Oleme teeninud Jehoovat ühtse perekonnana

JUTUSTANUD ANTONIO SANTOLERI

Minu isa lahkus Itaaliast 1919. aastal, mil ta oli 17-aastane. Parema elu otsinguil kolis ta Brasiiliasse. Aja möödudes soetas ta endale meestejuuksla, mis asus ühes väikeses linnas São Paulo osariigi sisemaal.

ÜHEL päeval 1938. aastal, mil mina olin seitsmene, andis üks isa poest möödunud mees talle Brasileira piiblitõlke. Kaks aastat pärast seda jäi ema raskesti haigeks ja oli kuni surmani invaliid. Kuna ka isa jäi haigeks, kolisime kõik — ema, isa, õde Ana ja mina — sugulaste juurde São Paulo linna.

São Paulos koolis käies sai minust agar lugeja, kusjuures eriti meeldis mulle lugeda ajalooainelisi teoseid. Mulle jäi elavalt meelde see, et aeg-ajalt mainiti neis Piiblit. Ühes romaanis, mille olin laenanud São Paulo rahvaraamatukogust, viidati mitmel korral mäejutlusele. Otsustasin ka endale Piibli muretseda ja ise seda jutlust lugeda. Otsisin Piiblit, mille isa oli aastaid tagasi saanud, ja leidsin selle lõpuks kohvripõhjast, kus see oli vedelenud juba seitse aastat.

Kuna elasin katoliiklikus perekonnas, polnud keegi julgustanud mind kunagi Piiblit lugema. Õppisin nüüd iseseisvalt üles otsima Piibli peatükke ja salme. Lugesin naudinguga mitte üksnes mäejutlust, vaid kogu Matteuse evangeeliumi ja teisigi Piibli raamatuid. Enim köitis mind tõe kõla, mida tajusin Jeesuse õpetustes ja imetegudes.

Mõistes, kuivõrd kaugel oli katoliku usk sellest, mida ma Piiblist lugesin, hakkasin käima presbüterlikus kirikus, ja koos minuga hakkas seal käima ka Ana. Sellegipoolest tundsin südames tühjust. Olin 17 aastat agaralt Jumalat otsinud (Apostlite teod 17:27). Ühel täheselgel õhtul arutlesin mõttessevajunult: „Miks ma olen siin? Mis on elu mõte?” Otsisin maja taga ühe üksildase koha, põlvitasin maha ning palvetasin: „Issand Jumal! Kes sa oled? Kuidas saaksin sind tundma õppida?” Vastus tuli kiiresti.

Õpin Piibli tõde

Ühel päeval 1949. aastal, kui isa oli väljunud trammist, tuli tema juurde üks noor naine. See naine pakkus talle ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Isa tellis „Vahitorni” ja palus naisel ka meie juurde koju tulla, selgitades, et tal on kodus kaks last, kes käivad presbüterlikus kirikus. Oma külastuse ajal jättis naine Anale raamatu „Lapsed” („Children”) ja alustas temaga piibliuurimist. Hiljem ühinesin ka mina uurimisega.

Novembris 1950 käisime esimest korda Jehoova tunnistajate konvendil. Seal anti välja raamat „Olgu Jumal tõeline” („Let God Be True”) ja edaspidi kasutasime seda piibliuurimise abivahendina. Peagi mõistsime, et oleme leidnud tõe, ja 1951. aasta aprillis lasime end ristida, sümboliseerimaks oma pühendumist Jehoovale. Isa pühendus mõned aastad hiljem ning jäi Jumalale ustavaks kuni surmani 1982. aastal.

Õnnelikena täisaegses teenistuses

Jaanuaris 1954, mil olin kõigest 22-aastane, kutsuti mind tööle Jehoova tunnistajate harubüroosse, mida kutsutakse Beeteliks. Sinna saabudes olin üllatunud, et harubüroo ülevaataja Richard Mucha on minust vaid kaks aastat vanem. Aastal 1955, kui kasvas vajadus ringkonnasulaste järele, nagu reisivaid ülevaatajaid tollal nimetati, olin üks viiest mehest, kes sellesse teenistusse kutsuti.

Mind määrati teenima Rio Grande do Suli osariiki. Ajal, mil ma alustasin ringkonnatööd, oli seal vaid 8 kogudust, kuid 18 kuu jooksul moodustati veel 2 kogudust ja 20 eraldiasuvat rühma. Praeguseks on seal 15 Jehoova tunnistajate ringkonda, igaühes umbes 20 kogudust! 1956. aasta lõpus soovitati jagada ringkond, kus ma tol ajal teenisin, neljaks väiksemaks ringkonnaks, mida hakkaksid teenima neli ringkonnasulast. Samal ajal kutsuti mind tagasi Beetelisse, kus sain uue ülesande.

Minu üllatuseks ja meeleheaks määrati mind Brasiilia põhjaossa piirkonnasulaseks, reisivaks teenijaks, kes teenib mitut ringkonda. Tollal oli Brasiilias 12000 Jehoova tunnistajat, kes moodustasid kaks piirkonda. Richard Wuttke teenis lõunapoolset piirkonda ja mina kandsin hoolt põhjapoolse eest. Beetelis õpetati meile, kuidas kasutada projektorit, näitamaks Jehoova tunnistajate filme „Uue maailma ühiskond tegutseb” („The New World Society in Action”) ja „Uue maailma ühiskond on õnnelik” („The Happiness of the New World Society”).

Noil päevil oli reisimine üsna erinev tänapäevasest. Kuna ühelgi tunnistajal polnud autot, sõitsin ma nii kanuu kui sõudepaadiga, härjavankris, hobuse seljas, veovankris ja kaubavagunis ning ühel korral ka lennukiga. Oli põnev lennata üle Amazonase metsade ning maanduda Santarémi linnas, mis on umbes poolel teel Amazonase suudme lähedal asuva Belémi ja Amazonase osariigi pealinna Manause vahel. Tol ajal tuli piirkonnasulastel hoolitseda vaid väheste ringkonnakokkutulekute eest, mistõttu näitasin suure osa ajast ühingu filme. Suuremates linnades tuli neid vaatama sadu inimesi.

Kõige sügavama mulje jättis mulle Põhja-Brasiilias Amazonase kant. Kui ma teenisin seal 1957. aasta aprillis, tõusid Amazonase jõgi ja selle lisajõed üle kallaste. Mul oli eesõigus näidata ühte filmi ka metsas, kus me tõmbasime isetehtud ekraani kahe puu vahele. Projektor sai voolu lähedalasuvasse jõkke ankurdatud mootorpaadist. Enamikule vaatajatest oli see nende esimene film.

Varsti pärast seda läksin tagasi Beeteli teenistusse ja aasta pärast seda, aastal 1958, oli mul eesõigus viibida Jehoova tunnistajate ajaloolisel „Jumala tahte” rahvusvahelisel kokkutulekul New York Citys. Kaheksandal ja ühtlasi ka viimasel konvendipäeval täitsid Yankee staadioni ja lähedalasuva Polo väljaku 123 maalt pärit 253922 delegaati.

Rõõmutoovad elumuutused

Varsti pärast Beetelisse tagasipöördumist sain tuttavaks Clara Berndtiga ning 1959. aasta märtsis me abiellusime. Meid määrati ringkonnatööle Bahia osariiki, kus me teenisime umbes aasta. Clara ja mina meenutame siiani rõõmuga, kui alandlikud, külalislahked, innukad ja täis armastust sealsed vennad küll olid. Seejärel viidi meid üle São Paulo osariiki. Seal olles, aastal 1960, jäigi mu naine rasedaks ja meil tuli loobuda täisaegsest teenistusest.

Otsustasime kolida Santa Catarina osariiki kohta, kus mu abikaasa oli sündinud. Meie viiest lapsest esimesena sündis poeg Gerson. Tema järel sündis 1962. aastal Gilson, 1965. Talita, 1969. Tárcio ja 1974. Janice. Tänu Jehoovale ja tema suurepärastele nõuannetele suutsime raskustest hoolimata kasvatada neid „Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises” (Efeslastele 6:4, NW).

Peame kõiki lapsi kallihinnalisteks. Laulukirjutaja väljendas väga tabavalt meie tundeid: „Vaata, lapsed on pärand Jehoovalt” (Laul 127:3). Ehkki on ette tulnud raskusi, oleme hoolitsenud oma laste eest nagu mistahes muugi ’Jehoova pärandi’ eest ja järginud tema Sõna juhendeid. See on toonud rikkalikku tasu. Kirjeldamatut rõõmu tõi see, kui kõik viis avaldasid järgemööda eraldi ja omaenda initsiatiivil soovi lasta end ristida, sümboliseerimaks oma pühendumist Jehoovale (Koguja 12:1).

Laste otsused

Olime ülirõõmsad, kui Gerson ütles varsti pärast andmetöötluse kursuse lõpetamist, et tahab teenida Beetelis, mis tähendas seda, et ta tahab valida ilmaliku karjääri asemel täisaegse teenistuse. Siiski polnud Beeteli elu Gersoni jaoks alguses kerge. Kui me külastasime teda ajal, mil ta oli kõigest neli kuud Beetelis olnud, jahmatasin ära minnes, nähes tema näol tohutut kurbust. Auto tahavaatepeeglist nägin, et ta vaatas meile järele seni, kuni kadusime esimese kurvi taha. Mu silmad olid täis pisaraid ja ma pidin tee servas peatuma, enne kui saime asuda 700-kilomeetrisele koduteele.

Kuid Gersonile hakkas Beeteli elu tõeliselt meeldima. Olnud seal ligi kuus aastat, abiellus ta Heidi Besseriga ja nad teenisid üheskoos Beetelis veel kaks aastat. Siis jäi Heidi rasedaks ning neil tuli lahkuda. Praegu osaleb nende tütar Cintia, kes nüüd on kuuene, koos nendega Kuningriigi tegevuses.

Mitte kaua pärast seda, kui Beetelis esimest korda Gersonit külastasime, ütles Gilson, kes oli äsja lõpetanud esimese ärijuhtimiskursuse, et temagi tahab seal teenida. Ta kavatses teenida aasta Beetelis ja seejärel jätkata oma ärialaseid õpinguid. Kuid tema plaanid muutusid ja ta jäi Beeteli teenistusse. Aastal 1988 abiellus ta Vivian Gonçalvesiga, ühe pioneeriga, nagu kutsutakse täisaegseid kuulutajaid. Sellest ajast peale on nad üheskoos Beetelis teeninud.

Meie rõõm üha kasvas, kui meie kolmas laps Talita otsustas 1986. aastal, olles lõpetanud projekteerimiskursuse, pioneeriks hakata. Kolme aasta pärast kutsuti temagi Beetelisse. Aastal 1991 abiellus ta José Cozziga, kes oli teeninud Beetelis juba kümme aastat. Ka pärast abiellumist on nad jätkanud Beeteli teenistust.

Taas tundsime heameelt siis, kui meie järgmine laps Tárcio ütles sõnad, mida olin juba kolmel korral kuulnud: „Isa, ma tahan minna Beetelisse.” Tema avaldus kiideti heaks ja 1991. aastal hakkas temagi teenima Beetelis, kus ta teenis kuni 1995. aastani. Oleme õnnelikud, et ta kasutas oma noorusjõudu sel viisil Jehoova Kuningriigi huvide edendamiseks üle kolme aasta.

Meie noorim laps Janice tegi otsuse teenida Jehoovat ja lasi end ristida 13-aastaselt. Kooli ajal teenis ta aasta abipioneerina. Seejärel, 1993. aasta 1. septembril astus ta üldpioneerteenistusse meie siinses Gaspari linna koguduses.

Edu pant

Mis on see võti, mis aitab hoida perekonda ühtsena Jehoova teenistuses? Ma ei usu, et on olemas mingit imelist retsepti. Kuna Jehoova on andnud oma Sõnas kristlikele lapsevanematele juhendeid, mida neil tuleb järgida, peaks kõik au nende heade tulemuste eest, mida oleme kogenud, kuuluma temale. Oleme lihtsalt püüdnud järgida tema juhatust (Õpetussõnad 22:6). Kõik meie lapsed on pärinud minult ladinaameerikaliku tundekülluse ja oma emalt praktilise saksa meelelaadi. Kuid tähtsaim, mida nad on meilt saanud, on vaimne pärand.

Meie perekonnaelus on olnud kesksel kohal Kuningriigi huvid. Neid esikohal hoida pole olnud kerge. Näiteks oli meil raskusi korrapärase perekondliku piibliuurimisega, millest me sellele vaatamata kunagi ei loobunud. Laste esimestest elupäevadest alates võtsime neid kõiki kaasa kristlikele koosolekutele, kokkutulekutele ja konventidele. Jätsime koosoleku vahele vaid haiguse või mõne muu hädaolukorra tõttu. Lisaks sellele hakkasid lapsed juba noores eas meiega kristlikus teenistuses osalema.

Umbes kümneselt hakkasid lapsed Teokraatlikus Teenistuskoolis kõnesid pidama. Aitasime neil teha esimesi kõnesid, innustades neid kasutama käsikirja asemel kõneplaani. Hiljem aga tegi igaüks ise oma kõne. Samuti hakkasid nad kõik umbes 10- kuni 12-aastaselt korrapäraselt teenistuses osalema. See oli ainus eluviis, mida nad teadsid.

Minu naisel Claral on olnud laste kasvatamisel väga tähtis osa. Kui nad alles väikesed olid — ajal, mil laps võtab vastu kõik, mida talle õpetatakse, otsekui käsn imeb endasse vett —, luges Clara neile igal õhtul ette ühe piibliloo ja palvetas neist igaühega. Ta kasutas hästi ära raamatud „Kaotatud paradiisist taastatud paradiisi” („From Paradise Lost to Paradise Regained”), „Kuula Suurt Õpetajat” („Listening to the Great Teacher”) ja „Minu piiblilugude raamat”.a Kui Jehoova tunnistajad hakkasid välja andma audio- ja videokassette, hakkasime ka neid kasutama.

Meie kogemused kristlike vanematena kinnitavad seda, et lapsed vajavad igapäevast tähelepanu. Noorte põhivajaduste hulka kuuluvad vajadus tundeküllase armastuse ja isikliku huvi järele, samuti see, et neile pühendatakse külluslikult aega. Me ei pidanud nende vajaduste rahuldamist, nii hästi kui suudame, mitte üksnes vanemlikuks kohuseks, vaid ka tundsime selle tegemisest suurt rõõmu.

Kui meeldiv on küll vanematele see, kui nad näevad täide minemas sõnu, mis on kirjas Laul 127:3—5: „Vaata, lapsed on pärand Jehoovalt, ihusugu on tasu temalt! Otsekui nooled sangari käes, nõnda on noorpõlve pojad! Õnnis on mees, kes oma nooletupe nendega on täitnud!” See, et oleme teeninud Jehoovat ühtse perekonnana, on pannud meid tõepoolest rõõmustama!

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Antonio Santoleri koos lähisugulastega