Ma nägin, kuidas ”kõige väetimast” saab ”vägev rahvas”

JUTUSTANUD WILLIAM DINGMAN

Oli aasta 1936. Olin Salemi linnas Oregonis (USA) Jehoova tunnistajate koosolekul. Seal esitati küsimus: ”Kus on suur rahvahulk?” (Ilmutuse 7:9.) Kuna mina olin seal ainuke uus inimene, siis osutasid kõik mulle ja ütlesid: ”Siin see on!”

JEHOOVA TUNNISTAJATE seas oli 1930-ndate aastate keskpaiku suhteliselt vähe neid, kel oli Piibli lootus elada igavesti maa peal paradiisis (Laul 37:29; Luuka 23:43). Nii mõndagi on sellest ajast vapustavalt muutunud. Kuid lubage mul jutustada neist sündmustest, mis üldse viisid selleni, et ma seal koosolekul Salemi linnas Oregonis olin.

Mu isa tellis koju ajakirja ”Kuldne Aeg”, millise nime all ilmus varem ajakiri ”Ärgake!”. Teismelisena meeldis mulle seda lugeda ning ma veendusin, et selles on tähtis Piibli tõde. Seepärast saatsin ühel päeval ka ära kupongi, mis ilmus ”Kuldse Aja” taga. Sellel pakuti lugejale 20 brošüüri, üht raamatut ja anti ka teada Jehoova tunnistajate lähima koguduse nimi. Kirjanduse kätte saanud, jagasin majast majja käies ära niihästi kõik need brošüürid kui raamatu.

Sellal polnud minuga veel keegi Piiblit uurinud. Tegelikult polnud ma ühegi Jehoova tunnistajaga kunagi rääkinudki. Kuid nüüd, käes lähima kuningriigisaali aadress, sõitsin maha ligi 25 miili, et minna Oregoni osariigi linna Salemisse koosolekule. Seal see siis juhtuski, et mind, kes ma olin alles 18 aastat vana, ainsana ”suure rahvahulga” sekka arvati.

Olgugi et ma praktiliselt mingit teenistusväljaõpet polnud saanud, hakkasin kuulutama koos Salemi kogudusega. Mind innustati rääkima kuulutustööl kolmest põhipunktist. Esiteks, et Jehoova on Jumal; teiseks, Jeesus Kristus on tema määratud Kuningas; ja kolmandaks, Kuningriik on maailma ainus lootus. Seda sõnumit püüdsin jagada igal uksel.

Pärast kaht aastat lävimist Jehoova tunnistajatega Salemi linnas ristiti mind 3. aprillil 1938. Sõbrad Salemis olid rõõmsad, nähes, kuidas mõned meist ”suure rahvahulga” seast end ristida lasid. Veebruaris 1939 sai minust pioneer, täisajaline teenija. Sellesama aasta detsembris võtsin ma vastu kutse kolida Arizonasse, kus vajadus Kuningriigi kuulutajate järele oli suurem.

Pioneeritöö Arizonas

Kuna Jehoova tunnistajate töö oli Arizonas alles uus ja vääritimõistmist seoses meiega enam kui küllalt, siis kogesime ka küllaga tagakiusamist, kui Ühendriigid Teise maailmasõtta astusid. Näiteks oli 1942. aastal Staffordis Arizonas, kus ma tollal teenisin, liikvel kuuldusi, et mormoonid kavatsevad meie vastu välja astuda. Elasime koos teiste pioneeridega juhtumisi lähestikku ühe mormooni preestriga, kes meie vastu lugupidav oli ja ütles: ”Kui mormooni misjonärid oleksid niisama aktiivsed kui tunnistajad, jõuaks ka mormooni kirik kuhugi.” Nii et kirikuski kõneles ta meie kaitseks otsesõnu: ”Nagu kuulda, tahate rahvast tunnistajate-poiste vastu üles ässitada. Hästi, mina elan nende poistega lähekuti ja kui peaks mingit märatsemist ette tulema, on minu püss suunatud otse üle aia. Kuid seda püssi ei kasuta ma sugugi mitte tunnistajate vastu. See läheb käiku märatsejate vastu. Niisiis, kui soovite märulit teha, teate, millega arvestada.” Märul jäigi tulemata.

Nende kolme aasta jooksul Arizonas meid ka arreteeriti ja vangistati mõningad korrad. Ühekorra olin vahi all 30 päeva. Pistmaks rinda politseiga, kes meid teenistuses kimbutama kippus, moodustasime niinimetatud lennusalga. Seda korraldav tunnistaja rääkis meile: ”Nagu meie nimi, nii meie isegi. Alustame hommikul viie-kuue paiku, jätame iga ukse taha traktaadi või brošüüri — ning siis lendame.” Meie ”lennusalk” töötas läbi üsna suure ala Arizona osariigist. Kuid lõpuks sellises vormis kuulutamine lõpetati, kuna see ei võimaldanud pakkuda abi neile, kes olid huvitatud.

Gileadi kool ja eriteenistus

Detsembris 1942 olin ma nende mõningate Arizona pioneeride seas, kes said kutse uude Jehoova tunnistajate rajatud misjonikooli. Selle kooli esialgne nimi oli Vahitorni Gileadi piiblikolledž. Hiljem nimetati see ümber Vahitorni Gileadi piiblikooliks. Õppelinnakusse New Yorgi osariigi linna Ithaca lähedal oli sealt umbes 3000 miili.

Pärast Oregoni lühikülastust 1943. aasta jaanuaris lahkusime mõnede pioneeridega Arizona kõrbe kuumusest Greyhoundi kompanii bussiga. Mõne päeva kuludes jõudsimegi oma sihtpunkti ning — meid võttis vastu lumi, New Yorgi talv. Kooli avamisel 1. veebruaril 1943 ütles selle juhataja Nathan H. Knorr oma avasõnades kooli sajale õpilasele: ”Selle kolledži eesmärk POLE teha teist ordineeritud teenijaid. Jumalateenijad te juba oletegi ja olete olnud teenistuses aktiivsed aastaid. [— — —] Selle kolledži õppekursuse eriomane eesmärk on hoopis valmistada teid ette tõhusalt teenima territooriumil, kuhu te nüüd lähete.”

Kuna mul oli vähe kooliharidust, polnud algul Gileadis just kõige kergem. Kuid õpetajad olid minu vastu ülimalt kenad ning koolitöö hakkas mulle vägagi meeldima. Meie kursus lõpetas pärast viis kuud kestnud kibedat õppetööd. Seejärel saadeti mõned meist Jehoova tunnistajate peakorterisse New Yorgis Brooklynis, kus saime lisaväljaõpet ringkonnaülevaataja reisivaks tööks. Mu esmaseks teenistuskohuseks sai Põhja- ja Lõuna-Carolina.

Neil varaseil päevil oli ringkonnaülevaataja pea kogu aeg liikvel. Väiksema kogudusega olime koos ühe päeva, suuremaga kaks. Enamik kogudusi olid tol ajal aga väiksed. Niisiis pärast seda, kui olin terve päeva — ja tihtipeale kuni keskööni välja — teinud külastusi ning vastanud küsimustele, olin hommikul taas jalul kella viie paiku, et järgmisse kogudusse reisida. Tegin ringkonnatööd umbes aasta, misjärel teenisin mõnda aega pioneerina Tennessee’s ja New Yorgis.

Kuubasse ja sealt edasi Puerto Ricosse

Mais 1945 saadeti mindki teiste seas Kuubasse, millest sai minu esimene välismaine misjonitööpõld! Veel selsamal õhtul, mil saabusime Kuuba pealinna Havannasse, läksime välja ajakirjatööle. Havannasse jäime püsima senikauaks, kui saime end asutada elama Santa Clarasse. Iga kuu saime igaüks vaid 25 dollarit taskuraha kõigi oma vajaduste katteks, kaasa arvatud toit ja üür. Kättesaadavatest materjalidest klopsisime ise kokku voodid ja mööbli ning õunakastid passitasime kummutiks.

Järgmisel aastal määrati mind ringkonnatööle. Tol ajal oli kogu Kuuba üks ringkond. Sealse ringkonna eelmine ülevaataja oli olnud pikkade jalgadega ning kange kõndima, mistõttu vennad ja õed pidid sõna otseses mõttes jooksma, et temaga sammu pidada. Kuna nad arvatavasti mind samasugusena ette kujutasid, olid nad juba kõik minu tulekuks vastavalt korraldanud. Nad ei läinud mitte kõik korraga samal päeval välja teenistusse, vaid gruppide kaupa ning töötasid minuga kordamööda. Ühel päeval võttis rühm kuulutajaid mu kaasa ühele kaugele territooriumile, teisel päeval võttis teine grupp mu sama tükk maad mujale, ja nõnda ikka edasi. Külastuse lõpuks olin küll rampväsinud, kuid ka rõõmus. Mul on sellest kogudusest armsad mälestused.

1950. aastaks oli Kuningriigi kuulutajaid Kuubas üle 7000, pea samapalju kui Mehhikos. Sama aasta juulis võtsin osa ”Teokraatia kasvu” rahvusvahelisest kokkutulekust Yankee staadionil New York Citys. Selle järel sain ma aga uue misjoniülesande — Puerto Rico. Minu kaaslasteks lennureisil Puerto Ricosse olid Estelle ja Thelma Weakley, Gileadi 12. kursuse lõpetanud uued misjonärid.

Kaheksa aastat hiljem mina ja Estelle abiellusime, kusjuures meie lihtne abielutalitus toimus Puerto Ricos Bayamóni linnas ringkonnakokkutuleku vaheajal kõnelaval. Nii enne kui pärast abiellumist tegin ringkonnatööd. Selle rohkem kui kümne aasta jooksul Puerto Ricos nägime Estelle’iga jõudsat kasvu — vähem kui 500 kuulutajast oli saanud 2000. Saime aidata nii mitmelgi jõuda pühendumise ja ristimiseni ning osalesime ka mõne uue koguduse moodustamisel.

Detsembris 1960 külastas Puerto Ricot Milton Henschel Jehoova tunnistajate peakorterist New Yorgist Brooklynist ning rääkis misjonäridega. Ta küsis, kas on neid, kes oleksid valmis täitma ka mistahes teistlaadi ülesannet. Meiegi Estelle’iga andsime end vabatahtlikena üles.

Meie kodu Dominikaani Vabariigis

Meie uueks tööpõlluks määrati Dominikaani Vabariik, kuhu plaanipäraselt pidime siirduma 1. juunil 1961. Ent 30. mail mõrvati Dominikaani diktaator Rafael Trujillo ning lennud sellele maale tühistati. Lennuliiklus siiski peagi taastati ja me saime Dominikaani Vabariiki lennata 1. juunil, nagu olime planeerinud.

Meie saabumise ajal valitses sellel maal segadus ning lasti käiku relvigi. Elati revolutsiooni hirmus, sõdurid kontrollisid maanteel kõiki. Meidki peatati mitmes kontrollpunktis ja igas neist tuhlati meie reisipakid läbi. Kohvritest võeti välja kõik, isegi kõige pisemad asjad. Selline oli siis meie esimene kohtumine Dominikaani Vabariigiga.

Peatusime mõned nädalad pealinnas Santo Domingos, enne kui asusime teele meie esimesse määramispaika La Romana linna. Trujillo diktatuuri aegu oli inimestele üldiselt räägitud, et Jehoova tunnistajad on kommunistid ja laiduväärseimad inimesed. Seetõttu kiusati tunnistajaid kõvasti taga. Kuid tasapisi suutsime eelarvamused murda.

La Romanas saime töötada vaid mõnda aega ning seejärel asusime jällegi ringkonnatööle. Siis aga, aastal 1964, määrati meid misjonärideks Santiago linna. Järgmisel aastal puhkes Dominikaani Vabariigis revolutsioon ning sellel maal vallandusid taas rahutused. Selle konflikti ajal saadeti meid San Francisco de Macorísesse, mis oli tuntud kui poliitiliselt aktiivne linn. Sellegipoolest kuulutasime seal vabalt, häirimatult. Moodustasime keset neid poliitilisi rahutusi ühe uue kogudusegi. Järgnevate aastate jooksul töötasime veel mitmel territooriumil, enne kui meid meie praegusesse kodupaika Santiagosse määrati.

Oleme kahtlemata näinud Jehoova õnnistust sellel tööl siin Dominikaani Vabariigis. Kui me siia 1961. aastal saabusime, oli siin ligikaudu 600 tunnistajat ja 20 kogudust. Nüüd on siinses rohkem kui 300 koguduses vaata et 20000 kuulutajat rääkimas Jumala Kuningriigi head sõnumit. Kasv tõotab tulla veel suur, nagu seda näitab 1996. aastal Kristuse surma mälestusõhtul viibinute arv 69908. See on umbes kolm ja pool korda rohkem kui kuulutajaid!

Praeguseks vägev rahvas

Maailma nägu aina muutub, kuid Piibli sõnum, mida Jehoova tunnistajad kuulutavad, jääb ometi samaks (1. Korintlastele 7:31). Jehoova on ikka Jumal, Kristus ikka Kuningas ning Kuningriik on selgemalt kui kunagi varem maailma ainus lootus.

Samas on aga sellest ajast, kui ma umbes 60 aasta eest seal Salemi linnas Oregonis koosolekul olin, Jehoova rahva seas imepärased muudatused toimunud. Suur rahvahulk on nüüd tõesti suur — arvult üle viie miljoni. Just seda Jehoova oma rahva kohta ennustaski: ”Kõige pisemast saab tuhatkond ja kõige väetimast vägev rahvas! Mina, Jehoova, tõttan sellega määratud ajal!” (Jesaja 60:22).

Pärast ligikaudu 60 aastat täisajalist teenistust olen õnnelik, et saan ikka veel misjonärina maitsta kuulutus- ja õpetustöö rõõme. Kui suur eesõigus see küll on, et saan anda oma osa selles töös ja et olen näinud, kuidas ”kõige väetimast” saab ”vägev rahvas”!

[Pilt lk 21]

Koos naisega Dominikaani Vabariigis