Kuidas Jumal inspireeris Piibli?

INFO edastamine käib tänapäeval imekspandavamalt kui kunagi varem. Kasutatakse telefone, faksiaparaate, arvuteid. Kes oleks aastaid tagasi osanud ettegi kujutada, et saabub aeg, mil sõnumeid on võimalik silmapilkselt saata pea igasse maa nurka!

Kuid inimese valduses ei ole kõige imepärasemat infoedastusviisi — jumalikku inspiratsiooni. Jehoova inspireeris umbes 40 inimest, et nad paneksid kirja tema Sõna Püha Piibli. Nagu inimeste käsutuses on rohkem kui vaid üks sidevahend, nõnda tarvitas Jehoovagi Pühakirja inspireerimiseks mitut meetodit.

Dikteering. Jumal edastas konkreetseid sõnumeid, mis hiljem pandi kirja Piiblisse.a Võtame näiteks määrused, millest koosneb seaduseleping. „Kirjuta enesele üles need sõnad,” käskis Jehoova Moosest, „sest nende sõnade põhjal ma annan seaduse sinule ja Iisraelile!” (2. Moosese 34:27). Mooses kirjutas need ’inglite kaudu saadud’ „sõnad” ümber ning praegu me võime leida need Piiblist teisest, kolmandast, neljandast ja viiendast Moosese raamatust (Apostlite teod 7:53).

Ka paljud teised prohvetid, näiteks Jesaja, Jeremija, Hesekiel, Aamos, Nahum ja Miika, said inglite kaudu Jumala käest konkreetseid sõnumeid. Vahel alustasid need mehed oma kuulutust sõnadega: „Nõnda ütleb Jehoova” (Jesaja 37:6; Jeremija 2:2; Hesekiel 11:5; Aamos 1:3; Miika 2:3; Nahum 1:12). Hiljem andsid nad sellele, mida Jumal oli öelnud, ka kirjaliku kuju.

Nägemused, unenäod ja transid. Nägemus on pilt, stseen või sõnum, mis on sisendatud inimese teadvusse ärkveloleku ajal ning tavaliselt mingil üleloomulikul moel. Näiteks Peetrus, Jakoobus ja Johannes nägid „üles ärgates” nägemust muutunud Jeesusest (Luuka 9:28—36; 2. Peetruse 1:16—21). Mõnikord edastati sõnum unenäos ehk öises nägemuses, seega ilmus see isiku alateadvusse magamise ajal. Taaniel näiteks jutustab: „Need on mu pea nägemused, mis mul voodis olles olid,” või nagu Ronald A. Knox seda tõlgib: „Kui ma lamasin, vaadates unenägu” (Taaniel 4:7).

Näib, et isik, kelle Jehoova viis transsi, oli täielikult sügava kontsentreerituse seisundis, kuid samal ajal vähemalt pooleldi ärkvel. (Võrdle Apostlite teod 10:9—16.) Piiblis tähendab „transina” (UM) tõlgitud kreeka sõna (ekʹsta·sis) ’eemale või mujale panemist’. See viitab teadvuse muutunud seisundile. Seepärast ei tunneta transis viibiv inimene enda ümber toimuvat, küll aga suudab ta täiel määral jälgida nägemust. Tõenäoliselt viibis apostel Paulus sellises transis, kui ta „tõmmati paradiisi ja ta kuulis räägitamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida” (2. Korintlastele 12:2—4).

Vastupidiselt neile piiblikirjutajatele, kes panid kirja Jumala dikteeritud sõnumeid, oli neil, kes nägid nägemusi või unenägusid või viibisid transis, tihtipeale mõningane vabadus kirjeldada nähtut oma sõnadega. Habakukile ütles Jumal: „Kirjuta üles nägemus ja tähenda selgesti lauakeste peale, et see, kes seda loeb, võiks joosta!” (Habakuk 2:2).

Kas seesugused Piibli osad on kuidagi vähem inspireeritud kui dikteeritud lõigud? Sugugi mitte. Oma vaimu kaudu pani Jehoova enda sõnumi iga kirjutaja mõistuses kindlalt paika, nii et nood andsid edasi Jumala, mitte inimeste mõtteid. Kuigi Jehoova lubas kirjutajal endal valida sobivaid sõnu, juhtis ta tema mõistust ja südant, et midagi olulist ei jääks tekstist välja ning et lõpuks võiks neid sõnu õigustatult pidada Jumala sõnadeks (1. Tessalooniklastele 2:13).

Jumalik ilmutus. Piibel sisaldab prohvetiennustusi — sündmusi ja nähtusi, mis on teatavaks tehtud ja kirja pandud enne nende toimumist —, mis ei saa mingil juhul lähtuda inimestelt. Üheks näiteks on „Kreeka kuninga” Aleksander Suure tõus ja langus, mida Piibel ennustas umbes 200 aastat ette! (Taaniel 8:1—8, 20—22.) Piibel räägib ka asjust, mida inimsilmad iial pole näinud. Näiteks taeva ja maa loomine (1. Moosese 1:1—27; 2:7, 8) ning taevas toimunud kõnelused, nagu need, mida annab edasi Iiobi raamat (Iiob 1:6—12; 2:1—6).

Alati ei paljastanud Jumal taolisi asju vahetult kirjutajatele, vaid tegi need teatavaks kellelegi teisele ja need anti kas suusõnal või kirjalikult põlvest põlve edasi, kuni need said Piibli osaks. (Vaata kasti lk. 7.) Me võime igal juhul kindlad olla, et kogu selle informatsiooni Allikas oli Jehoova, et tema suunas kirjutajaid ega lasknud ebatäpsustel, liialdustel ja väljamõeldistel nende ülestähendusi rikkuda. Peetrus kirjutas prohvetiennustuste kohta: „Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades seda Jumala käest” (2. Peetruse 1:21).b

Vaevarikas töö

Kuigi piiblikirjutajad olid ’Pühast Vaimust kantud’, tuli neil kasutada ka omaenda mõistust. Näiteks Saalomon „kaalus, uuris ja kujundas palju õpetussõnu. [Ta] püüdis leida sobivaid sõnu ja tõesõnu siiralt kirja panna” (Koguja 12:9, 10).

Mõned piiblikirjutajad pidid tegema märkimisväärselt suurt uurimistööd, et nende ülestähendused oleksid hästi dokumenteeritud. Näiteks Luukas kirjutas seoses oma evangeeliumijutustusega, et ta on „arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna”. Kindlasti õnnistas Jumala vaim Luuka pingutusi ning kahtlemata leidis ta tänu sellele usaldatavaid ajalooürikuid ja küsitles usaldusväärseid pealtnägijaid, näiteks elusolevaid apostleid ning võimalik et ka Jeesuse ema Maarjat. Seejärel juhatas Jumala vaim Luukast, nõnda et ta kirjutas selle informatsiooni üles täpselt (Luuka 1:1—4).

Vastupidiselt Luuka evangeeliumile on Johannese oma pealtnägija jutustus, mis on kirjutatud umbes 65 aastat pärast Jeesuse surma. Kahtlemata teravdas Jehoova vaim Johannese mälu, et see ajaga ei nõrgeneks. Oli ju Jeesus oma järelkäijatele tõotanud: „Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mis mina olen öelnud” (Johannese 14:26).

Mõningatel juhtudel kasutasid piiblikirjutajad väljavõtteid dokumentidest, mida olid pealtnägijatena pannud kirja varasemad ajalookirjutajad, kes sugugi kõik polnud inspireeritud. Jeremija koostas Esimese ja Teise Kuningate raamatu suurelt jaolt just sel viisil (2. Kuningate 1:18, UM). Esra otsis Esimese ja Teise Ajaraamatu koostamisel materjali vähemalt 14-st mitteinspireeritud allikast, nende hulgas „kuningas Taaveti Ajaraamatust” ning „Juuda ja Iisraeli Kuningate raamatust” (1. Ajaraamat 27:24; 2. Ajaraamat 16:11). Mooses suisa tsiteeris „Jehoova sõdade raamatut”, mis nähtavasti oli usaldusväärne ülestähendus Jumala rahva sõdade kohta (4. Moosese 21:14, 15).

Taolistel puhkudel oli tegutsemas püha vaim, see ajendas piiblikirjutajaid valima välja ainult usaldusväärset materjali, mis seejärel sai inspireeritud piibliteksti osaks.

Kellelt on see praktiline nõu pärit?

Piibel sisaldab külluslikult praktilisi nõuandeid, mis põhinevad inimeste terastel tähelepanekutel. Näiteks Saalomon kirjutas: „Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata! Ma nägin, et seegi on Jumala käest!” (Koguja 2:24). Paulus ütles, et tema nõuanne abielu kohta on „[tema] arvamine”, ehkki ta lisas: „Ent ma mõtlen, et minulgi on Jumala Vaim” (1. Korintlastele 7:25, 39, 40). Muidugi oli Paulusel Jumala vaim, sest apostel Peetruse sõnade kohaselt kirjutas Paulus „temale antud tarkust mööda” (2. Peetruse 3:15, 16, meie kursiiv). Niisiis, Jumala vaimu juhatusel esitas ta oma arvamuse.

Väljendades sedalaadi isiklikke arvamusi, toetusid piiblikirjutajad järeldustele, millele nad olid jõudnud, uurides tollal olemasolnud pühi kirju ja elades nendega kooskõlas. Me võime olla kindlad, et nende kirjutised on kooskõlas Jumala mõtteviisiga. See, mida nad üles tähendasid, sai Jumala Sõna osaks.

Muidugi sisaldab Piibel ka mõningate eksliku mõtteviisiga inimeste ütlusi. (Võrdle kirjakohti Iiob 15:15 ja 42:7.) Leidub ka Jumala sulaste väljendusi, mis peegeldavad nende rusutud tundeid ega anna olukorrast objektiivset pilti.c Kui kirjutaja avaldas sääraseid isiklikke mõtteid, juhtis teda siiski Jumala vaim, et valmiks täpne ülestähendus, mis aitaks kindlaks teha ja paljastada väära arutlusviisi. Pealegi saab iga mõistlik lugeja konteksti järgi aru, kas kirjutaja mõtteviis oli õige või mitte.

Lühidalt öeldes võime olla kindlad, et kogu Piibel on sõnum Jumalalt. Kahtlemata hoolitses Jehoova selle eest, et kogu selle sisu oleks kooskõlas tema eesmärgiga ja annaks tarvilikku juhatust neile, kes soovivad teda teenida (Roomlastele 15:4).

Miks olid kirjutajateks inimesed?

See, et Jehoova otsustas Piibli kirjutamiseks kasutada inimesi, annab tunnistust tema määratust tarkusest. Mõtle, kui Jumal oleks andnud selle ülesande inglitele, kas oleks Piibel siis niisama paeluv? Tõsi küll, oleks põnev lugeda, kuidas ingel Jumala omadusi ja tegusid kirjeldab. Aga kui inimese kaastegevus täielikult puuduks, oleks meil ehk raske Piibli sõnumit mõista.

Toome näite. Piibel võiks ju lihtsalt mainida, et kuningas Taavet rikkus abielu ja sooritas mõrva ning seejärel kahetses. Kuivõrd mõjuvam on aga lugeda Taaveti enda sõnu, kui ta oma tegude pärast südamesttulevat kurbust väljendas ja Jehoovalt andestust palus! „Mu patt on alati mu ees!” kirjutas ta. „Murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Laul 51:5, 19). Seega annab inimese kaastegevus Piiblile südamlikkuse, mitmekülgsuse ja võlu.

Jah, Jehoova valis oma Sõna edastamiseks parima tee. Kuigi ta kasutas nõrkuste ja puudustega inimlapsi, olid nad kõik kantud pühast vaimust, mistõttu nende kirjutistesse ei saanud lipsata vigu. Seepärast on Piibel ülimalt väärtuslik raamat. Selle nõuanded on tõhusad ja selle prohvetiennustusi tulevase paradiisliku maa kohta võib usaldada (Laul 119:105; 2. Peetruse 3:13).

Kas sa võiksid teha omale harjumuseks lugeda Jumala Sõna iga päev? Peetrus kirjutas: „Himustage .. vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks” (1. Peetruse 2:2). Kuna Pühakiri on Jumala inspireeritud, võid sa olla kindel, et see on „kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud” (2. Timoteosele 3:16, 17).

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 7]

Kust sai Mooses oma informatsiooni?

MOOSES kirjutas Piibli esimese raamatu, kuid kõik sündmused, millest ta seal räägib, olid toimunud kaua enne tema sündi. Kust ta siis oma informatsiooni sai? Võimalik, et Jumal ise paljastas selle talle, kuid mõningad sündmused võisid olla ka suuliselt põlvest põlve edasi antud. Kuna inimajaloo algusaegadel elasid inimesed kauem, võis suur osa sellest, mida Mooses oma esimeses raamatus kirjutas, jõuda Aadamast Mooseseni vaid viie lüli kaudu — Metuusala, Seemi, Iisaki, Leevi ja Amrami kaudu.

On ka mõeldav, et Mooses uuris kirjalikke allikaid. Selles suhtes väärib märkimist, et Mooses kasutab sageli fraasi „see on ajalugu”, enne kui ta nimetab isikut, kes kõne alla tuleb (1. Moosese 6:9; 10:1; 11:10, 27; 25:12, 19; 36:1, 9; 37:2; UM). Mõned õpetlased arvavad, et heebrea sõna (tō·le·dōtʹ), mille tõlkevasteks on siin ’ajalugu’, viitab tollal eksisteerinud kirjalikele ajaloodokumentidele, mida ta kasutas oma ülestähenduse allikmaterjalina. Muidugi ei saa selle tõesust lõplikult kinnitada.

Võimalik, et Esimeses Moosese raamatus leiduv informatsioon on saadud kõigil kolmel ülalmainitud meetodil: osa otsese ilmutuse kaudu, osa rahvasuust, osa aga kirjalikest ajalooallikatest. Oluline on see, et Jehoova vaim inspireeris Moosest. Niisiis võib tema poolt kirjapandut õigustatult pidada Jumala sõnaks.

[Pilt lk 4]

Jumal andis inimestele Piibli kirjutamiseks inspiratsiooni mitmel kombel