Kui kõrge on uhkuse hind?

KAS on sul kunagi olnud kokkupuudet inimesega, kes püüab sind sihilikult maha teha? Võib-olla vaatas su ülemus või koguni sugulane sinu peale ülevalt alla ning kohtles sind totaalse põlgusega? Mida sa sellisest inimesest arvasid? Kas sulle meeldis tema isiksus? Kindlasti mitte! Mispärast? Kuna uhkus tekitab barjääri ning tõkestab suhtlemist.

Uhke inimene alavääristab kõiki teisi ning püüab ise alati teistest üle olla. Sellise suhtumisega inimene on kitsi teiste kohta head sõna lausuma. Alati peab ta mainima midagi negatiivset: ”See võib küll tõsi olla, ent tal on ikka see viga küljes.”

Raamat ”Thoughts of Gold in Words of Silver” ütleb uhkuse kohta, et see on ”alati purustava mõjuga pahe. See hävitab inimese ega jäta temast suurt midagi imetleda”. Pole siis sugugi üllatav, et uhke inimese kõrval ei tunne keegi end vabalt. Tegelikult on uhkuse hinnaks tihtilugu see, et inimesel pole ühtegi tõelist sõpra. Eelmainitud raamat jätkab: ”Vastupidiselt aga alandlikku maailm armastab — mitte sellist alandlikku, kes selle üle uhke on, vaid tõeliselt alandlikku.” Piibel ütleb sobivalt: ”Inimest alandab ta oma ülbus, aga kes on alandliku vaimuga, saab au!” (Õpetussõnad 29:23).

Ent mil moel mõjutab uhkus inimeste sõpruse ja austuse kõrval meie suhet Jumalaga? Mida arvab Jumal uhketest, upsakatest ja jultunutest? Olla uhke või alandlik — kas läheb see talle üldse korda?

Alandlikkuse õppetund

Inspireeritud õpetussõnade kirjutaja teatab: ”Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust! Parem olla ühes vaestega alandlik kui kõrkidega saaki jagada!” (Õpetussõnad 16:18, 19). Nende sõnade tarkus avaldub hästi loos Süüria väepealiku Naamaniga, kes elas Iisraeli prohveti Eliisa päevil.

Naamanil oli pidalitõbi. Oma haigusele ravi otsides reisis ta Samaariasse, arvates, et Eliisa korraldab talle isikliku vastuvõtu. Selle asemel saatis prohvet Naamani juurde oma teenri ning läkitas sellega sõna, et Naaman peseks end seitse korda Jordani jões. Naaman solvus sellise kohtlemise ja nõuande peale. Miks ei tule teenri asemel prohvet ise ega räägi temaga isiklikult? On ju iga Süüria jõgi sama hea kui Jordan! Tema probleemiks oli uhkus. Mis sai edasi? Õnneks võttis ta targemat nõuannet kuulda. ”Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse, jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes pisikese poisi ihu sarnaseks ja ta sai puhtaks!” (2. Kuningate 5:14).

Mõnikord toob juba veidi alandlikkust suurt kasu.

Ülbuse hind

Uhkus võib meile siiski tunduvalt kallimaks maksma minna, kui et jääme lihtsalt mõnest eesõigusest või tulust ilma. Uhkuse üks tahke väljendub kreeka sõnas hybris. Kreeka keele õpetlane William Barclay sõnab: ”Hybris on uhkuse ja julmuse segu. .. ülbe põlgus, mis paneb ta [inimese] oma ligimest jalge alla sõtkuma.”

Selge näide taolisest liigsest uhkusest on kirjas Piiblis. See on Ammoni kuninga Haanuni lugu. Teatmeteoses ”Insight on the Scriptures” on kirjas: ”Kuna Naahas oli Taavetile head teinud, saatis Taavet oma sulased Haanunit isa kaotuse pärast trööstima. Haanunit veensid aga ta vürstid, et Taavetile on see vaid ettekääne, et linnas maad kuulata, ning ta häbistas Taaveti sulaseid, ajades neil poole habet maha ja lõigates neil riided istmikust saadik pooleks, ning saatis nad seejärel ära.”a Barclay täheldab selle juhtumi kohta: ”Selline kohtlemine oli hybris. Siin oli tegemist nii solvangu, ülekohtu kui avaliku alandamisega.” (2. Saamueli 10:1—5.)

Tõesti, uhke inimene on kõrk, jultunud ja alandab teisi. Selline inimene tunneb mõnu, kui saab kellelegi külmalt ja südametult haiget teha, ning seejärel tunneb ta kahjurõõmu, et pani teise inimese piinlikku olukorda ja sai teda häbistada. Kuid kellegi eneseväärikuse kahandamine või hävitamine on kahe teraga mõõk. Selle tagajärjel võib kaotada sõbra ning vägagi tõenäoliselt saada endale vaenlase.

Kuidas üldse võib tõeline kristlane ilmutada sellist teisi haavavat uhkust? Käskis ju tema Isand: ”Armasta oma ligimest nagu iseennast” (Matteuse 7:12; 22:39). Selline uhkus on selges vastuolus kõigega, mille eest seisavad Jumal ja Kristus. Seetõttu täheldas Barclay põhjapanevalt: ”Hybris on selline uhkus, mis paneb inimese eitama Jumalat.” See on uhkus, mis ütleb: ”Jumalat ei ole!” (Laul 14:1). Või nagu on Laulus 10:4 kirjas: ”Õel oma ülbuses hoopleb: ”Ta kättemaks ei tule! Jumalat ei ole!” — need on kõik tema mõtted.” Selline uhkus ehk upsakus ei võõruta inimest mitte ainult sõpradest ja sugulastest, vaid ka Jumalast. Kui ränk hind!

Ära lase uhkusel end laostada

Uhkusel on mitu palet: uhkus võib tuleneda natsionalismist, rassismist, klassi- ja kastierinevustest, haridusest, rikkusest, prestiižist ning võimust. Ühel või teisel moel võib uhkus sulle kergesti külge hakata ning laostada sinu isiksust.

Nii mõnigi inimene paistab alandlik, kui ta käib läbi endast kõrgemalseisvate isikute või ka omataolistega. Mis aga juhtub siis, kui see näiliselt alandlik inimene saab ise mõjukale positsioonile? Äkki saab temast despoot, kes teeb nende elu kibedaks, keda ta peab oma alluvateks. Nii võib juhtuda mõnega, kes paneb selga mundri või kannab mõnd võimule osutavat rinnamärki. Isegi valitsusametnikud võivad muutuda uhkeks, kui nad tegelevad rahvaga ning arvavad, et rahvas peab teenima neid, mitte vastupidi. Uhkus võib muuta inimese karmiks ja tundetuks; alandlikkus võib teha inimese lahkeks.

Jeesus oleks võinud olla oma jüngrite vastu uhke ja karm. Ta oli täiuslik inimene, Jumala Poeg, kes pidi tegelema oma ebatäiuslike, impulsiivsete ja keevaliste järelkäijatega. Ent missuguse kutse ta esitas nendele, kes teda kuulasid? ”Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Matteuse 11:28—30.)

Kas me püüame alati Jeesuse eeskuju järgida? Või oleme karmid, paindumatud, julmad, halastamatud ja uhked? Püüa olla nagu Jeesus teistele kosutuseks, mitte teisi maha suruda. Ära lase uhkusel enesesse sööbida.

Kas eelöeldut arvestades võib väita, et igasugune uhkus on vale?

Enesest lugupidav või ennast täis hoiak

Uhkus on ka mõistlik ja õigustatud enesest lugupidamine. See tähendab, et inimesele läheb korda, mida teised temast arvavad. Inimene hoolitseb oma välimuse eest ja hoiab oma mainet. Eesti vanasõna ütleb tõeselt: ”Ütle, kellega sa ümber käid, siis ütlen, missugune sa oled.” Kellele meeldib läbi käia räpaste, laiskade, veidrate ja ropu suuga inimestega, see muutub ka ise nende sarnaseks. Nende käitumine hakkab külge ning inimene kaotab nii nagu nemadki oma eneseväärikuse.

Muidugi on ka teine äärmus: uhkus, mis muudab inimese ennastäisolevaks ning edevaks. Kirjatundjad ja variserid Jeesuse päevil olid uhked oma traditsioonide ja oma ülireligioosse välimuse üle. Jeesus ütles nende kohta hoiatavalt: ”Kõik oma teod nad teevad selleks, et inimesed neid näeksid; sest nad teevad oma palvekaukad laiad ja oma rüüde tupsud suured. Nad armastavad ülemat paika lauas võõruspidudel ja esimesi istmeid kogudusekodades, ja teretusi turgudel ja et inimesed neid kutsuksid ”Rabi!”” (Matteuse 23:5—7).

Sobiv uhkus on seega tasakaalukas. Pea meeles ka seda, et Jehoova näeb südamesse, mitte ainult välist toredust (1. Saamueli 16:7; Jeremija 17:10). Liigne enda õigeks pidamine pole kooskõlas Jumala õiglusega. Nüüd kerkib aga küsimus: kuidas me saame arendada tõelist alandlikkust ning vältida uhkuse eest liiga kõrge hinna maksmist?

[Allmärkus]

[Pilt lk 4]

Veidike alandlikkust tõi Naamanile suurt kasu