Kas sinu laps peaks minema internaatkooli?
KUJUTLE, et elad ühes arengumaa väikeses linnas. Sul on mitu last, kes käivad algkoolis, kuid kellel 12-aastaselt tuleb keskkooli minna. Sinu kodu lähedal on keskkoolid puupüsti õpilasi täis, seal puuduvad vajalikud õppevahendid, õpetajaid on vähe või pole nad siis kvalifitseeritud. Vahel suletakse koolid streikide tõttu kas nädalateks või kuudeks.
Keegi aga annab sulle ilusa brošüüri, kus räägitakse ühest suurlinna internaatkoolist. Seal on pildid rõõmsatest, moodsalt riietunud õpilastest, kes õpivad hästi varustatud klassiruumides, laboratooriumides ja raamatukogudes. Õpilased kasutavad arvuteid ning lõõgastuvad puhastes ning meeldivates ühiselamutes. Sa loed brošüürist, et üks kooli eesmärke on aidata õpilastel „saada parimat võimalikku haridust”. Edasi võid lugeda: „Kõigilt õpilastelt nõutakse sellist käitumist, mida oodatakse tavaliselt ka perekonnaringis, kus pannakse rõhku lahkusele, viisakusele, ema ja isa ning vanemate inimeste austamisele, koostööle, sallivusele, headusele, aususele ning siirusele.”
Seal on tsiteeritud naeratava noormehe sõnu: „Mu vanemad andsid mulle ainukordse võimaluse astuda parimasse kooli.” Üks tüdruk ütleb: „See kool ergutab õppima ja siin on ka huvitav. Siin soodustatakse õppimist.” Kas sina saadaksid oma poja või tütre sellisesse internaatkooli?
Haridus ja vaimsus
Kõik hoolitsevad vanemad tahavad anda oma lapsele eluks hea aluse, ning selle saavutamiseks on vaja põhjalikku ja igakülgset haridust. Tihti võimaldab ilmalik haridus tulevikus tööd leida ja aitab noortel areneda täiskasvanuteks, kes on võimelised nii enda kui ka oma tulevase pere eest hoolitsema.
„Kui internaatkool pakub head haridust ja ka mõningal määral moraalset juhatust, miks siis mitte seda võimalust ära kasutada?” võid sa küsida. Sellele küsimusele vastates peaksid kristlikud vanemad palvemeelselt mõtlema eluliselt tähtsale tegurile — oma laste vaimsele heaolule. Jeesus Kristus küsis: „Mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks?” (Markuse 8:36). Muidugi pole sellest mingit kasu. Enne kui kristlikud vanemad otsustavad oma lapsed internaatkooli saata, peaksid nad mõtlema selle peale, millist mõju avaldaks see laste igavese elu väljavaatele.
Teiste õpilaste mõju
Mõningates internaatkoolides võib õppetöö ehk kõrgel tasemel olla. Kuid milline on nende koolide õpilaste ja isegi mõnede õpetajate moraalitase? Apostel Paulus kirjutas sellest, milliseid inimesi on palju „viimseil päevil”, öeldes: „Viimseil päevil tuleb raskeid aegu. Sest inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud, leppimatud, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad, kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge. Ja nendest hoidu eemale” (2. Timoteosele 3:1—5).
Selline moraalne ja vaimne allakäik on ülemaailmne ning see teeb Jehoova tunnistajatel Piibli põhimõtete järgi elamise raskeks. Õpilased, kes käivad iga päev kodunt kooli, leiavad, et isegi mõningane seltsing ilmalike koolikaaslastega võib nende vaimsusele üsna halba mõju avaldada. Sellele mõjule vastupanemine võib tunnistajatest lastele olla suureks võitluseks isegi siis, kui nende vanemad neid iga päev toetavad, neile nõu annavad ning julgustavad.
Milline on siis aga nende laste olukord, kes saadetakse oma kodust internaatkooli? Nad on oma armastavate vanemate pidevast vaimsest toetusest ära lõigatud, ilma jäetud. Kuna nad on oma klassikaaslastega koos 24 tundi ööpäevas, avaldab surve teistega sarnaneda nende noorele mõistusele ja südamele arvatavasti suuremat mõju kui neile õpilastele, kes kodus elavad. Üks õpilane ütles: „Internaatkooli õpilase moraal on hommikust õhtuni ohus.”
Paulus kirjutas: „Ärge laske ennast eksitada. Halb seltskond rikub kasulikud harjumused” (1. Korintlastele 15:33, UM). Kristlikud vanemad ei tohiks lasta end eksitada mõttest, et nende lapsed ei kannata mingisugust vaimset kahju, kui ollakse pidevalt koos nendega, kes ei teeni Jumalat. Aja jooksul võivad jumalakartlikud lapsed muutuda kristlike väärtuste suhtes tundetuks ning kaotada igasuguse hindamise vaimsete asjade vastu. Vahel ei saa vanemad sellest aru enne, kui nende lapsed on internaatkoolist ära tulnud. Kuid tihti on siis juba liiga hilja, et midagi parandada.
Clementi kogemus on tüüpiline. Ta jutustab: „Enne kui ma internaatkooli läksin, armastasin tõde ning käisin vendadega põlluteenistuses. Eriti suurt rõõmu tundsin perekondlikul piibliuurimisel ja koguduse raamatu-uurimisel osalemisest. Ometi, kui läksin 14-aastaselt internaatkooli, hülgasin tõe täielikult. Kõigi nende viie aasta jooksul, mil ma internaatkoolis olin, ei käinud ma koosolekutel kordagi. Halva seltsingu tõttu hakkasin kasutama uimasteid ning suitsetama ja purjutama.”
Õpetajate mõju
Igas koolis võib olla moraalselt laostunud õpetajaid, kes oma võimu kuritarvitavad. Mõned on julmad ning karmid, samal ajal kasutavad teised aga oma õpilasi seksuaalselt ära. Internaatkoolides on tõenäolisem, et selliste õpetajate teod maha vaikitakse.
Ometi on enamikul õpetajatel siiras soov lapsi õpetada, et neist saaksid ühiskonna kasulikud liikmed, et nad kuuluksid neid ümbritsevasse maailma, et nad kohanduksid sellega. Kuid siin kerkib tunnistajatest laste ette teine probleem. Maailma väärtushinnangud ei ühti alati kristlike põhimõtetega. Kuigi õpetajad ergutavad lapsi kuuluma sellesse maailma, ütles Jeesus, et tema järelkäijad „ei ole maailmast” (Johannese 17:16).
Mida teha siis, kui raskused tulenevad sellest, et lapsed järgivad Piibli põhimõtteid? Kui lapsed käivad kohalikus koolis ning elavad kodus, võivad nad neid asju vanematega arutada. Vanemad saavad omakorda lastele juhatust anda ning võib-olla ka õpetajatega rääkida. Tänu sellele võib raskused ja arusaamatused tavaliselt kiiresti lahendada.
Kuid internaatkoolides on asjad teistmoodi. Seal on õpilased pidevalt oma õpetajate kontrolli all. Kui õpilased seisavad kristlike põhimõtete eest, peavad nad seda tegema oma vanemate igapäevase toetuseta. Vahel suudavad lapsed sellistes olukordades Jumalale ustavaks jääda. Kuid enamasti ei suuda nad seda. Tõenäoliselt alistub laps õpetaja tahtele.
Piiratud liikumisvabadus
Kui ülikoolides võivad üliõpilased tavaliselt tulla ja minna, millal tahavad, on internaatkoolides laste liikumisvabadus piiratud. Paljudes neis koolides ei lubata õpilastel kooli territooriumilt lahkuda, välja arvatud pühapäeval, kuid paljud ei luba isegi mitte seda. Eru, 11-aastane internaatkooli õpilane, ütleb: „Kooli juhtkond ei luba meil kunagi koosolekutele minna, veel vähem põlluteenistusse. Koolis on jumalateenistused ainult katoliiklastele ja muhameedlastele. Iga õpilane peab valima neist kahest võimalusest ühe või siis kohtama nii õpetajate kui ka õpilaste tugevat vastuseisu. Õpilasi sunnitakse ka laulma rahvushümni ja kirikulaule.”
Kui vanemad panevad oma lapsed sellisesse kooli, siis mida võivad lapsed sellest järeldada? Nad võivad vägagi tõenäolisest järeldada, et ilmalik haridus on tähtsam kui kogunemine Jehoova kummardamiseks ja osalemine inimeste jüngriteks tegemise töös — isegi tähtsam kui Jumala ees laitmatuks jäämine (Matteuse 24:14; 28:19, 20; 2. Korintlastele 6:14—18; Heebrealastele 10:24, 25).
Mõningates internaatkoolides õnnestub tunnistajatest õpilastel koos Piiblit uurida, kuid tihti tekitab isegi see raskusi. Tütarlaps nimega Blessing, kes on 16-aastane, räägib internaatkoolist, kus ta käib: „Iga päev kogunevad niinimetatud kristlased palvetama. Meie, tunnistajad, palume, et me võiksime oma piibliuurimist läbi viia, kuid abituriendid ütlevad, et meie organisatsiooni ei tunnustata. Siis püüavad nad meid vägisi endaga palvetama sundida. Kui me keeldume, nad karistavad meid. Õpetajatele kaebamine teeb asja ainult hullemaks. Nad sõimavad meid ning käsivad abiturientidel meid karistada.”
Nad on teistest erinevad
Kui internaatkooli õpilased on Jehoova tunnistajatena selgelt äratuntavad, võib see neile kasuks tulla. Kooli juhtkond võib nad vabastada kohustuslikust valereligiooniga seotud tegevusest, mis on tunnistajate uskumustega vastuolus. Kaasõpilased ei püüa neid ehk kaasa tõmmata mahakiskuvatesse tegevustesse ning vestlustesse. Võib avaneda võimalusi kaasõpilastele ja õpetajatele tunnistuse andmiseks. Veelgi enam, neid, kes elavad kristlike põhimõtete järgi, ei kahtlustata tõenäoliselt jämedates üleastumistes, ning vahel võidavad nad õpetajate ja kaasõpilaste lugupidamise.
Kuid alati ei laabu kõik nii hästi. Kui noor teistest erineb, satub ta tihti nii õpilaste kui ka õpetajate tagakiusamise ja pilke objektiks. Yinka, 15-aastane poiss, kes käib internaatkoolis, ütleb: „Kui koolis teatakse, et sa oled Jehoova tunnistaja, saad sa teiste märklauaks. Teades meie vaimseid ja moraalseid seisukohti, püüavad nad meid lõksu meelitada.”
Vanemate vastutus
Ühelgi õpetajal, koolil ega kolledžil pole õige võtta enda peale ülesannet vormida lapsi Jehoova pühendunud sulasteks. See pole nende töö ega kohustus. Jumala Sõna näitab, et vanemad on need, kes peavad oma laste vaimsete vajaduste eest hoolt kandma. Paulus kirjutas: „Teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses” (Efeslastele 6:4). Kuidas on aga vanematel võimalik seda Jumala nõuannet ellu rakendada, kui nende lapsed on kaugel internaatkoolis, kus neid võib külastada ainult üks või kaks korda kuus?
Olukorrad erinevad küll suuresti, kuid kristlikud vanemad püüavad toimida kooskõlas selle inspireeritud ütlusega: „Kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1. Timoteosele 5:8).
Kas on olemas teisi võimalusi?
Mida saavad vanemad teha, kui neile näib, et on vaid kaks võimalust — kas internaatkool või halvasti varustatud kohalik kool? Mõningad, kes leiavad end sellise valiku ees, korraldavad oma lastele eratunde, et täiendada nende kohalikus koolis saadud haridust. Teised lapsevanemad võtavad aga aega, et ise oma lapsi õpetada.
Vahel hoiavad vanemad probleeme ära sellega, et teevad juba aegsasti plaane ajaks, mil nende lastel tuleb keskkooli minna. Kui sul on väikesed lapsed või kui sa kavatsed perekonda rajada, võid sa järele uurida, kas sinu kodu lähedal on sobivat keskkooli. Kui ei ole, võiksid ehk mõne kooli lähedale kolida.
Vanemad teavad hästi, et lapsesse armastuse sisendamine Jehoova vastu nõuab oskusi, kannatlikkust ja palju aega. Kui see on raske isegi sel juhul, kui laps elab kodus, kui palju raskem on see siis, kui laps elab kaugel! Kuna kaalul on lapse igavene elu, tuleb vanematel enne otsuse langetamist tõsiselt ja palvemeelselt mõelda, kas lapse saatmine internaatkooli on sellist riski väärt. Kui lühinägelik oleks ohverdada lapse vaimsed huvid internaatkooli hariduse kasuks! See oleks justkui sööst põlevasse majja, et päästa üht nipsasjakest — see lõppeks vaid leekides hukkumisega.
Jumala Sõna ütleb: „Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda!” (Õpetussõnad 22:3). Parem on halba olukorda vältida kui seda pärast heaks tegema hakata. Kui sa endalt küsid: „Kas mu laps peaks minema internaatkooli?”, oleks kasulik selle üle hästi järele mõelda.
[Kast lk 28]
Noorte tunnistajate mõtteid internaatkoolist
„Internaatkoolis on tunnistajatest lapsed vaimsest seltsingust ära lõigatud. Seal on väga vaenulik õhkkond, mis avaldab tugevat survet halba teha,” ütles Rotimi, kes käis internaatkoolis alates 11. kuni 14. eluaastani.
„Eriti raske oli kristlikel koosolekutel käimine. Sain seal käia ainult pühapäeviti, ja ka siis pidin seda tegema salaja, hiilides vaikselt välja, sel ajal kui teised rivistusid kirikusse minekuks. Ma polnud kunagi õnnelik, sest kodus olles olin harjunud käima kõikidel koguduse koosolekutel ning laupäeviti ja pühapäeviti põlluteenistuses. Kooliaeg polnud sugugi ülesehitav. Jäin paljust ilma,” ütles Esther, keda õpetajad pidevalt peksid, kuna ta ei osalenud koolis peetud kiriklikel jumalateenistustel.
„Tunnistuse andmine teistele internaatkooli õpilastele polnud kerge. Pole kerge teistest erineda. Tahtsin jäljendada gruppi. Võib-olla oleksin ma olnud julgem, kui mul oleks olnud võimalik koosolekutel käia ja põlluteenistusest osa võtta. Kuid sain seda teha ainult vaheajal, mis oli vaid kolm korda aastas. Kui sul on lamp, kuhu pole uut õli pandud, on valgus ähmane. Nii tundsin end koolis käies,” ütles Lara, kes käis internaatkoolis alates 11. kuni 16. eluaastani.
„Nüüd, mil ma ei ole enam internaatkoolis, olen õnnelik, et võin käia kõigil koosolekutel, osaleda põlluteenistuses ja lugeda koos ülejäänud perega päevateksti. Kuigi kooli jäämisel oli ka häid külgi, pole miski tähtsam kui minu suhted Jehoovaga,” ütles Naomi, kes veenis oma isa, et see ta internaatkoolist ära võtaks.