Kas sul on samasugune usk nagu Aabrahamil?

”Kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” (LUUKA 18:8)

1. Miks on praegusel ajal raske usku tugevana hoida?

PRAEGUSEL ajal ei ole kerge usku tugevana hoida. Maailm avaldab kristlastele ränka survet ja võib nende tähelepanu vaimsetelt asjadelt kõrvale juhtida (Luuka 21:34; 1. Johannese 2:15, 16). Paljud neist kannatavad sõdade, katastroofide, haiguste või nälja tõttu ning peavad kõvasti pingutama, et elus püsida (Luuka 21:10, 11). Paljudes maades etendab tähtsat rolli ilmalik kultuur ja neid, kes elavad mingi usu järgi, peetakse ebamõistlikeks inimesteks või koguni fanaatikuteks. Kõigele lisaks kiusatakse paljusid kristlasi taga nende usu pärast (Matteuse 24:9). Seega on kindlasti kohane see küsimus, mille Jeesus tõstatas peaaegu 2000 aastat tagasi: ”Kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” (Luuka 18:8).

2. a) Miks on ülitähtis, et kristlasel oleks tugev usk? b) Kelle usku tasub meil lähemalt uurida?

² On ülitähtis, et meil oleks tugev usk, kui me soovime praegu elus edukad olla ja tulevikus tõotatud igavest elu saada. Tsiteerides sõnu, mis Jehoova oli öelnud Habakukile, kirjutas apostel Paulus: ””.. minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõhklema, siis ei ole minu hingel temast head meelt!” [— — —] Aga ilma usuta on võimatu olla [Jumalale] meelepärane” (Heebrealastele 10:38—11:6; Habakuk 2:4). Paulus ütles Timoteosele: ”Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust; selleks sa oled kutsutud” (1. Timoteosele 6:12). Aga kuidas võib meil olla murdumatu usk? Seda küsimust uurides tasub meil pöörata tähelepanu mehele, kes elas umbes 4000 aastat tagasi, kuid kelle usust peavad siiani väga lugu kolm silmapaistvat religiooni — islam, judaism ja kristlus. See mees on Aabraham. Miks on tema usk nii märkimisväärne? Kas meie tänapäeval saame teda jäljendada?

Ta allus Jumala juhtimisele

3., 4. Miks viis Terah oma perekonna Uurist Haaranisse?

³ Aabrahami (kelle nimi algselt oli Aabram) mainitakse juba üsna Piibli alguses. Tekstis 1. Moosese 11:26 on öeldud, et Terahile ”sündisid .. Aabram, Naahor ja Haaran”. Terah elas oma perega Kaldea Uuris, jõukas linnas Mesopotaamia lõunaosas. Ent nad ei jäänud sinna alatiseks. ”Terah võttis oma poja Aabrami ja Haarani poja Loti, oma pojapoja, ja Saarai [Saara], oma minia, oma poja Aabrami naise, ja lahkus ühes nendega Kaldea Uurist, et minna Kaananimaale; ja nad jõudsid Haaranini ning jäid sinna elama.” (1. Moosese 11:31.) Ka Aabrahami vend Naahor viis oma pere Haaranisse (1. Moosese 24:10, 15; 28:1, 2; 29:4). Miks lahkus Terah jõukast Uurist ja asus elama kaugele Haaranisse?

⁴ Umbes 2000 aastat pärast Aabrahami päevi kõneles juudi süneedriumi ees ustav mees Stefanos ning selgitas Terahi pere kummalise ümberasumise põhjust. Ta ütles: ”Au Jumal ilmus meie esiisale Aabrahamile, kui ta oli Mesopotaamias enne oma siirdumist Haaranisse, ning ütles temale: ”Mine välja omalt maalt ja omast sugukonnast ja tule sinna maale, mille ma sulle näitan.” Siis ta läks kaldealaste maalt ja asus elama Haaranisse” (Apostlite teod 7:2—4). Niisiis viis Terah oma perekonna Haaranisse sellepärast, et ta allus Jehoova tahtele Aabrahami suhtes.

5. Kuhu läks Aabraham pärast oma isa surma ja miks?

⁵ Sellest linnast sai Terahi pere uus kodu. Aastaid hiljem kasutas Aabraham väljendit ”minu maa” Haarani piirkonna, mitte Uuri kohta (1. Moosese 24:4). Kuid Aabraham ei pidanud Haaranisse jäämagi. ”Kui tema isa suri, saatis Jumal tema sealt siia maale, kus teie nüüd elate,” selgitas Stefanos (Apostlite teod 7:4). Aabraham allus Jehoova juhtimisele, võttis Lotia kaasa ja läks üle Eufrati Kaananimaale.

6. Mida Jehoova Aabrahamile tõotas?

⁶ Miks Jehoova tahtis, et Aabraham läheks Kaananisse? Sest Jumalal olid selle ustava mehega omad eesmärgid. Jehoova oli Aabrahamile öelnud: ”Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!” (1. Moosese 12:1—3). Aabrahamist pidi põlvnema suur rahvas, keda Jehoova kaitseb ja kelle omaks saab Kaananimaa. See oli tõesti imeline tõotus! Kuid et seda maad pärida, pidi Aabraham oma elus põhjalikke muudatusi tegema.

7. Milliseid muudatusi pidi Aabraham olema valmis tegema, et kogeda Jehoova tõotuse täitumist?

⁷ Kui Aabraham lahkus Uurist, lahkus ta jõukast linnast ja ilmselt ka oma isa sugulaskonnast, mis tollel patriarhide ajal turvalisust suuresti mõjutasid. Kui ta lahkus Haaranist, lahkus ta oma isa perekonnast, sealhulgas oma venna Naahori perest, ja läks võõrale maale. Kaananis ei otsinud ta turvalist elupaika linnamüüride vahelt. Miks mitte? Veidi aega pärast seda, kui Aabraham oli maale jõudnud, ütles Jehoova talle: ”Käi maa läbi pikuti ja põiki, sest ma annan selle sinule!” (1. Moosese 13:17). 75-aastane Aabraham ja tema 65-aastane naine Saara täitsid seda korraldust. ”Usu läbi asus ta võõrana elama tõotusemaale otsekui võõrale maale ja elas telkides.” (Heebrealastele 11:9; 1. Moosese 12:4.)

Tänapäeval leidub samasugust usku nagu Aabrahamil

8. Mida me peaksime endas arendama, pidades silmas Aabrahami ja teiste muistsete tunnistajate eeskuju?

⁸ Aabrahami ja tema perekonda mainitakse ”suure pilve [eelkristlikul ajal elanud] tunnistajate” hulgas, kellest räägib Heebrealastele 11. peatükk. Pidades silmas nende vanaaja jumalateenijate usku, ergutas Paulus kristlasi: ”Pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt [usupuudus]” (Heebrealastele 12:1). Jah, usupuudus võib meid ’hõlpsasti takerdada’. Kuid nagu Pauluse päevil, nii on tõelised kristlased ka meie ajal suutnud arendada tugevat usku, mida võib võrrelda Aabrahami ja teiste muistsete tunnistajate usuga. Paulus ütleb enese ja oma kaaskristlaste kohta: ”Meie ei ole need, kes kõhklevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks!” (Heebrealastele 10:39).

9., 10. Mis tõendab, et paljud ilmutavad tänapäeval samasugust usku nagu Aabraham?

⁹ Muidugi on maailm Aabrahami päevadega võrreldes palju muutunud. Kuid me teenime siiski sedasama ’Aabrahami Jumalat’ ja tema ei muuda ennast (Apostlite teod 3:13; Malakia 3:6). Nagu Jehoova vääris teenimist Aabrahami päevil, väärib ta seda ka praegu (Ilmutuse 4:11). Paljud pühendavad ennast täielikult Jehoovale ja teevad sarnaselt Aabrahamiga oma elus mistahes muudatusi, et täita Jumala tahet. Möödunud aastal tõendas 316092 inimest avalikult oma pühendumist, lastes ennast vees ristida ”Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Matteuse 28:19).

¹⁰ Et elada oma pühendumistõotuse kohaselt, ei ole enamik neist uutest kristlastest pidanud kaugele võõrsile rändama. Kuid vaimses mõttes on paljud neist märkimisväärseid vahemaid katnud. Näiteks Elsie Mauritiuselt oli nõid. Kõik kartsid teda. Kui üks eripioneer korraldas Elsie tütrega piibliuurimise, avanes ka Elsie’le võimalus ’pöörduda pimedusest valguse poole’ (Apostlite teod 26:18). Tütre huvi asja vastu avaldas Elsie’le mõju ning ta oli nõus uurima ”Minu piiblilugude raamatut”. Temaga uuriti kolm korda nädalas, sest ta vajas pidevat julgustust. Okultismiga tegelemine polnud talle õnne toonud ja tal oli isiklikus elus palju probleeme. Viimaks suutis ta läbida pika tee demonismist tõelise kummardamiseni. Kui siis inimesed tulid temalt teenuseid otsima, selgitas ta neile, et kurja eest võib kaitsta ainult Jehoova. Praegu on Elsie ristitud Jehoova tunnistaja ning 14 inimest tema sugulaste ja tuttavate hulgast on tõe vastu võtnud.

11. Milliseid muudatusi teevad meeleldi need, kes pühenduvad Jehoovale?

¹¹ Enamik neist, kes pühendusid Jumala teenimisele möödunud aastal, ei pidanud tegema oma elus nii radikaalseid muudatusi. Kuid kõik nad on vaimsest surmast ellu ärganud (Efeslastele 2:1). Kuigi nad on füüsiliselt endist viisi maailmas, ei kuulu nad enam sinna (Johannese 17:15, 16). Sarnaselt võitud kristlastega, kelle ”ühiskond on taevas”, on nad otsekui ”võõrad ja majalised” (Filiplastele 3:20; 1. Peetruse 2:11). Nad on viinud oma elu kooskõlla Jumala normidega, ajendatuna ennekõike armastusest Jumala ja ligimese vastu (Matteuse 22:37—39). Nad ei taotle isekaid materialistlikke eesmärke ega tunne vajadust teostada ennast selles maailmas. Nende pilk on suunatud hoopis tõotatud ”uutele taevastele ja uuele maale, kus õigus elab” (2. Peetruse 3:13; 2. Korintlastele 4:18).

12. Millised andmed möödunud aasta tegevuse kohta tõendavad, et Jeesus on oma juuresoleku ajal leidnud ”usku maa pealt”?

¹² Kui Aabraham läks Kaananisse, oli ta seal oma perega üksi; peale Jehoova polnud kedagi, kes neid toetaks ja kaitseks. Kuid need 316092 vastristitud kristlast pole kaugeltki üksi. Jehoova muidugi toetab ja kaitseb neid oma vaimuga, nagu ta seda tegi Aabrahami puhul (Õpetussõnad 18:10). Kuid lisaks sellele toetab ta neid ka teovõimsa rahvusvahelise ”rahva” kaudu, mis on arvukam kui mõne praegu eksisteeriva riigi rahvastik (Jesaja 66:8). Möödunud aastal oli selle rahva kodanike kõrgarv 5888650 ja nad tõendasid oma elavat usku sellega, et rääkisid oma ligimestele Jumala tõotustest (Markuse 13:10). Leidmaks huvitatuid, pühendasid nad kuulutustööle märkimisväärse hulga aega: 1186666708 tundi. Selle tulemusena viisid nad läbi 4302852 piibliuurimist nendega, kes tahavad oma usku kasvatada. Selle ”rahva” innukust tõestab ka see, et 698781 selle liiget osales pioneerteenistuses kas täisajaliselt või ühel või enamal kuul. (Lähemaid andmeid Jehoova tunnistajate möödunud aasta tegevuse kohta võid leida lehekülgedelt 12—15.) Need tähelepanuväärsed tõsiasjad annavad kindla jaatava vastuse Jeesuse küsimusele: ”Kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”

Ta jäi ustavaks katsetest hoolimata

13., 14. Milliste raskustega Aabraham ja tema pere Kaananis kokku puutusid?

¹³ Kaananis sattus Aabraham oma perega sageli rasketesse olukordadesse. Vähemalt ühel korral tabas Kaananimaad tõsine näljahäda, mis ajas ta Egiptusesse. Lisaks sellele üritasid nii Egiptuse valitseja kui ka Gerari (Assa ehk Gaasa lähedal) valitseja Aabrahami naist Saarat endale naiseks saada (1. Moosese 12:10—20; 20:1—18). Samuti esines konflikte Aabrahami lojuste karjaste ja Loti lojuste karjaste vahel, mistõttu need kaks peret otsustasid lahku lüüa. Omakasupüüdmatult lasi Aabraham Lotil esimesena maad valida ning Lott valis endale Jordani piirkonna, mis oli kaunis ja viljakas otsekui Eedeni aed (1. Moosese 13:5—13).

¹⁴ Siis langes Lott saagiks sõjas, mis puhkes kaugelasuva Eelami kuninga ja tema liitlaste ning Siddimi oru viie linna kuningate vahel. Võõramaa kuningad saavutasid kohalike üle võidu ning riisusid palju sõjasaaki, kusjuures nad viisid kaasa ka Loti ja tema varanduse. Kui Aabraham sellest kuulis, kihutas ta kartmatult võõramaa kuningatele järele ning tal õnnestus Lott koos perega ning kohalike kuningate varandus tagasi tuua (1. Moosese 14:1—16). Kuid see ei jäänud Loti halvimaks kogemuseks Kaananimaal. Mingil põhjusel asus Lott elama Soodomasse, ehkki see linn oli tuntud oma elanike ebamoraalsuse poolest (2. Peetruse 2:6—8).b Kui kaks inglit hoiatasid, et linn hävitatakse, põgenes Lott oma naise ja tütardega sealt ära. Loti naine aga ignoreeris inglite konkreetset juhist ning temast sai soolasammas. Mõnda aega oli Lott sunnitud oma kahe tütrega Soaris koopas elama (1. Moosese 19:1—30). Need sündmused valmistasid Aabrahamile kindlasti palju muret, sest oli ju Lott tulnud Kaananisse tema perekonna koosseisus.

15. Millisel negatiivsel viisil Aabraham ilmselt ei mõelnud, hoolimata probleemidest, mida ta koges võõral maal telkides elades?

¹⁵ Kas Aabraham mõtles kunagi, et tema ja Lott oleksid pidanud jääma turvalisse Uuri tema isa suurpere juurde või Haaranisse tema venna Naahori juurde? Kas ta soovis kunagi, et ta oleks seadnud end sisse turvaliste linnamüüride vahel, selle asemel et telkides elada? Kas ta mõtles ehk, et selline eneseohverdamine, rändelu elamine võõral maal, ei ole tegelikult tark teguviis? Apostel Paulus märkis Aabrahami ja tema pere kohta: ”Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid väljunud, küllap neil oleks olnud mahti pöörata tagasi” (Heebrealastele 11:15, UT). Ometi nad ei pööranud tagasi. Raskustele vaatamata jäid nad sinna, kus Jehoova tahtis, et nad oleksid.

Vastupidavus tänapäeval

16., 17. a) Milliseid raskusi paljud kristlased tänapäeval kogevad? b) Milline positiivne hoiak on kristlastel ja miks?

¹⁶ Tänapäeval ilmutavad kristlased samasugust vastupidavust. Ehkki nad leiavad Jumala teenimisest palju rõõmu, ei ole tõeliste kristlaste elu viimseil päevil kerge. Kuigi nad on vaimses paradiisis, kogevad nad samu majandusraskusi mida nende ligimesedki (Jesaja 11:6—9). Paljud neist on rahvaste sõdades süütult kannatanud ning mõned on sunnitud elama äärmises vaesuses — ja mitte oma süü tõttu. Samuti põhjustab neile probleeme see, et nad kuuluvad ebapopulaarse vähemuse hulka. Paljudes maades reageeritakse nende heale sõnumile ülima apaatiaga. Mõnes paigas korraldavad nende vastu alatuid rünnakuid need, kes ’teevad kurja seaduse varju all’ ning ’mõistavad hukka vaga vere’ (Laul 94:20, 21). Ja isegi nendes maades, kus kristlasi ei rünnata või kus neid nende kõrgete moraalinormide pärast ehk isegi kiidetakse, tunnetavad nad, et nad erinevad oma kooli- ja töökaaslastest — nagu Aabraham, kes elas telkides, samal ajal kui enamik ümberkaudseid inimesi elas linnades. Ei ole tõesti kerge elada maailmas ja siiski mitte ”olla maailmast” (Johannese 17:14).

¹⁷ Kas me siis kahetseme, et pühendusime Jumalale? Kas me soovime, et oleksime jäänud sellesse maailma — et oleksime nagu kõik teised? Kas meil on kahju, et oleme Jehoova teenistuses ohvreid toonud? Kindlasti mitte. Me ei vaata igatsevalt tagasi, vaid mõistame, et võrreldes õnnistustega, mida me kogeme praegu ja mis meid veel tulevikus ees ootavad, pole me ohvriks toonud midagi tõeliselt väärtuslikku (Luuka 9:62; Filiplastele 3:8). Pealegi, kas inimesed, kes on maailmas, on õnnelikud? Tegelikult paljud neist otsivad vastuseid, mida meie juba teame. Nad kannatavad selle tõttu, et nad ei järgi Jumala juhatust, mida me oleme Piiblist teada saanud ja järgime (Laul 119:105). Ja paljud neist igatsevad kristlikku kaaslust ning meeldivat seltskonda, millest meie oma usukaaslastega rõõmu tunneme (Laul 133:1; Koloslastele 3:14).

18. Milline on lõpptulemus, kui kristlased ilmutavad julgust, nagu Aabraham seda tegi?

¹⁸ On tõsi, et mõnikord me peame olema julged, nagu Aabraham oli, kui ta Loti vangistajatele järele kihutas. Kui meiegi julged oleme, siis Jehoova õnnistab lõpptulemust. Näiteks Põhja-Iirimaal on sektantlik vägivald põhjustanud vihavaenu ning neutraalsuse säilitamine nõuab julgust. Ent ustavad kristlased on võtnud kuulda Jehoova sõnu Joosuale: ”Ole vahva ja tugev .. Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!” (Joosua 1:9; Laul 27:14). Oma kartmatu hoiakuga on nad aastate jooksul pälvinud lugupidamise ja praegu võivad nad selle maa kõikides kogukondades vabalt kuulutada.

19. Kelle teenistuses kristlased rõõmuga osalevad ja millist tulevikku võivad nad kindlustundega oodata, kui nad järgivad Jehoova juhatust?

¹⁹ Me võime kindlad olla, et kui me igas olukorras järgime Jehoova juhatust, toob see lõpptulemusena au temale ja kaugeleulatuvat kasu meile endile. Hoolimata raskustest ja ohvritest, on ikkagi kõige parem olla Jehoova teenistuses, kus saame tunda rõõmu oma kristlike vendade seltsingust ja oodata kindlustundega lõputut tulevikku, mida Jumal on tõotanud.

[Allmärkused]

Kas sa mäletad?

◻ Miks on tugev usk vältimatult vajalik?

◻ Kuidas ilmutas Aabraham tugevat usku?

◻ Millised muudatused eluviisis kaasnevad pühendumisega?

◻ Miks me teenime Jumalat rõõmuga, hoolimata probleemidest, mida võime kohata?

[Pildid lk 7]

Aabraham oli valmis tegema oma elus suuri muudatusi, et kogeda tõotuse täitumist

[Pildid lk 9]

Tõendid näitavad, et Jeesus on oma juuresoleku ajal leidnud ”usku maa pealt”