”Me oleme teinud, mis meie kohus oli teha”
JUTUSTANUD GEORGE COUCH
Pärast seda, kui olime terve hommikupooliku majast majja kuulutanud, võttis mu kaaslane välja kaks võileiba. Kui me olime söömise lõpetanud, koukisin välja sigareti. ”Kui kaua sa oled tões olnud?” päris mu kaaslane. ”Eelmisel õhtul olin oma elu esimesel koosolekul,” kostsin vastu.
SÜNDISIN 1917. aasta 3. märtsil ühes talus väikese Avonmore’i linna lähedal, USA-s Pennsylvania osariigis Pittsburghist umbes 50 kilomeetrit idas. Seal kasvatasid mu vanemad üles mu neli venda, õe ja minu.
Usulist õpetust me just palju ei saanud. Üksvahe käisid mu vanemad küll kirikus, kuid jätsid selle katki, kuna meie, lapsed, olime veel väikesed. Me uskusime siiski Loojasse ning järgisime oma perega põhilisi Piibli õpetusi.
Parim õpetus, mida ma oma vanematelt sain, oli see, kuidas võtta enda peale vastutust ja kuidas seda kanda. Elu talus andis selleks palju võimalusi. Kuid meie elu ei seisnenud vaid töötamises. Me tundsime rõõmu ka kosutavast meelelahutusest: mängisime korvpalli ja pesapalli, ratsutasime ning ujusime. Raha neil päevil küll nappis, kuid taluelu meeldis meile. Algkoolis käisime vaid ühe klassitoaga koolimajas ning keskkooliaastad möödusid linnas koolis.
Kord õhtul jalutasin sõbraga linnas. Üks kena tüdruk väljus oma majast mu sõpra tervitama. Sõber tegi mind tuttavaks Fern Prugh’ga. Tüdruk elas just selles kvartalis, kus asus keskkool. Ferni majast möödudes nägin teda tihti väljas toimetamas. Ta paistis olevat väga töökas ning see avaldas mulle muljet. Meie vahel kujunes lähedane sõprus ja armastus ning me abiellusime 1936. aasta aprillis.
Kokkupuude Piibli tõega
Enne minu sündi elas meie lähedal asuvas linnas üks eakas naine, keda linnaelanikud tema religiooni pärast halvasti kohtlesid. Minu ema külastas teda laupäeviti, kui käis linnas sisseoste tegemas. Ema koristas tema maja ning aitas tal asju ajada; nõnda käis ema seal kuni naise surmani. Ma usun, et Jehoova õnnistas ema, kuna ta oli nii lahke selle naise vastu, kes oli piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tollal kutsuti.
Mõnda aega hiljem suri äkitselt mu tädi noor tütar. Kirikust ei leidnud tädi erilist lohutust, kuid tema naaber, kes oli piibliuurija, suutis teda lohutada. Piibliuurija seletas talle, mis juhtub inimesega pärast surma (Iiob 14:13—15; Koguja 9:5, 10). See pakkus talle suurt troosti. Tädi omakorda rääkis ülestõusmislootusest mu emale. See sütitas emas huvi, kuna tema vanemad surid, kui ta veel noor oli, ning ta tahtis väga teada, mis juhtub inimesega pärast surma. See kogemus toonitas mulle, kui tähtis on alati kasutada võimalusi eraviisilist tunnistust anda.
1930ndatel aastatel hakkas ema pühapäeva hommikuti kuulama raadiosaateid, kus kõneles tollane Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu president Joseph F. Rutherford. Neil aastail hakkasid Jehoova tunnistajad ka meie kandis majast majja tööd tegema. Nad asetasid kaasaskantava grammofoni aeda mõne varjulise puu alla ning mängisid sellel vend Rutherfordi kõnesid. Need lindistused ning ajakirjad ”Vahitorn” ja ”Kuldne Aeg” (nüüd ”Ärgake!”) hoidsid ülal mu ema huvi.
Mõned aastad hiljem, aastal 1938, saadeti ”Vahitorni” tellijatele postkaart kutsega erikoosolekule ühes eramajas umbes 25 kilomeetri kaugusel. Ema soovis sinna minna, nii läksime meiegi Ferniga ning kaks minu venda ühes temaga. Tosinale kuulajale pidasid kõnet Jehoova tunnistajate reisivad ülevaatajad John Booth ja Charles Hessler. Pärast koosolekut hakkasid nad organiseerima, kes järgmisel hommikul kuulutama läheks. Polnud ühtki vabatahtlikku, kes nendega kaasa oleks läinud, nii valis vend Hessler mind välja ja päris: ”Miks ei tule sina koos meiega?” Mul polnud küll selget pilti sellest, mis neil plaanis on, kuid ma ei leidnud ka ühtegi põhjust, miks ma ei peaks neid aitama.
Käisime majast majja umbes keskpäevani ning siis võttiski vend Hessler välja kaks võileiba. Istusime kiriku trepile ning asusime keha kinnitama. See oligi kord, mil koukisin välja sigareti ning kui vend Hessler sai teada, et olen käinud vaid ühel koosolekul. Ta pani ette, et tuleb selsamal õhtul meile einestama ning palus kutsuda ka naabreid Piibli teemal arutama. Pärast õhtusööki uuris ta meiega Piiblit ning pidas kõne umbes kümnele kuulajale. Ta ütles, et me peaksime iga nädal Piiblit uurima. Kuigi meie naabrid polnud sellest huvitatud, seadsime meie Ferniga endale sisse iganädalase koduse piibliuurimise.
Edeneme tões
Varsti pärast seda sündmust hakkasime Ferniga põlluteenistuses osalema. Istusime kord auto tagaistmel ning olime just sigaretid süüdanud, kui mu vend pöördus meie poole ning ütles: ”Ma sain just teada, et tunnistajad ei suitseta.” Fern viskas kohe oma sigareti aknast välja — mina tõmbasin oma lõpuni. Kuigi suitsetamine meile meeldis, ei pannud me enam kunagi sigaretti ette.
Pärast meie ristimist aastal 1940 olime Ferniga ühel koosolekul, kus uurisime artiklit, milles innustati hakkama pioneeriks ehk täisajaliseks kuulutajaks. Tagasiteel küsis üks vend meilt: ”Miks ei alusta teie Ferniga pioneerteenistust? Teid pole ju midagi takistamas.” Meil polnud talle midagi vastu väita, nii teatasimegi oma valmisolekust. Andsin oma töökohta avalduse sooviga 30 päeva pärast töölt lahkuda ning tegime korraldusi pioneerteenistuseks.
Pidasime nõu Vahitorni ühinguga, kus me võiksime teenida, ning kolisime seejärel Marylandi osariiki Baltimore’i. Seal oli pioneeridele mõeldud üks maja, kus elamine koos söögiga maksis 10 dollarit kuus. Meil oli mõningaid sääste, millest arvasime lahedalt piisavat kuni Harmagedoonini (Ilmutuse 16:14, 16). Oleme ju kogu aeg elanud arvamusega, et Harmagedoon on otse käeulatuses. Kui me siis pioneeritööd alustasime, loobusime oma kodust ning tegime lõpu ka kõige muuga.
Baltimore’is tegime pioneeritööd aastatel 1942 kuni 1947. Neil aastail osutati Jehoova tunnistajate tööle suurt vastupanu. Selle asemel et ise oma autoga piibliõpilaste koju sõita, lasime end vahetevahel teistel kohale viia. Muidu oleks meie autorehvid ära lõhutud. Kellelegi ei meeldinud selline vastupanu, kuid ma pean ütlema, et põlluteenistusest tundsime alati rõõmu. Tegelikult me ootasimegi Issanda töös mõningast põnevust.
Peatselt sai otsa kogu säästetud raha. Meie autorehvid kulusid ära ning samuti kulusid meie riided ja jalanõud. Kaks-kolm korda põdesime pikka aega. Jätkata polnud kerge, kuid meil ei tulnud iial mõttessegi tööd lõpetada. Me isegi ei rääkinud sellest kunagi. Piirasime muid asju, et saaksime jätkata pioneeritööd.
Uus ülesanne
Aastal 1947 läksime konvendile California osariiki Los Angelesi. Seal saime mu venna Williamiga mõlemad kirja, milles meid määrati reisivale tööle kogudusi külastama ja aitama. Me ei saanud tol ajal selleks mingit erilist väljaõpet. Lihtsalt asusime tööle. Järgmise seitsme aasta jooksul teenisime koos Ferniga Ohio, Michigani, Indiana, Illinoisi ja New Yorgi osariikides. Aastal 1954 kutsuti meid misjonäride väljaõppe kooli, Gileadi 24. kursusele. Seal nakatus Fern poliomüeliiti, kuid õnneks paranes ta hästi ning meid määrati reisivale tööle New Yorgi ja Connecticuti osariikidesse.
Teenides Connecticutis Stamfordis, kutsus tollane Vahitorni ühingu president Nathan H. Knorr koos oma naise Audreyga meid nädalavahetuseks enda poole. Nad valmistasid meile lõunasöögiks maitsva prae koos lisanditega. Tundsime neid juba varem ning vend Knorri üsna hästi teades aimasin, et peale seltskondliku ajaveetmise ja lõunasöögi on tal veel midagi mõttes. Hiljem sel õhtul päris ta minult: ”Kas sa tahaksid Peetelisse tulla?”
”Ma ei ole päris kindel; ma ei tea Peeteli elust suurt midagi,” vastasin ma.
Pärast mõnda nädalat mõtlemist ütlesime vend Knorrile, et kui ta meid vajab, oleme valmis tulema. Järgmisel nädalal saime kirja, kus teatati, et me ilmuksime Peetelisse 27. aprillil 1957, just meie 21. pulma-aastapäeval.
Esimesel Peeteli päeval andis vend Knorr mulle selged juhised, mida minult oodatakse. Ta ütles: ”Enam sa pole ringkonnaülevaataja; sa oled siin selleks, et töötada Peetelis. See on kõige tähtsam töö, mida sa pead tegema, ning me soovime, et pühendaksid oma aja ja energia siin Peetelis saadavale väljaõppele. Me soovime, et sa jääksid siia.”
Mõttekas elu Peetelis
Esimese ülesandena määrati mind ajakirjade ja postituse osakondadesse. Hiljem, umbes kolme aasta pärast, kutsus vend Knorr mind enda juurde kontorisse. Ta teatas siis, et tegelik põhjus, miks mind Peetelisse kutsuti, on töö kodus. Tema juhised olid väga otsesed: ”Sinu ülesanne on Peeteli kodu elu korraldamine.”
Peeteli kodu elu korraldamine meenutas mulle seda, mida vanemad olid mulle mind talus kasvatades õpetanud. Peeteli kodu sarnaneb paljuski tavalise perekonna majapidamisega. Siin tuleb pesta pesu, valmistada toitu, pesta nõusid, teha üles voodid jne. Kodubüroo püüab teha Peeteli mugavaks elupaigaks, nii et see oleks siinsetele elanikele koduks.
Ma arvan, et perekonnad saaksid Peeteli elukorraldusest palju õppida. Me tõuseme üles vara hommikul ning alustame oma päeva vaimsete mõtetega, uurides päevateksti. Me peame kõvasti tööd tegema ning elama tasakaalukat, ent toimekat elu. Peetel pole mingi klooster, nagu mõni võib mõelda. Me suudame palju teha, kuna meil on kindlakskujunenud päevakava. Paljud on öelnud, et siinne väljaõpe on aidanud neil hiljem võtta enda peale vastutust perekonnas ning kristlikus koguduses.
Noored mehed ja naised, kes tulevad Peetelisse, võidakse määrata kas koristama, pesulasse või vabrikutööle. Maailm võib püüda panna meid uskuma, et selline füüsiline töö on alandav, meie väärikusele mittekohane. Kuid Peeteli noored jõuavad äratundmisele, kui vajalikud on sellised tööd selleks, et kogu pere võiks korralikult ja õnnelikult koos elada ning töötada.
Samuti võib maailm propageerida mõtet, et inimesel peab olema positsiooni ja prestiiži, olemaks tõeliselt õnnelik. See on vale. Kui me täidame meile määratud ülesannet, siis me ’teeme, mis meie kohus on teha’, ning Jehoova õnnistab meid (Luuka 17:10). Me võime olla tõeliselt rahul ja õnnelikud vaid siis, kui peame meeles meie töö eesmärki: täita Jehoova tahet ning edendada Kuningriigi huve. Kui hoiame selle meeles, siis pakub iga ülesanne meile rõõmu ja rahuldust.
Eesõigus osaleda töö laiendamises
Aastal 1942, rohkem kui kümme aastat enne meie Peetelisse tulekut, pidas vend Knorr konvendil Ohio osariigis Clevelandis kõne ”Kas rahu võib jääda püsima?”. Ta ütles, et käimasolev II maailmasõda lõpeb ning sellele järgneb rahu aeg, mis annab võimaluse laiendatud kuulutushoogtööks. Aastal 1943 rajati Gileadi kool misjonäride väljaõpetamiseks ning teokraatlik teenistuskool vendadele avaliku kõneoskuse parandamiseks. Samuti organiseeriti suuri konvente. Iseäranis suuri konvente peeti 1950ndatel aastatel New Yorgis Yankee staadionil. 1950. ja 1953. aasta konvendil oli mul võimalus aidata korraldada tohutu suure haagislinnaku loomist, kuhu kummalgi konvendil majutati kaheksa päeva jooksul kümneid tuhandeid konvendilviibijaid.
Pärast neid konvente, mille hulgas 1958. aastal peetu oli üks suurimaid, kasvas Kuningriigi kuulutajate arv suuresti. See mõjutas otseselt meie tööd Peetelis. 1960ndate aastate lõpul ja 1970ndate alguses töötasime ja elasime äärmiselt kitsastes tingimustes. Et majutada meie kasvavat peret, vajasime rohkem eluruume, kööke ja söögisaale.
Vend Knorr palus vabriku ülevaatajal vend Max Larsonil ja mul leida sobiv maa laiendustöödeks. Aastal 1957, kui tulin Peetelisse, oli meie umbes 500-liikmeline pere mahutatud ühte suurde elumajja. Aastate jooksul ostis ja renoveeris ühing kolm suurt läheduses asuvat hotelli — Towersi, Standish’i ja Bosserti — ning ka palju väiksemaid korterelamuid. Aastal 1986 ostis ühing maatüki, kus oli olnud hotell Margaret, ning ehitas sinna ilusa uue maja koduks umbes 250 inimesele. Seejärel, 1990ndate aastate alguses, ehitati 30-korruseline elumaja veel 1000 töötajale. Brooklyni Peetel majutab ja toidab nüüd enam kui 3300 pereliiget.
Maad osteti ka New Yorgis Wallkillis, ligi 160 kilomeetri kaugusel Brooklyni Peetelist. Aastatega, alates 1960ndate lõpust, on sinna ehitatud elumaju ning suur trükikoda. Nüüd elab ja töötab seal umbes 1200 Peeteli pere liiget. 1980. aastal hakati otsima umbes 250 hektari suurust maatükki New Yorgi lähedal suurte maanteede ligiduses. Kinnisvaraagent naeris ja ütles: ”Kust te kavatsete sellist maad leida? See on võimatu.” Järgmisel hommikul helistas ta aga tagasi ning ütles: ”Ma leidsin teile selle maa.” Nüüd tuntakse seda kui New Yorgi osariigis Pattersonis asuvat Vahitorni koolituskeskust. Seal antakse koolitust ning sealsesse perre kuulub üle 1300 teenija.
Mida ma olen õppinud
Ma olen õppinud, et hea ülevaataja on see, kes oskab teistelt väärtuslikku informatsiooni ammutada. Enamik ideesid, mida mul on olnud eesõigus Peeteli ülevaatajana teostada, on tulnud teistelt.
Kui ma tulin Peetelisse, olid paljud sama vanad, kui mina praegu. Enamik neist on nüüd lahkunud. Kes asendab neid, kes jäävad vanaks ja surevad? Mitte alati pole need just kõige võimekamad. Need on inimesed, kes on siin, kes töötavad ustavalt, kes on valmis igaks ülesandeks.
Üks teine oluline asi, mida meeles pidada, on see, kuivõrd väärtuslik on hea naine. Minu kalli naise Ferni toetus on suuresti aidanud mul täita minu teokraatlikke ülesandeid. Mehed vastutavad selle eest, et nende naine tunneks teenistusülesannetest rõõmu. Ma püüan võtta ette midagi sellist, mida Fernile ja mulle meeldib teha. See ei pea olema kulukas ettevõtmine, lihtsalt midagi vahelduseks. Mehe kohus on korraldada elu nii, et naine oleks õnnelik. Naisega koos veedetud aeg on hinnaline ning läheb lennates, nii peab mees andma selleks oma parima.
Ma olen rõõmus, et saan elada neil viimseil päevil, millest rääkis Jeesus. See on kogu inimajaloo hämmastavaim aeg. Meil on võimalus vaadata ja näha ususilmadega, kuidas Issand valmistab oma organisatsiooni tõotatud uueks maailmaks. Vaadates tagasi oma eluteele Jehoova teenistuses, näen ma, et Jehoova on see, kes juhib oma organisatsiooni, mitte inimesed. Meie oleme vaid tema teenijad. Seepärast peame alati otsima temalt juhatust. Kui ta annab teada, mida peame tegema, siis tuleb vaid talle kuuletuda ning temaga koostööd teha.
Tee täiel määral organisatsiooniga koostööd, siis saad elada täisväärtuslikku, õnnelikku elu. Mis ülesanne sul ka pole — pioneerteenistus, ringkonnatöö, koguduse kuulutaja ülesanded, Peeteli teenistus või misjonitöö —, järgi antud juhendeid ning pea väärtuslikuks oma ülesannet. Püüa anda parim, et iga ülesanne ning iga päev Jehoova teenistuses pakuks sulle rõõmu. Sa võid aeg-ajalt küll väsida ja üle töötada või tunda, et julgus kaob. Siis peaksid meelde tuletama seda, milleks sa pühendasid oma elu Jehoovale. Sa tegid seda selleks, et täita tema, mitte enda tahet.
Pole möödunud päevagi, mil ma poleks tulnud tööle ja tundnud sellest rõõmu. Miks? Sellepärast, et kui anname end kogu südamest Jehoovale, siis on meil rahulolu ja teadmine, et ”me oleme teinud, mis meie kohus oli teha”.
[Pilt lk 19]
Ajakirjade osakond
[Pilt lk 19]
Haagislinnak aastal 1950
[Pilt lk 19]
Pioneeritööl Baltimore’is aastal 1946
[Pilt lk 19]
Haagislinnakus koos Ferniga aastal 1950
[Pilt lk 22]
Koos Audrey ja Nathan Knorriga
[Pilt lk 23]
Vahitorni koolituskeskus Pattersoni lähedal New Yorgis
[Pilt lk 24]
Koos Ferniga praegu