Kes olid Makabeid?

PALJUDELE on Makabeide periood nagu must kast, mis on pärit Heebrea Kirjade viimaste raamatute valmimise ja Jeesuse Kristuse tulemise vahepealsest ajast. Nii nagu pärast lennuõnnetust ilmnevad lennuki musta kasti uurides mõningad üksikasjad, võib mõndagi teada saada, kui heita terane pilk Makabeide aega, mis oli juudi rahvale muutuste ja ümberkujunemise ajajärk.

Kes olid Makabeid? Kuidas mõjutasid nad judaismi, enne kui saabus ettekuulutatud Messias? (Taaniel 9:25, 26.)

Hellenismi pealetung

Aleksander Suur vallutas alad Kreekast kuni Indiani (336—323 e.m.a.). Tema määratul kuningriigil oli oma osa hellenismi — kreeka keele ja kultuuri — levitamisel. Aleksandri ohvitserid ja sõdurid abiellusid kohalike naistega, mistõttu kreeka kultuur segunes teiste maade omaga. Pärast Aleksandri surma jagasid tema väejuhid kuningriigi omavahel. Antiochos III, kes kuulus Süürias valitsevasse kreeka Seleukiidide dünastiasse, haaras 2. sajandi algul e.m.a. Egiptuses valitsevate kreeka Ptolemaioste kontrolli alt endale Iisraeli. Millist mõju avaldas hellenistlik valitsus Iisraeli juutidele?

Üks ajaloolane kirjutab: ”Kuna juudid ei saanud vältida kokkupuudet helleniseerunud naabritega, veel vähem oma suguvendadega välismaal, oli kreeka kultuuri ja kreeka mõtteviisi omaksvõtmine vältimatu. [— — —] Hellenismi ajal hakkas kreeka kultuur külge juba üksnes hingamise teel!” Juudid võtsid endale kreeka nimesid. Nad võtsid omaks kreeka tavad ja riietuse, kes rohkem, kes vähem. Assimilatsiooniprotsess kogus märkamatult jõudu.

Korrumpeerunud preestrid

Kõige vastuvõtlikumad hellenismi mõjule olid juutide hulgas preestrid. Neist paljude meelest võimaldas hellenismi omaksvõtmine judaismil ajaga kaasas käia. Üks selline juut oli Jason (heebrea keeles Joosua), ülempreester Onias III vend. Kui Onias oli Antiookias, pakkus Jason kreeka võimudele altkäemaksu. Miks? Et mõjutada neid määrama Oniase asemel ülempreestriks teda, Jasonit. Seleukiidi soost valitseja kreeklane Antiochos Epiphanes (175—164 e.m.a.) võttis pakkumise kohe vastu. Varem polnud kreeka valitsejad juudi ülempreestri ametit puudutavatesse küsimustesse sekkunud, kuid Antiochos vajas sõjakäikudeks raha. Tal oli hea meel ka juudisoost juhi üle, kes helleniseerimist aktiivselt toetas. Jasoni soovi kohaselt andis Antiochos Jeruusalemmale kreeka linna (polise) staatuse. Jason ehitas gümnaasiumi, kus noored juudid ja isegi preestrid mängudel võistlesid.

Reetmine sünnitas reetmist. Kolme aasta pärast pakkus Menelaos, kes polnud ehk preestrisoost, suuremat altkäemaksu, ning Jason põgenes. Et Antiochosele tasuda, võttis Menelaos templi kassast suuri rahasummasid. Kuna Onias III (kes Antiookias pagenduses oli) selle vastu avalikult sõna võttis, korraldas Menelaos tema mõrvamise.

Kui levisid kuuldused, et Antiochos on surnud, pöördus Jason tuhande mehega Jeruusalemma tagasi, et ülempreestri amet Menelaoselt ära võtta. Kuid Antiochos ei olnud surnud. Kuuldes, mida Jason ette oli võtnud ja et juudid tema helleniseerimispoliitikast hoolimata rahutusi tekitavad, reageeris Antiochos sellele raevukalt.

Antiochos hakkab tegutsema

Oma raamatus ”The Maccabees” kirjutab Moshe Pearlman: ”Kuigi sellekohased ülestähendused pole täiesti üheseltmõistetavad, paistab, et Antiochos jõudis järeldusele, et juutidele usuliste järeleandmiste tegemine oli poliitiline viga. Tema meelest polnud Jeruusalemma viimase vastuhaku põhjuseks mitte üksnes religioossed ajendid, vaid valdav egiptusemeelne hoiak Judeas, ning need poliitilised vaated olid ohtlikult ilmnenud just seetõttu, et juudid ainsana kogu tema rahva hulgast olid taotlenud ulatuslikku religioosset iseseisvust ja seda oli neile ka antud. [—] Ta otsustas sellele lõpu teha.”

Iisraeli riigimees ja õpetlane Abba Eban võtab kokku selle, mis sai edasi: ”Aastatel 168 ja 167 [e.m.a.] leidis kiires tempos üksteise järel aset juutide hulgaline tapmine, templi rüüstamine ja juudiusu keelustamine. Ümberlõikamine nagu ka hingamispäeva pidamine oli surmaga karistatav. Äärmine solvang saabus 167. aasta detsembris, kui Antiochose käsul püstitati templisse Zeusi altar ja juutidelt nõuti, et nad ohverdaksid sellele kreeklaste jumalale sealiha, mis juudi seaduse järgi on muidugi ebapuhas.” Sel perioodil tegutsesid Menelaos ja teised helleniseerunud juudid edasi oma ametis ja osalesid nüüdseks rüvetatud templi teenistuses.

Kuigi paljud juudid võtsid hellenismi omaks, hakkas üks uus rühmitus, kes nimetas ennast hassiidideks — vagadeks —, kutsuma üles Moosese Seaduse rangemale täitmisele. Lihtrahvas, kes helleniseerunud preestreid nüüd juba jälestas, hakkas üha rohkem hassiidide poole hoidma. Algas märtrite aeg, kui juudid olid kogu maal sunnitud kas võtma omaks paganlikud tavad ja ohvrid või surema. Apokrüüfilistes Makabeide (Makkabite) raamatutes on arvukalt jutustusi meestest, naistest ja lastest, kes eelistasid kompromissile surma.

Makabeid reageerivad

Antiochose äärmuslikud teod andsid paljudele juutidele tõuke võidelda oma usu eest. Moodinis, mis asus Jeruusalemmast loodes praeguse Lodi linna lähedal, kutsuti preester Matatja linna keskele. Kuna kohalik elanikkond pidas Matatjast lugu, üritas kuninga esindaja teda veenda osalema paganliku ohvri toomises — sellega oleks ta päästnud omaenda elu ja andnud ka eeskuju ülejäänud elanikele. Kui Matatja sellest keeldus, astus ette üks teine juut, kes oli kompromissiks valmis. Täis meelepaha, haaras Matatja relva ja tappis ta. Jahmunud selle eaka mehe raevukast reageeringust, polnud kreeka sõdurid küllalt kiired tegutsema. Kulus vaid sekundeid ja Matatja oli tapnud ka kreeklasest ametniku. Matatja viis poega koos linnaelanikega said kreeka sõduritest jagu enne, kui need ennast kaitsta jõudsid.

Matatja hüüdis: ’Igaüks, kes on agar Seadust pidama, tulgu minu järele.’ Et pääseda kättemaksu eest, põgenes ta oma poegadega mägedesse. Ja kui levisid teated nende tegudest, ühinesid nendega juudid (nende hulgas paljud hassiidid).

Matatja määras oma poja Juuda sõjaliseks juhiks. Võib-olla just vapruse pärast sõjas nimetati Juudat Makkabiks, mis tähendab ’vasarat’. Matatjat ja tema poegi nimetati Hasmoneideks ning see nimi on pärit Hesmoni linnast või sellenimeliselt esiisalt (Joosua 15:27). Ent kuna Juuda Makkabi sai selle mässu ajal keskseks tegelaseks, hakati tervet perekonda Makabeideks (ehk Makkabiteks) nimetama.

Tempel vallutatakse tagasi

Matatja ja tema pojad suutsid vastuhaku esimesel aastal väikese armee organiseerida. Rohkem kui korra ründasid kreeka väed hassiidi võitlejate gruppe hingamispäeval. Kuigi nad oleksid suutnud ennast kaitsta, ei tahtnud nad hingamispäeva rikkuda. Selle tagajärjeks olid suured tapatalgud. Matatja — kellesse nüüd suhtuti kui autoriteeti usuküsimustes — andis korralduse, mis lubas juutidel ennast hingamispäeval kaitsta. See korraldus ei lisanud vastuhakule mitte üksnes uut hoogu, vaid andis judaismile ka eeskuju, mis võimaldas usujuhtidel kohandada juudi seadust vastavalt muutuvate oludega. Talmud väljendab seda suundumust hilisema ütlusega: ”Rüvetagu nad ühte hingamispäeva, et nad võiksid pühitseda paljusid hingamispäevi” (Joma 85b).

Pärast oma eaka isa surma sai Juuda Makkabi ülestõusu vaieldamatuks juhiks. Mõistes, et ta ei suuda oma vaenlast võita otseses lahingus, leiutas ta uusi meetodeid, näiteks selliseid, nagu tänapäeval kasutatakse partisanisõjas. Ta andis Antiochose vägedele lööke paikades, kus need ei saanud oma tavalisi kaitseabinõusid appi võtta. Seega õnnestus Juudal ühes lahingus teise järel lüüa vägesid, mis olid tema omadest kaugelt ülekaalukamad.

Sisevõitluse ja Rooma kasvava võimu tõttu tundsid Seleukiidide impeeriumi valitsejad üha vähem huvi juudivastaste määruste pealesurumise vastu. See avas Juudale võimaluse tungida kuni Jeruusalemma väravateni. Detsembris aastal 165 e.m.a. (või ehk 164 e.m.a.) vallutas ta oma vägedega templi, puhastas selle riistad ja pühitses selle uuesti — päeva pealt kolm aastat pärast selle rüvetamist. Juudid tähistavad seda sündmust igal aastal hanukka ehk pühitsemispüha ajal.

Poliitika saab tähtsamaks vagadusest

Ülestõusu sihid olid saavutatud. Judaismi usukommete vastased keelud olid tühistatud. Templiteenistus ja ohverdamine oli taastatud. Sellega rahul olles lahkusid hassiidid Juuda Makkabi armeest ja läksid koju tagasi. Kuid Juudal olid teised plaanid. Kuna tal oli väljaõppinud armee, miks siis mitte kasutada seda selleks, et rajada sõltumatu juudi riik? Usulised põhjused, mis ülestõusu lõkkele õhutasid, asendusid nüüd poliitiliste sihtidega. Niisiis võitlus jätkus.

Otsides toetust võitluses Seleukiidide ülemvõimu vastu, sõlmis Juuda Makkabi lepingu Roomaga. Kuigi ta tapeti lahingus aastal 160 e.m.a., jätkasid tema vennad sõdimist. Juuda vend Joonatan manööverdas asjadekäiku nii, et Seleukiidi valitsejad olid nõus määrama teda Juudamaa ülempreestriks ja valitsejaks, kuigi ta jäi ikka veel nende ülemvõimu alla. Kui Joonatan langes pettuse tõttu süürlaste vandenõu ohvriks ning ta vangistati ja tapeti, võttis võimu üle tema vend Siimon — vendadest Makabeidest viimane. Siimoni valitsemisajal kõrvaldati viimasedki jäljed Seleukiidide võimust (aastal 141 e.m.a.). Siimon uuendas liitu Roomaga ning juutide juhid tunnustasid teda valitseja ja ülempreestrina. Nii rajasidki Makabeid iseseisva Hasmoneide dünastia.

Makabeid seadsid enne Messia tulekut uuesti sisse templiteenistuse. (Võrdle Johannese 1:41, 42; 2:13—17.) Aga nii nagu helleniseerunud preestrite teod kõigutasid inimeste usaldust preesterkonna vastu, raputati seda veelgi rohkem Hasmoneide valitsuse ajal. Tõesti, poliitikast huvitatud preestrite valitsus Taaveti soost kuninga asemel ei toonud juudi rahvale tõelisi õnnistusi (2. Saamueli 7:16; Laul 89:4, 5, 36, 37).

[Pilt lk 21]

Matatja, Juuda Makkabi isa, hüüdis: ’Igaüks, kes on agar Seadust pidama, tulgu minu järele’

[Allikaviide]

Matatja kutsub üles juudi põgenikke/The Doré Bible Illustrations/Dover Publications