Loobusin paljust millegi rohkema nimel

JUTUSTANUD JULIUS OWO BELLO

Olin 32 aastat aladura.a Uskusin, et usutervendamine ja palved lahendavad kõik mu probleemid ning ravivad kõiki haigusi. Ma ei ostnud kunagi ravimeid, isegi mitte valuvaigisteid. Nende aastate jooksul ei sattunud keegi mu perekonnast kordagi haiglasse. Mil iganes mõni mu laps haigeks jäi, palvetasin tema pärast päeval ja ööl, kuni ta jälle terveks sai. Uskusin, et Jumal vastab mu palvetele ja õnnistab mind.

KUULUSIN Nigeeria lääneosas asuva Akure linna tähtsaimasse klubisse „Egbe Jolly”. Minu sõpradeks olid linna kõige rikkamad ja mõjukamad inimesed. Deji, Akure kuningas, käis mul sageli külas.

Olin ka mitmenaisepidaja: mul oli kuus naist ja palju liignaisi. Mu äri õitses. Mul läks kõik hästi. Ent sarnaselt rändkaupmehega Jeesuse tähendamissõnas pärlist leidsin ma midagi nii hinnalist, et loobusin selle nimel viiest oma naisest, liignaistest, kirikust, klubist ja väljapaistvast ilmalikust positsioonist (Matteuse 13:45, 46).

Kuidas minust sai aladura

Esimest korda kuulsin aladuradest aastal 1936, kui olin 13-aastane. Mu sõber Gabriel ütles mulle: „Kristuse Apostlite Kirikus saab kuulata Jumala kõnet.”

„Kuidas Jumal kõneleb?” pärisin temalt.

Ta vastas: „Tule kaasa, küll siis ise näed.”

Põlesin soovist kuulata Jumalat. Niisiis läksin samal õhtul koos Gabrieliga kirikusse. Väike hoone oli jumalakummardajaid täis. Kogudus hakkas poollauldes hüüdma: „Inimesed, tulge! Siin on Jeesus!”

Selle hüüdmise ajal kisendas keegi: „Püha vaim, tule alla!” Keegi teine helistas kella ning kogudus jäi vait. Järgmiseks hakkas üks naine mingis kummalises keeles erutatult vadistama. Äkitselt ta hüüatas: „Oo, inimesed, kuulake Jumala sõnumit! Jumal on öelnud: ’Palvetage jahimeeste eest, et nad ei tapaks inimesi!’ ” Õhk oli emotsioonidest tulvil.

Ma uskusin, et Jumal on tema läbi rääkinud, ning seepärast lasin end järgmisel aastal Kristuse Apostlite Kiriku liikmeks ristida.

Esimene kokkupuude Jehoova tunnistajatega

Aastal 1951 võtsin vastu „Vahitorni” ühelt tunnistajalt, kelle nimi on Adedeji Boboye. Kuna ajakiri oli huvitav, tellisin selle ja lugesin seda regulaarselt. Aastal 1952 käisin Jehoova tunnistajate 4-päevasel piirkonnakonvendil Ado Ekiti linnas.

Konvendil nähtu avaldas mulle muljet. Kaalusin tõsiselt Jehoova tunnistajaks saamist, kuid heitsin selle mõtte kõrvale. Mind takistas see, et mul oli tol ajal kolm naist ja üks liignaine. Mõtlesin, et mul pole kuidagi võimalik elada ainult ühe naisega.

Kui tulin tagasi Akuresse, ütlesin Adedejile, et ta mind rohkem ei külastaks, ning ma ei uuendanud ka „Vahitorni”-tellimust. Hakkasin oma kirikus aktiivsemalt tegutsema. Lõppude lõpuks oli Jumal mind ju õnnistanud sellest ajast, mil sain Kristuse Apostlite Kiriku liikmeks. Olin abiellunud kolme naisega ja sigitanud palju lapsi. Olin ehitanud oma maja. Ma polnud kordagi haiglasse sattunud. Kuna näis, et Jumal vastab mu palvetele, milleks siis usku vahetada?

Saan prominentsemaks isikuks ja pettun

Hakkasin kirikule palju raha annetama. Peagi tehti mind kirikuvanemaks ning sellelt ametikohalt sain näha kiriku köögipoolt. Nähtu häiris mind. Pastor ja „prohvetid” armastasid raha, nende ahnus lausa kohutas mind.

Näiteks 1967. aasta märtsis sünnitasid mu naised mulle kolm last. Oli kombeks, et kirikus peetakse laste nimepanekutalitus. Viisin pastorile selle ettevalmistamise ajal kingitusi — kala, limonaadi ja pudelites karastusjooke.

Päeval, mil jumalateenistus toimus, lausus pastor terve koguduse ees: „Selle kiriku rikkad on mind üllatanud. Ise soovivad nimepanekutalitust, aga toovad ainult karastusjooke ja kala. Ei liha! Ei kitse! Kujutlege vaid! Kain tõi Jumalale ohvriks suuri jamsimugulaid, kuid Jumal ei võtnud seda ohvrit vastu, kuna selles puudus veri. Jumal tahab selliseid ohvreid, milles on verd. Aabel tõi looma ja tema ohver võeti vastu.”

Seepeale tõusin püsti ja tormasin kirikust välja. Ent üldiselt käisin kirikus edasi. Samuti veetsin järjest rohkem aega kaaslaste seltsis ja klubikoosolekutel. Vahel käisin ka kuningriigisaalis koosolekutel ning andsin uuesti sisse „Vahitorni”-tellimuse. Kuid ikkagi polnud ma veel valmis saama Jehoova tunnistajaks.

Otsustan teenida Jehoovat

Minu elu pöördepunkt saabus 1968. aastal. Ühel päeval lugesin „Vahitornist” artiklit, kus kirjeldati Jehoova tunnistajate jõhkrat tagakiusamist Malawis. Seal räägiti 15-aastasest tüdrukust, kes seoti puu külge ja keda vägistati kuus korda, sest ta keeldus oma usu suhtes kompromissi tegemast. Tugevalt šokeerituna panin ajakirja kõrvale, kuid loetu jäi mu meelde mõlkuma. Mõistsin, et minu kirikust ei ilmutaks sellist usku mitte ükski tüdruk. Õhtul hiljem lugesin ajakirjast sama lehekülge uuesti.

Hakkasin tõsiselt Piiblit uurima. Sedamööda, kuidas mu teadmised kasvasid, nägin järjest paremini, kui palju oli kirik meid eksitanud. Nagu muistsel ajal, tegid meiegi preestrid ’häbitegusid’ (Hoosea 6:9). Need mehed olid valeprohvetite hulgas, kelle eest Jeesus meid hoiatas! (Matteuse 24:24.) Enam ei uskunud ma nende nägemustesse ja vägevatesse tegudesse. Otsustasin valeusust lahkuda ja aidata ka teistel seda teha.

Püüded hoida mind kirikus

Kui kirikuvanemad mõistsid, et olen otsustanud kirikust lahkuda, läkitasid nad oma esindajad mind ümber veenma. Nad ei tahtnud kaotada tähtsat tuluallikat. Nad tegid mulle ettepaneku saada Baba Egbe’ks, eestseisjaks ühes Akure linna Kristuse Apostlite Kirikus.

Ütlesin neile ära ja selgitasin ka, miks. „Kirik on meile kogu aeg valetanud,” sõnasin. „Kirik räägib, et kõik head inimesed lähevad taevasse. Aga ma olen Piiblit lugenud ja tean kindlalt, et ainult 144000 inimest läheb taevasse. Teised õiglased inimesed hakkavad elama paradiisis maa peal.” (Matteuse 5:5; Ilmutuse 14:1, 3.)

Kiriku pastor üritas minu naisi mu vastu üles ässitada. Ta käskis neil takistada Jehoova tunnistajaid meie koju tulemast. Üks abikaasadest mürgitas mu toidu. Kaks neist hoiatasid mind, et olid kirikus nägemust näinud. See olevat näidanud, et kui ma kirikust lahkun, siis suren. Sellest hoolimata ei lakanud ma oma naistele kuulutamast ja kutsusin neid endaga koosolekutele. „Te leiate sealt omale uue abikaasa,” ütlesin. Kuid ükski neist ei ilmutanud huvi, vaid nad üritasid lakkamata mind heidutada.

Viimaks, 1970. aasta 2. veebruaril, kui naasin koju reisilt naaberlinna, leidsin eest tühja maja. Kõik mu naised koos lastega olid jalga lasknud.

Jätan endale ainult ühe naise

„Nüüd saan oma abieluasjad korda seada,” mõtlesin. Kutsusin oma kõige esimese naise Janeti tagasi koju. Ta oli nõus. Aga tema perekond seisis sellele mõttele kõvasti vastu. Kui mu teised naised kuulsid, et olin palunud Janetil tagasi tulla, läksid nad tema isakoju ja tahtsid ta läbi peksta. Seepeale kutsus Janeti perekond mind kokkusaamisele.

Kohal viibis umbes 80 inimest. Janeti onu, perekonnapea, ütles: „Kui sa tahad meie tütart uuesti naida, pead sa võtma tagasi ka oma teised naised. Aga kui sa tahad elada oma uue usu järgi ja tahad omale ainult ühte naist, siis pead otsima endale kellegi teise. Kui sa Janeti tagasi võtad, siis su teised naised tapavad ta ära, aga me ei taha, et meie tütar sureks.”

Pärast pikka keskustelu mõistis Janeti perekond, et olen otsustanud jätta endale ainult ühe naise. Viimaks andsid nad järele. Onu ütles: „Me ei võta su naist sinult ära. Olgu ta sinu.”

1970. aasta 21. mail astusime Janetiga seaduslikku abiellu. Üheksa päeva pärast ristiti mind Jehoova tunnistajaks. Sama aasta detsembris ristiti ka Janet.

Saame Jehoovalt õnnistusi

Meie endise kiriku liikmed ennustasid, et tunnistajateks saades me sureme. Sellest on möödunud juba peaaegu 30 aastat. Ja kui ma peaksingi nüüd surema, kas sureksin siis selle pärast, et sain Jehoova tunnistajaks? Kui mu naine peakski nüüd surema, kas võib keegi väita, et ta sureb selle pärast, et ta sai Jehoova tunnistajaks?

Olen kogu väest püüdnud oma 17 lapsele tõe teed näidata. Ehkki paljud neist olid juba täiskasvanud, kui ma tunnistajaks sain, innustasin neid Piiblit uurima ning kutsusin neid kaasa koosolekutele ja konventidele. Olen väga rõõmus, et viis neist teenivad koos minuga Jehoovat. Ühega neist oleme ühes ja samas koguduses vanemad. Üks on lähedalasuvas koguduses teenistusabiline. Kaks mu lastest on üldpioneerid.

Kui vaatan tagasi, pean imetlema seda, millist ärateenimata lahkust on Jehoova mulle osutanud, aidates mul tema sulaseks saada. Kui õiged on küll Jeesuse sõnad: „Ükski ei või tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes mind on läkitanud”! (Johannese 6:44.)

[Allmärkus]