„Taaveti sugu” — tegelikkus või väljamõeldis?

TAAVET, noor karjapoiss, kellest sai muusik, poeet, sõjamees, prohvet ja kuningas, asub Piiblis väga silmapaistval kohal. Tema nime on mainitud „Pühakirja uue maailma tõlkes” 1138 korda, kusjuures väljendit, millega viidatakse sageli Taaveti valitsejasoole, on tarvitatud 25 korda (1. Saamueli 20:16). Kas lood kuningas Taavetist ja tema valitsejasoost on ainult väljamõeldis? Mida arheoloogia selle kohta teada annab? Hiljuti tehti Tel Danis Põhja-Galileas arheoloogilistel väljakaevamistel üks märkimisväärne avastus, mis teadete kohaselt toetab Taaveti ja tema valitsejasoo ajaloolisust.

Professor Avraham Birani juhatusel puhastas üks arheoloogide rühm 1993. aasta suvel muistse Daani linna välisväravast väljapoole jäävat piirkonda rusudest. Nad avastasid sillutatud väljaku. Maapinnast ulatus välja üks mustast basaldist kivi, mille sai sealt kergesti kätte. Õhtupäikese valguses tulid kivil nähtavale kirjatähed. „Jumal hoidku, me leidsime raidkirja!” hüüatas professor Biran rõõmust.

Otsekohe kirjutas professor Biran koos oma kolleegi professor Joseph Navehiga Jeruusalemma juudi ülikoolist teadusliku aruande raidkirja kohta. Sellel aruandel põhinevas artiklis ajakirja „Biblical Archaeology Review” 1994. aasta märtsi-aprillikuu numbris öeldakse: „Ei juhtu just sageli, et uudis arheoloogilisest leiust satub „New York Times’i” esileheküljele (rääkimata veel ajakirjast „Time”). Kuid just nii juhtus eelmisel suvel avastusega, mis tehti Tel Danis — paigas, mis asub ilusal mäekünkal Põhja-Galileas, Hermoni mäe jalamil, Jordani jõe ülemjooksu lähistel.

Koos oma arheoloogide rühmaga leidis Avraham Biran sealt üheksandast sajandist e.m.a. pärineva tähelepanuväärse raidkirja, kus on viiteid nii ’Taaveti soole’ kui ka ’Iisraeli kuningale’. See on esimene kord, mil Taaveti nime leiti mainitavat piiblivälises muistses raidkirjas. Veelgi tähelepanuväärsem on see, et selles raidkirjas ei mainita lihtsalt kedagi ’Taavetit’, vaid Taaveti sugu, suure Iisraeli kuninga valitsejasugu.

Väljendit ’Iisraeli kuningas’ kohtab Piiblis sageli, eriti Kuningate raamatus. Kuid see avastus on ehk kõige vanem semiidikeelses tekstis leiduv piibliväline viide Iisraelile. Kui see raidkiri midagi tõestab, siis eelkõige seda, et vastupidi mõnede piiblikriitikute väidetele olid nii Iisrael kui ka Juuda tol ajal tähtsad kuningriigid.”

Raidkiri dateeriti kirjatähtede kuju, kivifragmendi lähedalt leitud savinõude analüüsi ning raidkirja sisu alusel. Kõik kolm meetodit osutasid ühele ja samale ajaperioodile: üheksandale sajandile e.m.a., veidi rohkem kui sada aastat pärast kuningas Taavetit. Õpetlaste arvates on raidkiri osa võidumonumendist, mille „Iisraeli kuninga” ja „Taaveti soo [kuninga]” vaenlased aramealased püstitasid Daanis. Tuntud tormijumala Hadadi kummardajad aramealased olid iisraellaste idanaabrid.

Suvel 1994 leiti veel kaks selle kivisamba fragmenti. Professor Biran teatab: „Nendes kahes fragmendis esineb nii aramealaste jumala Hadadi nimi kui ka viiteid iisraellaste ja aramealaste vahel toimunud lahingule.”

Tähtsaimas fragmendis, mis 1993. aastal üles leiti, leidus 13 osaliselt nähtavat tekstirida vanaheebrea kirjas. Sel ajal kasutati tekstis sõnade eraldamiseks punktikesi. Kuid sellegipoolest kirjutatakse selles raidkirjas „Taaveti sugu” ühe sõnana „bytdwd” (translitereeritud ladina tähestikku), mitte „byt” (sugu ehk sõnasõnaliselt koda), punktike ja seejärel „dwd” (Taavet). On arusaadav, et on kerkinud küsimusi seoses väljendi „bytdwd” tõlgendamisega.

Lingvistikaekspert professor Anson Rainey selgitab: „Joseph Naveh ja Avraham Biran ei andnud raidkirja kohta üksikasjalikku selgitust, kuna arvatavasti pidasid nad endastmõistetavaks, et lugejad teavad, et sageli ei kasutata taolises konstruktsioonis märki kahe sõna eraldamiseks ja seda eriti siis, kui selles kombinatsioonis on üldtuntud pärisnimi. Võib kindlasti öelda, et üheksanda sajandi keskpaigas e.m.a. oli ’Taaveti sugu’ just selline poliitiline ja geograafiline pärisnimi.”

Veel üks tõend arheoloogiavallast

Pärast seda avastust teatas Meša (Meesa) steeli (tuntud ka moabiitide kivi nime all) ekspert professor André Lemaire, et ka sellel mainitakse „Taaveti sugu”.a 1868. aastal leitud Meša steelil on palju ühist Tel Dani steeliga. Nad on mõlemad dateeritud üheksandasse sajandisse e.m.a. ja on samast materjalist, üsna ühesuurused ning peaaegu samasuguse semiidi kirjaviisiga.

Seoses Meša steeli ühe kahjustatud tekstirea järjekordse rekonstrueerimiskatsega kirjutas professor Lemaire: „Ligi kaks aastat enne Tel Dani fragmendi avastamist jõudsin järeldusele, et Meša steel sisaldab viidet ’Taaveti soole’. [— — —] Üsna tõenäoliselt pole seda viidet ’Taaveti soole’ varem märgatud sellepärast, et Meša steeli kohta pole kunagi antud välja korralikku editio princeps’it [tõlke esmaväljaannet]. Sellega ma praegu, 125 aastat pärast Meša steeli avastamist, tegelengi.”

Kindlasti pakub taoline teave arheoloogiliste leidude kohta huvi, kuna ingel, Jeesus ise, tema jüngrid ning teised inimesed kinnitasid Taaveti ajaloolisust (Matteuse 1:1; 12:3; 21:9; Luuka 1:32; Apostlite teod 2:29). Arheoloogilised avastused tõestavad selgesti, et nii tema kui ta valitsejasugu, „Taaveti sugu”, on tegelikkus, mitte väljamõeldis.

[Allmärkus]

[Pilt lk 31]

Tel Dani kivifragmentb, mis leiti 1993. aastal Daani linnast Põhja-Galileast

[Allmärkus]