriti Winkler ja Nonnie. Kui nad vanglasse viidi, kuulsid nad kahte Gestapo agenti rääkimas, kuidas nad olid jälitanud ühte „lühikest tumedajuukselist noormeest”, kelle nad rahvarohketel tänavatel silmist kaotasid. Oli ilmne, et nad rääkisid minust, ning Winkleril õnnestus saata see sõnum vendadele. Mind lähetati koheselt Haagi.
Vahepeal vabastati Nonnie vanglast ja ta tuli Haagi pioneeritööd tegema. Seal kohtasin teda jälle. Aga kui Rotterdamis arreteeriti koguduse sulane, saadeti mind selle asemele. Hiljem arreteeriti Gouda koguduse sulane ja mind saadeti sinna teda asendama. Lõpuks, 1943. aasta 29. märtsil võeti mind kinni. Kui ma olin parajasti kontrollimas meie piiblilise kirjanduse tagavara, tabati mind ootamatult Gestapo haaranguga.
Peale selle et laual oli kõikjal piiblilist kirjandust, oli seal ka kristlike vendade ja õdede nimekiri, kuigi see oli kodeeritud. Ahastuses palusin Jehoovat, et ta aitaks mul leida tee kaitsmaks neid, kel oli veel vabadus kuulutada. Ilma et seda oleks märgatud, õnnestus mul haarata ühe käega nimekiri ja kortsutada see kokku oma varrukasse. Seejärel palusin luba minna tualetti, kus ma rebisin nimekirja ribadeks ja lasin veega alla.
Sellises äärmises kitsikuses õppisin ma ammutama jõudu sellest, kuidas Jehoova tegeles oma rahvaga minevikus, ja tema tõotustest vabastamise kohta. Mul mõlgub alati meeles üks inspireeritud tõotus: „Kui Jehoova ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale, siis nad oleksid meid elusalt neelanud” (Laul 124:2, 3).
Vanglad ja koonduslaagrid
Mind viidi Rotterdami vanglasse, kuid olin tänulik, et sain oma Piibli kaasa võtta. Mul oli ka raamat „Pääste” (Salvation), mõningad osad raamatust „Lapsed” (Children) ja külluslikult aega kogu selle kirjanduse lugemiseks. Kuue kuu pärast jäin aga raskesti haigeks ja pidin minema haiglasse. Enne kui lahkusin vanglast, peitsin väljaanded oma madratsi alla. Hiljem sain teada, et üks teine tunnistaja, Piet Broertjes, viidi üle minu kongi ja ta leidis need sealt. Nii aitas see kirjandus ka teiste usku tugevdada.
Kui ma paranesin, viidi mind üle Haagi vanglasse. Seal olles kohtasin Leo C. van der Tasi, õigusteaduse üliõpilast, kes oli vanglas, kuna ta osutas vastupanu natslikule okupatsioonile. Ta ei olnud kunagi kuulnud Jehoova tunnistajatest ja mul oli võimalus talle tunnistust anda. Vahel äratas ta mind keset ööd ja esitas küsimusi. Ta ei suutnud varjata oma imetlust Jehoova tunnistajate vastu, eriti veel pärast seda, kui sai teada, et meid vabastataks kohe, kui me vaid kirjutaksime alla dokumendile, milles ütleme lahti oma usust. Pärast sõda sai Leost advokaat ja ta kaitses Vahitorni ühingu huve kümnetel kohtuprotsessidel seoses kummardamisvabadusega.
1944. aasta 29. aprillil topiti mind rongi ja nii sai alguse piinarikas 18-päevane reis Saksamaale. 18. mail sulgusid minu järel Buchenwaldi koonduslaagri väravad. Selle ajani, mil liitlasväed meid peaaegu aasta hiljem vabastasid, oli elu kirjeldamatult kohutav. Tuhanded surid, paljud otse meie silme all. Kuna ma keeldusin töötamast lähedalasuvas vabrikus, kus toodeti sõjavarustust, pandi mind tegelema kanalisatsioonitorustikuga.
Ühel päeval pommitati vabrikut. Paljud tormasid varju leidmiseks barakkidesse, teised aga jooksid metsa. Üksikud pommid tabasid barakke ja süütepommid panid metsa põlema. See oli kohutav vaatepilt! Paljud põlesid elusalt! Leidsin turvalise peidupaiga ning peale tule vaibumist möödusin tagasiteel laagrisse loendamatust hulgast surnukehadest.
Enamik inimesi on tänapäeval teadlikud natslike tapatalgute õudustest. Olen Jehoovale tänulik, et ta on tugevdanud mu mõtlemisvõimet, nii et need õudused, mida olen kogenud, ei ole kõigi aastate kestel mu mõtteid vallanud. Kui mõtlen tagasi oma vangisoleku ajale, on mu tunded seotud eelkõige rõõmuga selle üle, et suutsin jääda Jehoovale laitmatuks, ülistamaks tema nime (Laul 124:6—8).
Sõjajärgne tegevus
Pärast seda kui vabanesin ja pöördusin tagasi Amsterdami, teatasin sellest koheselt harubüroole, et saada edasisi ülesandeid. Kuulasin ärevusega seda, mis oli juhtunud minu äraoleku ajal. Nonnie oli nüüd ka harubüroos tööl. Sõja viimasel aastal oli ta töötanud kullerina ja viinud kogudustesse piiblilist kirjandust. Teda poldud uuesti arreteeritud, kuigi ta oli mitmel korral vaevu üle noatera pääsenud.
Tegin lühikest aega Haarlemis pioneeritööd, kuid 1946. aastal kutsuti mind tööle Amsterdami harubüroo väljastusosakonda. 1948. aasta lõpus abiellusime Nonnie’ga ja lahkusime harubüroost, et koos pioneeritööd teha. Meid määrati pioneeritööle Assenisse. Kaksteist aastat varem olime koos Richard Brauninguga kogu suve seal telgis elanud ja kuulutanud. Ma sain teada, et Richard oli teel koonduslaagrisse maha lastud.
Vanglaperiood oli mõistagi kahjustanud mu tervist. Kuus aastat peale seda, kui olin vabanenud Buchenwaldist, aheldas haigus mind neljaks kuuks voodisse. Aastaid hiljem, 1957. aastal, põdesin terve aasta tuberkuloosi. Mu kehast kadus kogu jõud, kuid minu pioneerivaim oli ikka tugev. Haiguse ajal haarasin kinni igast võimalusest tunnistust anda. Ma tunnen, et just pioneerivaim mängis mu haigusaegadel olulist rolli ning ei lasknud mul muutuda jõudeolevaks haigeks meheks. Oleme Nonnie’ga otsustanud hoida täisaegsest teenistusest kinni niikaua, kui meie tervis seda võimaldab.
Peale minu paranemist määrati meid Breda linna. See oli 21 aastat peale seda, kui seda linna vööndisulasena esimest korda külastasin. Kui me 1959. aastal sinna saabusime, oli seal väike kogudus 34 tunnistajaga. Nüüdseks, 37 aastat hiljem, on sellest kasvanud kuus kogudust, kus on kokku üle 500 tunnistaja, kes saavad kokku kolmes kuningriigisaalis! Kohalikel koosolekutel ja kokkutulekutel oleme näinud paljusid, kes tänu meie pingutustele on tulnud Piibli tõe tundmisele. Me tunneme tihti samamoodi nagu apostel Johannes, kui ta kirjutas: „Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat” (3. Johannese 4).
Oleme nüüd vanaks jäänud. Mina olen 86-aastane ja Nonnie 78, kuid ma pean ütlema, et pioneeritöö mõjub tervisele hästi. Sellest ajast, kui olen olnud Bredas, olen jagu saanud enamikust terviseprobleemidest, mis said alguse vangisolekuajal. Mul on olnud Jehoova teenistuses ka palju viljakaid aastaid.
Meile mõlemale toob rõõmu see, kui vaatame tagasi paljudele tulemusrikastele teenistusaastatele. Me palume iga päev, et Jehoova annaks meile oma vaimu ja tugevust jätkata teenistust nii kaua, kui meil on elupäevi. Täis usaldust, väljendame oma tundeid laulukirjutaja sõnadega: „Vaata, Jumal on mu abimees, Issand on mu hinge tugi!” (Laul 54:6).
[Pilt lk 23]
Seisan telgi kõrval, mida kasutasime 1930-ndatel aastatel pioneerteenistuses
[Pilt lk 23]
Paat, mida kasutati kõrvalistele territooriumidele jõudmiseks
[Pilt lk 23]
Intervjueeritavatena 1957. aasta konvendil
[Pilt lk 24]
Koos oma abikaasaga praegu