Olen tänulik pika elu eest Jehoova teenistuses
JUTUSTANUD OTTILIE MYDLAND
19. sajandi lõpus oli Koperviki sadam (Lääne-Norra) purjelaevadest täis kiilutud. Noil päevil tirisid inimesed ja hobused tänavatel vankreid. Valgustuseks kasutati petrooleumilampe ning valgeid puumajakesi köeti puude ja koksiga. Seal ma 1898. aasta juunikuus meie pere viiest lapsest teisena sündisingi.
AASTAL 1905 jäi isa ilma tööta ja läks seepärast Ühendriikidesse. Kolme aasta pärast ta naasis, kaasas kohver hulga põnevate kingitustega lastele ning siidikangaste ja muu kraamiga emale. Kuid tema kõige hinnalisem varandus oli Charles Taze Russelli ”Kirjauurimuste” köited.
Isa hakkas sõpradele ja sugulastele rääkima, mis ta nendest raamatutest teada oli saanud. Kohalikus kabelis toimunud koosolekutel tõestas ta Piibli abil, et põrgutuld pole olemas (Koguja 9:5, 10). Aastal 1909, aasta pärast isa naasmist Ühendriikidest, tuli vend Russell Norrasse ja pidas kõnesid nii Bergenis kui ka Kristiaanias, praeguses Oslos. Isa käis teda Bergenis kuulamas.
Enamjagu inimesi süüdistas isa valeõpetuste propageerimises. Kahjutundest aitasin tal naabritele piiblilisi traktaate levitada. Aastal 1912 pakkusin ühe vaimuliku tütrele põrguteemalist traktaati. Ta pistis sõimama, lennutades minu ja isa kohta äärmiselt solvavaid väljendeid. Olin jahmunud — vaimuliku tütar kasutab selliseid roppe sõnu!
Aeg-ajalt tuli meile Kopervikisse külla teisigi piibliuurijaid (Jehoova tunnistajate tolleaegne nimetus), nende seas üks võimekas kõnepidaja Theodor Simonsen. Käisin alatasa teisigi meie poole tema kõnet kuulama kutsumas. Enne kõnet mängis ta tsitrit ja laulis ning pärast kõnet esitas ta lõpulaulu. Me pidasime temast väga lugu.
Teine meie külaline oli Anna Andersen, kolportöör ehk täisajaline teenija. Põhiliselt jalgrattaga rändas ta läbi kogu Norramaa ühest linnast teise ja levitas inimestele piiblilist kirjandust. Kuna ta oli varemalt olnud Päästearmee ohvitser, tundis ta mõningaid Koperviki päästearmeelasi. Need andsid talle loa pidada üks piibliline kõne nende kogunemispaigas ja ma kutsusin inimesi teda sinna kuulama.
Kopervikki külastas ka üks teine kolportöör, Karl Gunberg. See tagasihoidlik ja vaikne, kuid hea huumorisoonega noormees töötas ajuti ka Oslos paiknenud harubüroos tõlkijana. Aastaid hiljem töötasime temaga seal koos.
Religioossed vaated avaldavad mulle mõju
Tol ajal oli lõviosal inimestel tugev usk Jumalasse ja Piiblisse, ent samuti olid nende seas juurdunud uskumused, nagu põrgutule ja kolmainsuse õpetus. Kuna piibliuurijad õpetasid, et need pole kooskõlas Piibliga, pani see rahva kaunikesti kihama. Meie naabrid süüdistasid ägedalt isa ketserluses ning minagi lasin end sellest mõjutada. Kord ma isegi ütlesin isale: ”See on vale, mis sa õpetad. See on ketserlus!”
”Tule siia, Ottilie,” kutsus ta mind, ”ja vaata, mis Piibel ütleb.” Siis ta luges mulle Pühakirjast mõningaid kohti ette. Tänu sellele mu usaldus temasse ja sellesse, mida ta õpetas, kasvas. Ta innustas mind ”Kirjauurimusi” lugema ja nõnda istusin 1914. aasta suvel sageli mäekünkal, millelt avanes vaade meie linnakesele, ja lugesin neid köiteid.
Augustis 1914 kobardus kohaliku ajalehetoimetuse hoone ümber murruna inimesi, et lugeda sõnumit Esimese maailmasõja puhkemisest. Isagi tuli sinna ja nägi, mis oli juhtunud. ”Tänu Jumalale!” hüüatas ta. Isa mõistis, et sõja puhkemine on kooskõlas Piibli prohvetiennustustega, millest ta oli kuulutanud (Matteuse 24:7). Tollal uskusid paljud piibliuurijad, et neid võetakse peagi taevasse. Kui see aset ei leidnud, pettusid nii mõnedki.
Võtan seisukoha Piibli tõe poolel
Aastal 1915, kui olin 17-aastane, lõpetasin põhikooli ja leidsin seejärel tööd ühes büroos. Sel ajal hakkasin ”Vahitorni” korrapäraselt lugema. Kuid regulaarseid koosolekuid hakati Kopervikis pidama alles 1918. aastast alates. Alguses käisime koos viiekesi. Lugesime Vahitorni ühingu väljaandeid, nagu ”Kirjauurimused”, ning arutasime loetut küsimuste ja vastuste vormis. Kuigi ema rääkis teistele piibliuurijatest alati tunnustavalt, ei liitunud ta meie organisatsiooniga.
1918. aasta hakul tutvusin oma töökohas Anton Saltnesiga, keda mul õnnestus aidata piibliuurijaks saada. Sel ajal hakkasin ka regulaarselt kuulutamas käima ning aastal 1921 ristiti mind Bergeni kokkutulekul.
Mais aastal 1925 toimus Örebros (Rootsis) kokkutulek, kuhu koguneti kõigist Skandinaaviamaadest. Kohal oli üle 500 inimese, sealhulgas ka Vahitorni ühingu president Joseph F. Rutherford. Me reisisime sinna kolmekümnekesi Oslost rongiga, kus meie jaoks oli reserveeritud terve vagun.
Sellel kokkutulekul teatati, et Kopenhaagenisse (Taani) rajatakse Põhja-Euroopa büroo, mis hakkab hoolt kandma kuulutustöö eest kõigis Skandinaavia- ja Baltimaades. Kuulutustöö ülevaatajaks määrati William Dey Šotimaalt. Teda armastati kõikjal ja varsti sai ta endale hüüdnime Suur Šotlane. Alul, mil vend Dey ei osanud ühtegi skandinaavia keelt, istus ta koosolekutel ja kokkutulekutel reeglina tagapool ning vaatas laste järele, nõnda said nende vanemad laval räägitavale keskenduda.
”Vahitorni” 1925. aasta 1. märtsi number käsitles Ilmutusraamatu 12. peatükki, selgitades, et see peatükk räägib Jumala Kuningriigi sünnist ja et selle sünd leidis aset taevas aastal 1914. Kuna mul oli seda raske mõista, lugesin seda artiklit ikka ja jälle. Kui ma lõpuks sellest jagu sain, valdas mind suur õnnetunne.
On olnud mõningaid, kes on komistanud ja Jumala rahvast eemaldunud, kui meie arusaamine mõnest Piibli teemast on muutunud. Ent kui mul on mõne niisuguse täpsustuse mõistmisel raskusi olnud, olen alati materjali mitu korda uuesti läbi lugenud ja üritanud toodud arutluskäigust aru saada. Aga kui uus selgitus on mulle ikka veel segane, jään ootama lisavalgustust. Mitut puhku on minu kannatlikkus saanud tasutud.
Beeteli teenistus
Töötasin mõned aastad raamatupidaja, sekretäri ja maakonna audiitorina. Aastal 1928 haigestus ühingu arvepidamise eest hoolt kandnud vend ning ta oli sunnitud Beetelist lahkuma. Kuna mul oli sellel alal kogemusi, paluti mul tema töö enda peale võtta. Minu Beeteli-teenistus algas 1928. aasta juunikuus. Mõnikord astus meie juurest läbi vend Dey ja kontrollis mu arvepidamise üle. Beeteli pere korraldas ka avalikku kuulutustööd Oslos, kus oli tollal vaid üks kogudus.
Mõned meist aitasid Beetelis postisulasel vend Sakshammeril ajakirja ”Kuldne Aeg” (praegune ”Ärgake!”) pakkida ja laiali saata. Nende seas, kes meile appi tulid, olid vennad Simonsen ja Gunberg. See oli igati tore aeg, tihtilugu võtsime töö ajal koos laulu üles.
Olen kindel Kuningriigi lootuses
Aastal 1935 mõistsime, et ’suur rahvahulk’ ei moodusta teisejärgulist taevast klassi. Saime teada, et see kujutab hoopis inimrühma, kes elab üle suure viletsuse ja kellel on võimalus elada igavesti paradiisis maa peal (Ilmutuse 7:9—14). Tänu uuele arusaamale mõistsid mitmed mälestusõhtu sümbolitest osa võtnud, et neil on maine lootus, mispeale nad enam seda ei teinud.
Kuigi mul ei tekkinud kunagi kahtlusi seoses oma taevase lootusega, küsisin endalt ühtelugu, miks Jumal tahab mind. Tundsin, et ma pole seda suurt eesõigust väärt. Oli veider kujutada end, väikest ujedat naisterahvast, koos Kristusega taevas kuningana valitsemas (2. Timoteosele 2:11, 12; Ilmutuse 5:10, UM). Ent ma mõtisklesin apostel Pauluse sõnade üle — ”mitte palju vägevaid” pole kutsutud, vaid ”mis on nõder maailma ees, selle on Jumal valinud, et tema teeks häbi sellele, mis on vägev” (1. Korintlastele 1:26, 27).
Tegevus II maailmasõja ajal
9. aprillil 1940 tungisid Saksa väed Norrasse ja peagi okupeerisid nad kogu maa. Sõda muutis paljud Kuningriigi sõnumile vastuvõtlikuks. 1940. aasta oktoobrist kuni 1941. aasta juunini levitasime rohkem kui 272000 raamatut ja brošüüri. Tollal oli Norras üle 470 tunnistaja, mis tähendab, et keskmiselt levitas üks kuulutaja nende üheksa kuu jooksul enam kui 570 raamatut ja brošüüri!
8. juulil 1941 käis Gestapo kõigi juhtivate ülevaatajate juures ja andis korralduse kuulutustöö lõpetada, vastasel korral lubati nad koonduslaagrisse saata. Viis Saksa politseinikku tulid Beetelisse ja konfiskeerisid peaaegu kogu Vahitorni ühingu vara. Beeteli pere liikmed viidi ülekuulamisele, kuid ühtegi meist ei pistetud trellide taha. Kõige tipuks konfiskeeriti 21. juulil 1941 ühingule kuulunud hoone aadressil Inkognitogaten 28 B ja keelustati kuulutustöö. Kolisin tagasi Kopervikisse ning läksin tööle, et end ülal pidada.
Sel ajal teenis mu isa pioneerina. Ühel päeval tulid natsid isa maja läbi otsima. Nad võtsid kaasa kogu tema kirjanduse, sealhulgas nii Piiblid kui Piibli sõnaregistrid. Sel ajal õnnestus meil vaimset toitu ainult näpuotsaga saada. Et vaimselt tugevaks jääda, uurisime üha uuesti vanu raamatuid, nagu näiteks ”Valitsus”, ning kuulutasime muudkui edasi.
On kurb tõdeda, et paljudes kohtades tekkis vendade seas lahkhelisid. Ühed arvasid, et tuleb kuulutada avalikult ning käia majast majja, teiste meelest tuli tööd teha märksa salamisi ning inimestega muul moel ühendusse astuda. Need erimeelsused viisid selleni, et juhtivad vennad, kelle oli üksteisega varem äärmiselt hea koostöö ja keda me nii väga armastasime, ei vahetanud üksteisega enam sõnagi. Ükski teine olukord pole mulle Jehoova tunnistajaks olemise ajal sedavõrd suurt südamevalu valmistanud kui tookordne vendadevaheline lõhenemine.
Pärast sõda elustub tegevus taas
Pärast sõda, 1945. aasta suvel, tuli vend Dey Norrasse ja viis koosolekuid läbi nii Oslos, Skienis kui ka Bergenis. Ta esitas vendadele üleskutse vaenukirves maha matta ning palus kõigil, kellel on soov seda teha, püsti tõusta. Püsti tõusid kõik! Vaidlus lõpetati lõplikult 1945. aasta detsembris, pärast seda, kui vendi oli külastanud tolleaegne Vahitorni ühingu president Nathan H. Knorr.
Vahepeal sain ma 17. juulil 1945 harubüroo sulaselt vend Enok Ömanilt telegrammi, kus ta küsis: ”Millal on sul võimalik Beetelisse tagasi tulla?” Mõned soovitasid mul jääda koju ja hoolitseda isa eest, kes oli selleks ajaks juba üle 70. Kuid isa innustas mind Beetelisse naasma, mida ma tegingi. Aastal 1946 sai meie harubüroo ülevaatajaks vend Marvin F. Anderson Ühendriikidest ning kuulutustöö organiseerimises tehti mõningaid ümberkorraldusi.
Tavaliselt käisin suvepuhkuseti Kopervikis oma peret vaatamas. Kuigi mu kaks venda ja kaks õde ei saanud Jehoova tunnistajateks, suhtusid nad meisse isaga alati sõbralikult. Ühest minu vennast sai sadamakapten ja lootside peamees, teisest õpetaja. Kuigi mul polnud materiaalselt kuigipalju hinge taga, ütles mu isa neile ikka: ”Ottilie on rikkam kui teie.” Ja tõsi ta on! Nende saavutatut ei saa kuidagi võrrelda minu vaimse varandusega! Aastal 1951 isa suri, olles 78 aastat vana. Ema oli meie keskelt lahkunud juba 1928. aastal.
Minu elu üks tipphetki saabus aastal 1953, kui sain viibida Jehoova rahva rahvusvahelisel konvendil New Yorgis. Sel aastal ületati maailmas 500000 kuulutaja piir ning rohkem kui 165000 oli kohal sellel konvendil! Enne 1953. aasta konventi töötasin nädal aega Brooklyni Beetelis, Jehoova maise organisatsiooni peakorteris.
Teen, mis suudan
Viimastel aastatel on mu silmanägemine kae tõttu märksa halvenenud. Kuid suudan siiski veel tugevate prillide ja luubiga suurt trükikirja veidi lugeda. Pealegi külastavad mind kristlikud õed ja loevad mulle kaks korda nädalas ette, mille eest olen väga tänulik.
Ka kuulutamas saan käia üsna vähe. Suviti on kristlikud õed mind vahetevahel ratastoolis viinud mõnda kohta, kus ma saan veidi kuulutada. Peale selle saadan korrapäraselt ajakirju ja brošüüre Koperviki koolidele, nagu näiteks sellele algkoolile, kus ma ligi sada aastat tagasi ise koolipinki nühkisin. On suur rõõm, et saan veel regulaarne kuulutaja olla.
Õnneks on söögi- ja Kuningriigisaal samal korrusel mu toaga Beetelis, mis alates 1983. aastast on asunud väljaspool Oslot Ytre Enebakki linnakeses. Nõnda saan kõndimistuge kasutades hommikusele kummardamisele, sööma ja koosolekutele tulla. Olen rõõmus, et saan minna ikka veel konventidele ja kokkutulekutele. On tore saada kokku nii sõpradega, keda ma olen juba kaua aega tundnud, kui ka uute vendade ja õdedega ning paljude vahvate lastega.
Tahan oma usu lõpuni säilitada
On suur õnnistus olla ümbritsetud tarmukate, meeldivate ja vaimsete inimestega siin Beetelis. Mu Beeteli teenistuse alguses koosnes pere üksnes taevase lootusega vendadest (Filiplastele 3:14). Nüüd ootavad kõik beetellased peale minu igatsusega igavest elu maa peal.
Tõsi küll, me ootasime, et Jehoova hakkab tegutsema hoopis varem. Ometi valmistab mulle suurt rõõmu näha, kuidas suur rahvahulk ikka kasvab ja kasvab. Millist kasvu ma küll olen näinud! Kui ma kuulutama hakkasin, oli maailmas umbes 5000 kuulutajat. Nüüd on neid rohkem kui 5400000! Tõesti, ma olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas ”kõige pisemast saab tuhatkond ja kõige väetimast vägev rahvas” (Jesaja 60:22). Meil on tarvis Jehoovat ikka oodata, just nagu prohvet Habakuk kirjutas: ”Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti” (Habakuk 2:3).