Miks on nii palju salasust?
„MISKI pole niivõrd koormav kui saladus.” Vähemalt väidab nii üks prantsuse vanasõna. Vahest just seepärast rõõmustame mõnda saladust teades, kuid teinekord tunneme end rusutuna, kui ei saa sellest rääkida. Ometi on sajandite jooksul salasus paljusid võlunud: inimesed on ühise eesmärgi nimel koondunud mitmesugustesse salarühmitustesse.
Egiptuse, Kreeka ja Rooma müsteeriumiusundid olid ühed esimesed salaseltsid. Hiljem mõningate nende rühmituste suunitlus muutus: usu osa vähenes ning esile kerkisid poliitilised, majanduslikud ja seltskondlikud huvid. Näiteks pidasid keskaegse Euroopa gildide liikmed salasust eelkõige vahendiks, mis aitas neil endid majanduslikult kaitsta.
Nüüdisaegsed salaorganisatsioonid on sageli loodud üsna auväärse mõttega, näiteks „seltskondlikel ja heatahtlikel eesmärkidel ning selleks, et viia läbi heategevus- ja haridusprogramme”. („Encyclopædia Britannica”.) Mõned vennaskonnad, noorteklubid ja seltskondlikud klubid ning teised rühmitused on samuti salajased või siis poolsalajased. Üldiselt on niisugused grupeeringud oma olemuselt üsna süütud, salasus on nende liikmete meelest lihtsalt põnev. Salajased initsiatsioonirituaalid on emotsionaalselt ülimalt haaravad ning tugevdavad liikmetevahelist sõbramehelikkust ja ühtsust. Liikmed tunnetavad ühtekuuluvust ning seda, et neil on ühine eesmärk. Tavaliselt ei kujuta taolised salaühingud endast mingisugust ohtu inimestele, kes nendesse ei kuulu. Ehkki väljaspool olijad pole saladustesse pühendatud, ei suhtuta neisse seepärast veel halvasti.
Salasus võib viidata ohule
Salarühmitused ei varja oma tegevust alati samal määral. Ent eriti ohtlikud on need, kellel „Encyclopædia Britannica” sõnul „peitub saladusloori all veel teisigi saladusi”. Teatmeteoses selgitatakse, et „spetsiaalsete nimede, katsete ja järk-järgult [organisatsiooni] saladustesse pühendamise abil” õnnestub ladvikul „end teistest eristada” ja omakorda „tiivustada realiikmeid tegema vajalikke pingutusi, et organisatsiooniredelil kõrgemale tõusta”. On ilmne, et niisugustes rühmitustes peitub oht. Tavaliige ei pruugi organisatsiooni tegelikest eesmärkidest üldse teadlik ollagi, kuna ta pole jõudnud veel tasemeni, mil liiget nendesse pühendatakse. Võib kergesti juhtuda, et inimene satub rühmitusse, mille eesmärgid ja nende saavutamise abinõud on talle ainult osaliselt teada, ehk pole teda nendega üldse kurssi viidud. Kuid olles juba kord taolisse rühmitusse pidulikult vastu võetud, võib sellest lahkumine talle hiljem päris keerukaks osutuda, kuna saladused on teda selle külge otsekui aheldanud.
Kui mõni rühmitus püüab aga oma olemasolu seadusevastaste ja kuritegelike eesmärkide pärast varjata või kui ta püüab ehk oma liikmeskonda ning lühiajalisi kavatsusi saladuses hoida, olgugi et tema olemasolust ja üldsihtidest ollakse teadlik, viitab see veelgi suuremale ohule. Nõnda tegutsevad fanaatilised terroristlikud grupeeringud, kes ikka ja jälle maailma oma terroriaktidega vapustavad.
Tõepoolest, salasus võib nii üksikisikule kui ka kogu ühiskonnale ohtlik olla. Mõelgem noorukite salabandedele, kelle vägivalla ohvriks süütud inimesed satuvad, kuritegelikele ühendustele, nagu põrandaalune maffia, valgete ülemvõimust jutlustavatele rühmitustele, nagu Ku Klux Klana, rääkimata arvukatest terroristlikest grupeeringutest, kes üle kogu maakera maailma rahu- ja julgeolekupüüdlusi pidevalt nurja ajavad.
Millega nad praegu tegelevad?
1950. aastatel tekkis mitmetes Lääne-Euroopa maades külma sõja kõrvalproduktina salarühmitusi, mis pidid olema vastupanuliikumiste tugisambaks juhul, kui Nõukogude Liit oleks kunagi püüdnud Lääne-Euroopat vallutada. Saksa uudisteajakirja „Focus” sõnul rajati Austrias sel ajal „79 salajast relvaladu”. Kõik Euroopa riigid polnud nende rühmituste olemasolust isegi teadlikud. Uudisteajakiri oli oma 1990. aastate alguse teadaandes realistlik: „Pole ikka veel teada, kui palju niisuguseid organisatsioone on tänaseks püsima jäänud ja millega nad on viimasel ajal tegelnud.”
Tõepoolest, kes teab, kui palju on neid salarühmitusi, milles peitub suurem oht, kui keegi meist oskaks arvatagi.
[Allmärkus]
a See Ühendriikide rühmitus on võtnud üle mõningaid esimeste salaseltside usulisi elemente, kasutades oma sümbolina tuleristi. Varemalt korraldas ta öiseid reide, kus ta liikmed, pikad rüüd seljas ja valged linad ümber, valasid oma viha välja mustanahaliste, katoliiklaste, juutide, välismaalaste ja ametiühingulaste peale.