Lääne-Aafrikas nurjus rööv

Jutustanud Eunice Ebuh

”Relvastatud röövlid planeerisid tungida meie majja päeval, kui meie kodus oli tavaliselt koguduse raamatu-uurimine. Nendel päevadel me teeme oma väravad lahti, et vennad, õed ja huvitatud saaksid sisse tulla. Röövlitele oli tõenäoliselt see tava ja ka meie koosolekuaeg teada. Me teame kindlalt, et nad ootasid varastatud autoga koosoleku päeval ja kellaajal meie värava taga.

Tol nädalal oli meil aga ringkonnaülevaataja külastuse nädal. Ja koosolek toimus hoopis kuningriigisaalis, mitte meie kodus. Pärast koosolekut toimus kogudusevanemate koosolek. Tavaliselt oleksime meie lastega koju läinud, kuid mu abikaasa, kes on kogudusevanem, palus, et ootaksime teda. Ta ütles, et tal ei lähe kaua. Niisiis jäime teda ootama.

Siis ei läinud meil aga auto käima. Ringkonnaülevaataja ja minu mees ei saanud kumbki autot korda. Ka kohalekutsutud mehaanik ei osanud midagi teha.

Lapsed pidid jala koju minema. Mõne aja pärast läksin ka mina. Jõudsin koju kella kümne paiku. Kuna keegi meist ei sõitnud aeda sisse autoga, polnud meil tarvis autoväravaid lahti teha.

Kui ma magamistuppa astusin, kuulsin valjut lasku. Ma ei teadnud, mis toimub. Tahtsin politseisse helistada, kuid telefon oli tumm. Tormasin alla ning lukustasin terasest välisukse ja seejärel siseukse. Kustutasin tuled. Kuna lapsed olid paanikas, käskisin neil maha rahuneda. Palusime koos Jehoovat, et ta meid kaitseks. Samal ajal oli mu abikaasa ikka veel kuningriigisaali juures ja püüdis autot käima saada.

Vaatasin aknast välja ja nägin, et tänaval, meie värava taga, lamas mees. Mulle tundus, et röövlid olid lahkunud, niisiis panin vigastatud mehe oma autosse ja viisin ta kiiresti haiglasse. See oli küll riskantne, kuid ma pidin midagi tegema. Kahjuks suri aga too mees järgmisel päeval.

Vaatamata sellele tragöödiale oleksid asjad palju hullemini võinud minna. Kuna meil oli ringkonnaülevaataja külastus, ei toimunud raamatu-uurimine meie majas. Ja tänu sellele, et auto käima ei läinud, ei tulnud me terve perega koos koju. Minu abikaasa, kelle röövlid oleksid kindlasti kinni võtnud, tuli aga koju väga hilja. Kõik need asjaolud toimusid sel õhtul meie kasuks.

Jehoova on meie kindlus ja varjupaik. Ja nagu piiblitekst ütleb: ”Kui Jehoova ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu!” (Laul 127:1)”